Nastik Välimus Nastikute põhivärvus on erinevates varjundites hall, Eestis tavaliselt tumehall või pruun. Harva esineb osaliselt või täielikult musti nastikuid. Eestis tuleb täielikult musti nastikuid ette Saaremaal. Seljal ja külgedel on tumedaid ebakorrapäraseid plekke. Mõnel alamliigil (näiteks Natrix natrix persa) on piki selga kaks heledat pikitriipu, mõnel alamliigil (näiteks Natrix natrix helvetica) on külgedel tumedad põikitriibud. Kõhualune on valkjashall või kollakas, Eestis valge. Sellel on malelauamuster. Ka selg on hele. Nastiku kõige silmatorkavam tunnus on heledad laigud kummalgi poolel kukla piirkonnas. Need laigud on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Plekid võivad olla ka keskelt ühendatud, moodustades heleda paela. Siiski võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid
struktuursetele ümberkorraldustele, mis takistavad ümberkorraldusi sisaldavate kromosoomide paardumist meioosiprotsessis homoloogiliste kromosoomidega, mis neid muutusi ei sisalda ning kromosoomide lahknemist Ø Parapatrilise liigitekke tulemusena on kujunenud neli pimeroti Spalax alamliiki, kes asustavad praegu erinevaid piirkondi Iisraelis Ø Igale alamliigile on iseloomulik teatav kromosoomide arv Ø Kahel põhjas elaval alamliigil on vastavalt 52 ja 54 kromosoomi, Iisraeli keskosa asustaval alamliigil 58 kromosoomi ja lõunas elaval alamliigil 60 kromosoomi Ø Laboritingimustes on püütud saada ka hübriidseid järglasi, kuid nende eluvõime on väiksem o Liigiteke populatsiooni väikeste alaosade eraldumise teel Ø Väike rühm isendeid eraldub algsest populatsioonist, asustades uut elukeskkonda Ø Kuna nad on emapopulatsioonist isoleeritud, ei toimu populatsioonide vahel
kaasabil. Eesti paekivi on ladestunud Baltika ürgmandrit katnud laugepõhjalises Paleobalti meres 472-417 miljonit aastat tagasi ning on seotud peamiselt Ordoviitsiumi ja Siluri ajastuga. Põhja-Eestis tekkis esialgu glaukoniiti ja raudooide sisaldav paas RAHVUSLIND-SUITSUPÄÄSUKE (1962) Suitsupääsukesel on pikk harkis saba. Kehapikkus on 1922 cm. Sulestik on ülalpool sinkjasmust, metalse läikega, kõhupool on valge (mõnel alamliigil ka punakas). Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune. RAHVUSKALA-RÄIM (2007) Räim ehk läänemere heeringas. Räim on, enamasti alla 20 cm pikk. Räim on Läänemere peamine töönduskala, andes poole sealsest kalasaagist. Rohkem kui pool kogu saagist läheb konservide valmistamiseks.
