Siuru luules armastus, impressionism, Under ja Visnapuu. Palju avameelsemalt kui kunagi varem. Armastuse helgem pool just Under (mõjutatud Suitsust) ja Adson. Vastuolulisem Visnapuu ja Semper. Otsesemalt väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidaega ajaluule (aja- ahistava aja kujund). Semper "Julmal ajal", Barbarus "Introduktsioon" ja "Laul enesest I", Kärner "Haigel ajal". Globaalse katastroofi teema, inimesed jõudnud ummikusse, Barbarus, Under "Verivalla". Sellele vastandati maailmaparandamise püüe, kurjuse vastu võitlemine, Barbarus "Epiloog", Alle "Karistai". Ekspressionism, hüperbool e kunstiline liialdamine, millega nägemust võimendatakse, rütmiline vaheldusrikkus, sõnastus raskepärane. Ajaluule oli siiski ühetooniline ja pigem väljendusvahendite katsetamine. Vaid Alle suutis selles isikupäraseks jääda, tema luulekogu "Carmina barbata"(1921) sai kriitikute kõrge tunnustuse. 1920ndate algul nii traditsioonid kui modernistlikud katsetused
d. õigus osaleda kohalike valitsuste valimisel ja Euroopa parlamendi valimistel e. esitada petitsiooni f. õigus diplomaatilisele ja konsulaarsele kaitsele kolmandas riigis ükskõik millise liikmesriigi saatkonna abile § 23 Rahvas kui riigiorgan I Sätestus – ptk 3 II Mõiste 1. rahvas kui varanduseta pööbel – vastandati kodanlusele ja aadlile 2. rahvas kui rahvamass 3. rahvas kui rahvus 4. rahvas kui kodanikkond 5. ( rahvas kui elanikkond ) 6
inimestelt haritlaskonna laiematesse massidesse, alates gümnasistidest ja tudengitest, lõpetades kirjanike, akadeemikute jt-ga. Kogu Vene haritlaskonnas kujuneks heaks tavaks väljendada oma rahulolematust valitseva olukorra vastu, tihti polnud neil mingit pos, ülesehitavat programmi, piirdutigi kriitikaga. Kriitika tähendas meeleolude halvenemist, Vene riigivõimu nõrgenemist, aitas kaasa rahulolematuse kasvuga. 1914 puhkes I ms, selle puhkemine tõi kaasa partiootliku meeleolu tõusu, vastandati selgelt keskriikidele- meie oleme head ja nemad halvad. Esialgne patriootlik tuhin sai kiirelt otsa, sest enam ja enam hakkas Vm lüüa saama. Vene väejuhatusel polnud midagi positiivset ette näidata, tuli kannatada nälga ja olla sõjaohus jne. Sõjatüdimus tekkis hiljemalt 1915 lõpuks, kui sõditud oli üle aasta, muutus aina tugevamaks. Sõjapidamine mõjus sõduritele ka moraalselt. Kadus ära hirm riigi repressiivvahendite ees
KULTUURILUGU I VANA-KREEKA KULTUUR konspekt Motto: OIDIPUS Ega siis midagi, hakkame pihta, ma püüan sind jõudumööda aidata. Too oma projekt lagedale. EUSOPHYLOS (keskmiselt tasutav kultuuritöötaja, purjus peaga võtab süü enda peale) Järjestus pole mul veel päris läbi mõeldud. Tahaks, et sel asjal oleks peale päevakajalise väärtuse ka tugev esteetiline mõju, kuivõrd see on ikkagi avalik samm ja mina olen ikkagi kultuuritegelane. OIDIPUS Esteetiline ennekõike! EUSOPHYLOS Kui alustaks maapakku siirdumisest? Sellel oleks lai kõlapind ja sügav alltekst. Kui esimese asjana silmad ...
3000 a eKr. Sumer, Babüloonia, Egiptus olid esimeste suurte ühiskondlike rühmituste seas, mis hõlmasid mitte üksnes kultuuri peavoolu vaid ka inimeste ja keelte kompleksset mitmekesisust ning eristasid religioosseid ja tsiviilinstitusioone. Eurooplastes tekkis huvi teiste maade tsivilisatsioonide vastu valgustusajal e 18 saj paiku, kui filosoofid ja teadlased hakkasid otsima inimkonna ajaloost universaalseid korrapärasid. Kultuur kui vaimselt kõrgelt väärtustatud fenomen vastandati valgustusfil. poolt tsivilisatsiooni mõistele, mida seostati eeskätt kõige materiaalsega, samuti sotsiaalse progressiga. (Aga sellest täpsemalt järgmises loengus.) Mõnedel puhkudel kirjeldatakse inimese vaimset arengut kui kultuurilist mõnikord kui tsivilisatsiooni arengut. Kultuuri on sageli vaadeldud kui üht etappi tsivilisatsiooni arengus, nö subkultuuri superstruktuuri sees, teisalt on käibiv ka arusaam, mis käsitab kultuuri kui üldisemat mõistet samas kui
inimsuhete poole tähistas ka uusaja algust. Renessansis vallandus inimese individuaalsus, inimesed said vabaks keskaja dogmadest ja skolastiliste teadmiste kammitsaist. Eriti avaralt peegeldus kunstiloomes. Renessanss on lahutamatu humanismist. Humanistid – õpetlased, kes süvenesid antiiksesse kultuuri ja tutvustasid seda kaasajale. Antiik oli tunginud läbi veidi ka keskajal munkade ümberkirjutamise tõttu, kuid tol ajal polnud maailm sellele vastuvõtlik. Humaniste vastandati keskaja õpetlastele ja vaimulikele, kuid alates Petrarcast hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, võitlust inimese kui isiksuse vabanemise eest ning vastuseisu kiriklikele dogmadele. Humaniste tuntakse selletõttu nii erudiitide-õpetlastena, kes uurisid 14 antiiki ja kirjutasid ladina keeles, kui ka elutervikule avatud kirjanikke (Petrarca, Boccaccio, Shakespeare).