Tänapäeval on kaelkirjak loomaaedades laialt levinud ja hästi paljunev liik. Ameerika Ühendriikide loomaaias suri maailma vanim kaelkirjak, kes oli 24 aastane. Morefu nimeline kaelkirjaku elupäevad lõpetati erinevate haiguste tõttu, mis ei allunud enam ravile. Kaelkirjak oli 5,5 meetrit kõrge ning kaalus ligi tonn, kirjutab Yle. Vabaduses elavad kaelkirjakud tavaliselt 13 aastat, kuid loomaaedades isegi kuni 25 aastat. Alamliigid Vahet tehakse üheksal üksteisele väga sarnasel alamliigil. Alamliigid erinevad üksteisest kasvu, karvastiku mustri ja levila poolest. Alamliigid on: · Võrk-(somaali) kaelkirjak (Giraffa camelopardalis reticulata) · Angola kaelkirjak (Giraffa camelopardalis angolensis) · Kordofani kaelkirjak (Giraffa camelopardalis antiquorum) · Masai-kaelkirjak(Giraffa camelopardalis tippelskirchi) · Nuubia kaelkirjak (Giraffa camelopardalis camelopardalis) · Rothschildi (uganda) kaelkirjak (Giraffa camelopardalis rothschildi)
Metsise lähisugulaseks on kivimetsis, kelle eluala on Siberis, Mongoolias ja Hiinas. Metsisel on kirjeldatud 10 alamliiki. Läänest ida poole liikudes on valdavalt valgete sulepartiide osakaalu suurenemine ning idapoolsel lähiliigil kivimetsisel on valget sulestiku veelgi rohkem. Eesti alal on kaks metsise alamliiki: kesk-euroopa alamliigi (Tetrao urogallus major) laul on kolmeosaline (naksutamine, nn. pealöök (mis meenutab šampusepudel lahtikorkimist) ja "ihumine") ning kesk-vene alamliigil (Tetrao urogallus pleskei) kaheosaline (naksutamine, "ihumine"). Seetõttu võib meil kuulda mõlemaid lauluvorme, aga ka nende vahepealset laulu (pealöök jääb nõrgaks plumpsuks). Mõlemaid alamliike võib kohata kogu Mandri-Eestis, domineerib siiski kesk-vene alamliik. Välimus Peamiselt musta sulestikuga metsisekukk kaalub 4–5 kg, ookrikirju metsisekana on märksa väiksem-1,5–2 kg
vahendina. Taim sisaldab rikkalikult C-vitamiini, seemnised õli. Õitest saadakse ka sinist värvi. Mitmeid vorme kasvatatakse aedades ilutaimena, eriti suuremate rühmadena. Sobib lõikelilleks. Looduslikult kasvab meil umbrohuna viljapõldudel. Rahvuslind Suitsupääsuke on alates 26. septembrist 1962 Eesti rahvuslind. Suitsupääsukesel on pikk harkis saba. Kehapikkus on 1922 cm. Sulestik on ülalpool sinkjasmust, metalse läikega, kõhupool on valge (mõnel alamliigil ka punakas). Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune.Suitsupääsukest võib segi ajada roostepääsukesega. Viimasel on küll silmatorkav valge päranipuala, samuti on nende häälitsemine erinev. 6 7 Rahvuskala Eesti rahvuskala on valitud sarnaselt Eesti rahvuslillele, rahvuslinnule ja Eesti rahvuskivile. Eesti rahvuskala on 2007. aastast räim. Läänemeres Läänemere kirdeosa avamereräim ja Soome lahe räim
meioosiprotsessis homoloogiliste kromosoomidega, mis neid muutusi ei sisalda ning kromosoomide lahknemist. Parapatrilise liigitekke tulemusena on kujunenud neli pimeroti Spalax alamliiki, kes asustavad praegu erinevaid piirkondi Iisraelis. Pimerotid on väheliikuvad ja jäävad oma uru lähedale ka öösel toitu otsides. Igale alamliigile on iseloomulik teatav kromosoomide arv. Kahel põhjas elaval alamliigil on vastavalt 52 ja 54 kromosoomi, Iisraeli keskosa asustaval alamliigil 58 kromosoomi ja lõunas elaval alamliigil 60 kromosoomi. Laboritingimustes on püütud saada ka hübriidseid järglasi, kuid nende eluvõime on väiksem. Tavaliselt on järglased steriilsed. Seega võiks neid alamliike käsitleda ka eraldi liikidena. Arvatakse, et nad said alguse ühisest eellasest Spalax mimtus, kes elutses selles piirkonnas 500000 aastat tagasi (leitud on selle eellase fossiile).
Looduslikult kasvab meil umbrohuna viljapõldudel. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Rukkilill ) (http://static1.nagi.ee/i/p/97/28/00869728595969_m.jpg ) ( http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Landsvale.jpg ) 4.2. Rahvuslind Suitsupääsuke on alates 26. septembrist 1962 Eesti rahvuslind. Suitsupääsukesel on pikk harkis saba. Kehapikkus on 1922 cm. Sulestik on ülalpool sinkjasmust, metalse läikega, kõhupool on valge (mõnel alamliigil ka punakas). Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune.Suitsupääsukest võib segi 7 ajada roostepääsukesega. Viimasel on küll silmatorkav valge päranipuala, samuti on nende häälitsemine erinev.(http://et.wikipedia.org/wiki/Suitsup%C3%A4%C3%A4suke ) 4.3. Rahvuskivi Eesti rahvuskivi on paekivi. Seda nimetatakse erinevate nimedega, nt paas ja lubjakivi. Paasi kasutatakse ehituses. Võib kohata rannikutel. ( http://et
mille sees on erekollased laigud, külgedel paiknevad rombjad tumedad laigud, mis on ümbritsetud heledast äärisest ja sees kollase laiguga. Muster boa kehal on niivõrd mitmekesine, et võib kirjeldada ka selle paljusid muid variante. Päikese käes boa soomus sätendab tugeva meralliläikega, mis mao liikumisel kiiskab ja küütleb. Kuningboa levila on väga lai mehhikost üle kogu troopilise ja ekvatoriaalse Ameerika kuni Argentiina keskpiirkondadeni. Sigimisperioodil, mis igal alamliigil algab erineval aastaajal, toob kuningboa ilmale 15 kuni 54 poolemeetrist järglast. Kahe aasta jooksul kasvavad need 2-3 m pikkuseks ja muutuvad suguküpseks. Vangistuses hoidmisel sööb kuningboa meelsasti hiiri, rotte, tuvisid ja kanu. Noored boad muutuvad kergesti talsaks, täiskasvanud aga on sageli tigedad, ettevaatamatul kohtlemisel sisisevad ja hammustavad inimest. Boad elavad vangistuses kümne aasta ringis, kuid mõnikord ka märksa kauem kuni 23 aastat. (Bannikov et al, 1985.)
organismide elutegevuse kaasabil. Eesti paekivi on ladestunud Baltika ürgmandrit katnud laugepõhjalises Paleobalti meres 472-417 miljonit aastat tagasi ning on seotud peamiselt Ordoviitsiumi ja Siluri ajastuga. Põhja- Eestis tekkis esialgu glaukoniiti ja raudooide sisaldav paas RAHVUSLIND-SUITSUPÄÄSUKE (1962) Suitsupääsukesel on pikk harkis saba. Kehapikkus on 19 22 cm. Sulestik on ülalpool sinkjasmust, metalse läikega, kõhupool on valge (mõnel alamliigil ka punakas). Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune. RAHVUSKALA-RÄIM (2007) Räim ehk läänemere heeringas. Räim on, enamasti alla 20 cm pikk. Räim on Läänemere peamine töönduskala, andes poole sealsest kalasaagist. Rohkem kui pool kogu saagist läheb konservide valmistamiseks.