Vastasseisud ja ühisosa kontinentaalse filosoofia paralleelsete arengutega. Praktiline filosoofia. Analüütilise filosoofia rakendusi moraali ja ühiskonnafilosoofias. 46. Analüütiline filosoofia ja esteetika. Analüütilise filosoofia rakendusi kultuuriteooriates. (Donald Davidsoni kirjandusteooriates kasutamise näitel) Mis on kunst? Analüütilised filosoofid hakkasid kunstiküsimustes aktiivselt sõna võtma 20. saj. keskpaiku. Kohe algusest peale vastandati end traditsionaalsele esteetikale, mille all mõeldi kõiki teooriaid, mis tegelesid küsimusega: Mis on kunst? Mis on ilu? Mis on esteetiline elamus? jne. Analüütiliste filosoofide jaoks on küsimus Mis on kunst? mõttetu. Tuleb hoopis küsida, missugune mõiste on kunst ja kuidas seda mõistet kasutatakse. Neowittgensteiniaanlik esteetika kuulutas, et kunsti ei saa üldse defineerida, sest see on lahtine mõiste. Ta toob näiteks, kuidas tarvitatakse sõna mäng
Perrault (1613-88 ) pakutud kavandil, mis arendas edasi Palladio laadi. Perrault andis idafassaadi korintose stiilis sammastikuna, mis toetub lihtsale alumisele korrusele. Lähedust baroki tundemaailmaga võib aimata ainult paariti asetatud sammaste rütmilises kordumises. ( Idafassaadi nim. arh. ajaloos Louvre`i kolonnaadiks ). Lõplikult väljakujunenud klassitsistlik suund leidis prantsuse arhitektuuris edaspidi järjekindlat rakendamist. Tasakaalustatud ja rangetele eksterjööridele vastandati aga jõulised barokksed siseruumid. 17. sajandi kuulsamaid ehitisi Prantsusmaal on Versailles`i loss. Selle peamiseks ehitajaks oli kõrgbaroki kuulsamaid meistreid J. H. Hardouin Mansart ( 1646-1708 ). Lossiehituselugu ( Louis XIV ajal sai sellest kuninga peamine residents, olles seega suurepäraselt absolutistliku monarhia olemuse väljendajaks ) ulatub 17. saj. 30. aastatesse, siis oli sinnaehitatud väike jahiloss, 70. aastatel laiendas L. Levau ehitist, säilitades vanast lossist ainult nn
tähistas ka uusaja algust. Renessansis vallandus inimese individuaalsus, inimesed said vabaks keskaja dogmadest ja skolastiliste teadmiste kammitsaist. Eriti avaralt peegeldus kunstiloomes. Renessanss on lahutamatu humanismist. Humanistid õpetlased, kes süvenesid antiiksesse kultuuri ja tutvustasid seda kaasajale. Antiik oli tunginud läbi veidi ka keskajal munkade ümerkirjutamise tõttu, kuid tol ajal polnud maailm sellele vastuvõtlik. Humaniste vastandati keskaja õpetlastele ja vaimulikele, kuid alates Petrarcast hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, võitlust inimese kui isiksuse vabanemise eest ning vastuseisu kiriklikele dogmadele. Humaniste tuntakse selletõttu nii erudiitide-õpetlastena, kes 24 uurisid antiiki ja kirjutasid ladina keeles, kui ka elutervikule avatud kirjanikke (Petrarca, Boccaccio, Shakespeare)
tõhustanud. Tuleme aga tagasi liberaalse demokraatia ja industriaalühiskonna (või ka juba postindustriaalse ühiskonna mõningate elementide) probleemide juurde. Demokraatia mõistest võib kõige paremini aru saada tema kreekakeelse tähenduse tõlgendamisel. Sõna “dēmos” tähendab kodanike kogumit ja “kratos” võimu. Algupäraselt tähendas demokraatia kodanikkonna valitsemist, mis vastandati aristokraatia või monarhia valitsemisele. Käesoleval ajal Euroopas domineeriva asjast arusaamise järgi määratleti Antiik-Kreekas kodanikkonda muidugi väga kitsalt. Selle hulka ei kuulunud naised, orjad, välismaalased, alla kolmekümneaastased mehed ja need, kes polnud võimelised relva kandma. Ehkki teinekord mõisteti demokraatiat kui vaeste ja alamklasside valitsemist, ei olnud enamik vaeseid (k.a. naised ja orjad) kodanikud