sisestest teguritest. Erinevuste järgi moodustatakse mitmeid liigisiseseseid kategooriaid: 1 Liigisisesed üksused on lahtised süsteemid, ristudes vahetavad nad geene. Sageli jaotavad botaanikud mitmesuguste tunnuste järgi liike mitmeteks väikesteks üksusteks.Selliste üksuste hulka kuuluvad alamliik, teisend, vorm, sort. Alamliik ehk geograafiline rass erineb põhiliigist mõne selge tunnuse poolest. Alamliigil on liigi kogu levialas oma kindel leviku piirkond. Teisend erineb põhiliigist tunnuste poolest vähem kui alamliik ja selle levimisala on väiksem. sageli on alamliigi ja teisendi eristamine problemaatiline, kuna nende põhimõtteline erinevus on väga väike. Teisendite jaotus GEOGRAAFILINE TEISEND Geograafilised teisendid ja alamliigid kujunevad välja sellistel liikidel, mis oma ulatusliku leviala tõttu kasvavad väga mitmekesistes kliimatingimustes, näiteks siberi lehis , harilik
Puukoristajat võib kohata aastaringselt. Puukoristaja on levinud parasvöötme Euraasias. Soomes teda peaaegu ei esine. Puukoristaja on üldiselt paigallind, kui rändab, siis lühikesi vahemaid. Puukoristaja on suure pea, lühikese saba ja võimsa nokaga väike lind. Ta on sinakashalli keha pealmise poolega ja musta silmatriibuga. Keha alakülg on Aasia ja PõhjaEuroopa alamliikidel valge välja arvatud pähklikarva sabaalune, Lääneeuroopa alamliigil on punakas keha alumine pool. Silmad on puukoristajal mustad, jalad heleoranzhid. Puukoristajal on oskus ronida, pea alaspidi, mööda puutüve alla. Erinevalt rähnidest ei kasuta ta tasakaalu hoidmiseks saba, vaid ainult jalgu. Toitub teinekord ka maapinnal. Puukoristajad on väga aktiivsed ja vilkad. Lindude toidulaudu külastades on nad agressiivsed ning ajavad teised linnud sealt minema. Talviti liigub tihti tihaseparvedes puult puule
Referaat Kaklaste liigirikkuse võrdlus Eestis ja Rootsis Tartu 2012 Sisukord Sissejuhatus Kaklased (Strigidae) on lindude klassi kakuliste seltsi kuuluv röövlindude sugukond. Kaklaste sugukonda kuulub 123 liiki, kes on levinud kogu maailmas peale Antarktika ja mõne ookeanisaare. Eestis võib kohata kahteteist teada olevat kaklaste sugukonda kuuluvat liiki. Nendeks on: habekakk, händkakk, karvasjalg-kakk e. laanekakk, kassikakk, kivikakk, kodukakk, kõrvukräts, lumekakks, sooräts, värbkakk, värbrats, vöötkakk. Võrdleme nende arvukust Eesti ja Rootsi vahel ning selgitame välja, mis on põhjustanud nende liikide arvukuse muutumist. Kaklastest üldiselt Kaklasi iseloomustab pehme ja kohev sulestik. Neljas varvas on alati väänisvarvas. Jalad on sulistunud kuni küünisteni. Sugupooled on sulestikuvärvuselt sarnased, kuid emaslind on alati suurem. Suuremalt osalt on kaklased öölinnud. Haub emali...
nime all. Lisatakse ka liigi kirjeldamise aastaarv. Ilma geograafilise isolatsioonita liigisisesed üksused on: · morpha teisend; · varietas varieteer; · forma vorm. Süsteem on üles ehitatud ladinakeelsena ja põhineb liikide paigutamisel suursüstemaatilistesse üksustesse. Liigi sees on väiksemad süstemaatilised üksused. (Subspecies) alamliik lisatakse kolmas ladinakeelne nimi kahest nimest koosneva liiginime taha. Tegelikult peaks alamliigil olema oma geograafiline eraldatus, ta levib kindlal alal ja erineb teistest naaberaladel erinevatest alamliikidest. Alamliik on ta sellepärast, et täielikult ei ole ristumine teiste sama liigi isenditega välistatud. 3. Kalade kehaehitus, kehaosad, määramistunnused (meristilised ja plastilised). Uimede nimed, uimekiirte tüübid, lõpuspiid, küljejoonesoomused. Kalade kehaosad: pea, kere, saba ja uimed. Kala on kohastunud liikumiseks veekeskkonnas, mis avaldab takistust rohkem kui õhk.
mis takistavad ümberkorraldusi sisaldavate kromosoomide paardumist meioosiprotsessis homoloogiliste kromosoomidega, mis neid muutusi ei sisalda ning kromosoomide lahknemist. Parapatrilise liigitekke tulemusena on kujunenud neli pimeroti Spalax alamliiki, kes asustavad praegu erinevaid piirkondi Iisraelis. Pimerotid on väheliikuvad ja jäävad oma uru lähedale ka öösel toitu otsides. Igale alamliigile on iseloomulik teatav kromosoomide arv. Kahel põhjas elaval alamliigil on vastavalt 52 ja 54 kromosoomi, Iisraeli keskosa asustaval alamliigil 58 kromosoomi ja lõunas elaval alamliigil 60 kromosoomi. Laboritingimustes on püütud saada ka hübriidseid järglasi, kuid nende eluvõime on väiksem. Tavaliselt on järglased steriilsed. Seega võiks neid alamliike käsitleda ka eraldi liikidena. Arvatakse, et nad said alguse ühisest eellasest Spalax mimtus, kes elutses selles piirkonnas 500000 aastat tagasi (leitud on selle eellase fossiile). Neutraalse
mis takistavad ümberkorraldusi sisaldavate kromosoomide paardumist meioosiprotsessis homoloogiliste kromosoomidega, mis neid muutusi ei sisalda ning kromosoomide lahknemist. Parapatrilise liigitekke tulemusena on kujunenud neli pimeroti Spalax alamliiki, kes asustavad praegu erinevaid piirkondi Iisraelis. Pimerotid on väheliikuvad ja jäävad oma uru lähedale ka öösel toitu otsides. Igale alamliigile on iseloomulik teatav kromosoomide arv. Kahel põhjas elaval alamliigil on vastavalt 52 ja 54 kromosoomi, Iisraeli keskosa asustaval alamliigil 58 kromosoomi ja lõunas elaval alamliigil 60 kromosoomi. Laboritingimustes on püütud saada ka hübriidseid järglasi, kuid nende eluvõime on väiksem. Tavaliselt on järglased steriilsed. Seega võiks neid alamliike käsitleda ka eraldi liikidena. Arvatakse, et nad said alguse ühisest eellasest Spalax mimtus, kes elutses selles piirkonnas 500000 aastat tagasi (leitud on selle eellase fossiile). Neutraalse väärtusega
soontaimede puhul idanemisvõimelisi seemneid. Igale liigile on määratletud loodusliku leviku piirkond. Põhiline geneetiline ja evolutsiooniline üksus liigi piires on kohalik e. lokaalpopulatsioon, s.o. ühes paigas elunevate, omavahel ristuvate isendite rühm. Populatsioonide rühmitused moodustavad mitmeid liigisiseseid kategooriaid. Liigist väiksem süstemaatikaüksus on alamliik e. geograafiline rass (subspecies). Alamliik erineb põhiliigist mõne selge tunnuse poolest. Alamliigil on liigi koguareaalis oma levimisala ning vahel on kasvukohadki erinevad. Evolutsiooni seisukohalt võib alamliik olla tekkiv liik. Liigisisesed üksused on veel teisend ja vorm. Teisend erineb põhiliigist tunnuste poolest vähem kui alamliik ja selle levimisala on kitsam kui alamliigil. Seega on teisendid seotud, kas teatud territooriumiga, areaaliga (geograafilised teisendid), kasvukohaga, mullastikuga (ökoloogilised, edaafilised e. mullastikulised teisendid) jne