Inglise romantilisest maastikupargist sai aga omamoodi esteetiline ja poliitiline vastulöök prantsuse barokkstiilile ja kuningavõimule. Regulaarset, geomeetrilist barokkstiili hakati Inglismaal tõlgendama lausa kui türannia sümbolit, kus aednik pügas ja nudis halastamatult puid ja põõsaid, surudes loodusele peale oma tahtmist - niisamuti kui Prantsusmaa kuningas oma alamatele. Uus inglise stiil seevastu ülistas, imetles ja jäljendas loodust. Inglise tolerantsi ja vabadust vastandati prantsuse autokraatiale. Poliitika ja esteetika - siin peitusid osaliselt maastikupargi populaarsuse põhjused. 1700. aastate alguse revolutsioon Inglismaal sillutas teed tööstuslikule progressile, see oli nn agraarrevolutsioon, mis sundis inimesi uut moodi lähenema maakasutusele. Industriaalrevolutsioon. Esteetikas mõiste "paiga vaim". 18. sajandi Inglismaal oli aiakunst võrreldav maali ja luulega, seega kuulus ta kaunite kunstide hulka
ühiskonna arengu ja elulaadi tase ( Morgan ); ühiskonna materiaalne ja tehniline pool, mis on vastupidine kultuurile, mis etendab loomingulist poolust ( Simmel ); mingisuguse kultuuri liigi arengu viimane aste, selle kultuuri hukk ( Spengler ); omaette eksisteeriv sotsiokultuuriline maailm, selle "ühtsuslik pürgimus" ( Toynbee ); inimeste kultuurilise identiteedi kõrgeim arengu tase ( Huntington ). Enne valgustusaega samastati kultuuri ja tsivilisatsiooni omavahel, kuid neid vastandati alates saksa romantikutest. Kultuur etendas kõike loomingut, kuid tsivilisatsioon aga piirdus tehnitsismi- ga. Tänapäeval on olemas veel üks vorm nimelt maailmas on palju ja mitmekesiseid omaette eksisteerivaid tsivilisatsioone. See on aga vastupidine ülemaailmse ( üha ainsa ) tsivilisatsiooni tekkele. Tsivilisatsioonid ei piirdu rahvuse, riigi ega ka mingisuguse kindla sotsiaalse grupiga ületades rassilisi ja geograafilisi piire
ühiskonna arengu ja elulaadi tase ( Morgan ); ühiskonna materiaalne ja tehniline pool, mis on vastupidine kultuurile, mis etendab loomingulist poolust ( Simmel ); mingisuguse kultuuri liigi arengu viimane aste, selle kultuuri hukk ( Spengler ); omaette eksisteeriv sotsiokultuuriline maailm, selle "ühtsuslik pürgimus" ( Toynbee ); inimeste kultuurilise identiteedi kõrgeim arengu tase ( Huntington ). Enne valgustusaega samastati kultuuri ja tsivilisatsiooni omavahel, kuid neid vastandati alates saksa romantikutest. Kultuur etendas kõike loomingut, kuid tsivilisatsioon aga piirdus tehnitsismi- ga. Tänapäeval on olemas veel üks vorm nimelt maailmas on palju ja mitmekesiseid omaette eksisteerivaid tsivilisatsioone. See on aga vastupidine ülemaailmse ( üha ainsa ) tsivilisatsiooni tekkele. Tsivilisatsioonid ei piirdu rahvuse, riigi ega ka mingisuguse kindla sotsiaalse grupiga ületades rassilisi ja geograafilisi piire
ühiskonna arengu ja elulaadi tase ( Morgan ); ühiskonna materiaalne ja tehniline pool, mis on vastupidine kultuurile, mis etendab loomingulist poolust ( Simmel ); mingisuguse kultuuri liigi arengu viimane aste, selle kultuuri hukk ( Spengler ); omaette eksisteeriv sotsiokultuuriline maailm, selle “ühtsuslik pürgimus” ( Toynbee ); inimeste kultuurilise identiteedi kõrgeim arengu tase ( Huntington ). Enne valgustusaega samastati kultuuri ja tsivilisatsiooni omavahel, kuid neid vastandati alates saksa romantikutest. Kultuur etendas kõike loomingut, kuid tsivilisatsioon aga piirdus tehnitsismi- ga. Tänapäeval on olemas veel üks vorm – nimelt maailmas on palju ja mitmekesiseid omaette eksisteerivaid tsivilisatsioone. See on aga vastupidine ülemaailmse ( üha ainsa ) tsivilisatsiooni tekkele. Tsivilisatsioonid ei piirdu rahvuse, riigi ega ka mingisuguse kindla sotsiaalse grupiga ületades rassilisi ja geograafilisi piire
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