Liigist suuremad taksonid: perekond (üks liik või mitu morfoloogiliselt sarnast liiki), sugukond (lähedasi perekondi ühendav üksus), selts (lähedasi sugukondi ühendav üksus), klass, hõimkond, riik Liigist väiksemad taksonid: alamliik (liigi geograafiliselt või ökoloogiliselt eraldatud osa, mille isendid on evolutsiooni käigus omandanud pärilikke erisusi morfoloogias ja ökoloogias), varieteet (teisend; levimisala kitsam kui alamliigil, seotud kas territooriumiga, mullastikuga, areaaliga vms), vorm (erinevad põhiliigist tunnuse või väheste lähedaste tunnuste poolest; selge levimispiirkond puudub, esinevad areaalis hajusalt). Kultivar, sorkloon, aedkloon. · Binaarne nomenklatuur Binaarne nomenklatuur (ka binomiaalne nomenklatuur) on ladinakeelsete liiginimede nimetamine kahesõnaliste väljendite (binaarsete nimetuste) abil järgmisel viisil:
Liigist suuremad taksonid: perekond (üks liik või mitu morfoloogiliselt sarnast liiki), sugukond (lähedasi perekondi ühendav üksus), selts (lähedasi sugukondi ühendav üksus), klass, hõimkond, riik Liigist väiksemad taksonid: alamliik (liigi geograafiliselt või ökoloogiliselt eraldatud osa, mille isendid on evolutsiooni käigus omandanud pärilikke erisusi morfoloogias ja ökoloogias), varieteet (teisend; levimisala kitsam kui alamliigil, seotud kas territooriumiga, mullastikuga, areaaliga vms), vorm (erinevad põhiliigist tunnuse või väheste lähedaste tunnuste poolest; selge levimispiirkond puudub, esinevad areaalis hajusalt). Kultivar, sorkloon, aedkloon. Binaarne nomenklatuur Binaarne nomenklatuur (ka binomiaalne nomenklatuur) on ladinakeelsete liiginimede nimetamine kahesõnaliste väljendite (binaarsete nimetuste) abil järgmisel viisil:
idanemisvõimelisi seemneid. Igale liigile on määratletud loodusliku leviku piirkond. Põhiline geneetiline ja evolutsiooniline üksus liigi piires on kohalik e. lokaalpopulatsioon, s.o. ühes paigas elunevate, omavahel ristuvate isendite rühm. Populatsioonide rühmitused moodustavad mitmeid liigisiseseid kategooriaid. Liigist väiksem süstemaatikaüksus on alamliik e. geograafiline rass (subspecies). Alamliik erineb põhiliigist mõne selge tunnuse poolest. Alamliigil on liigi koguareaalis oma levimisala ning vahel on kasvukohadki erinevad. Evolutsiooni seisukohalt võib alamliik olla tekkiv liik. Liigisisesed üksused on veel teisend ja vorm. Teisend erineb põhiliigist tunnuste poolest vähem kui alamliik ja selle levimisala on kitsam kui alamliigil. Seega on teisendid seotud, kas teatud territooriumiga, areaaliga (geograafilised teisendid), kasvukohaga, mullastikuga (ökoloogilised, edaafilised e. mullastikulised teisendid) jne
ja kõrgemate rühmade tasemel. Seltsil lõpp -lised, tead. k. vaba Sugukonnal lõpp -lased, -dae Alamsugukonnal -lased, -nae Perekonnal nimisõna ainsuses Liigil kaheosaline nimi (binoomen): perekonnanimi + liigitäiend (epiteet). Epiteet on kas nimisõna või omadussõna; viimane ühildub perekonnanimega grammatilises soos. Epiteet on väikese algustähega. Võib lisada veel autori nime ja aasta (nende vahel koma). Alamliigil on lisaks teine epiteet. Näiteks: Hirudo medicinalis Linnaeus, 1758 Igal taksonil üksainus kehtiv nimi, kas ladina keeles või ladinapärasel kujul Nime kehtivuse otsustab prioriteet Perekonnale ja liigile paneb nime esimene kirjeldaja Sugukonna nimi tuletatakse tüüpperekonna nimest, lisades -dae Perekonnal on vormiliseks etaloniks tüüpliik, liigil tüüpisend. 6. Monofüleetilised, polüfüleetilised ja parafüleetilised taksonid: mõisted, näiteid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
