Rudolf Tobias - sümfoonilise muusika looja (0)

Rudolf Tobias
Rudolf Tobias on üks eesti varasematest sümfoonilise muusika loojatest, kelle tähtusus eesti professionaalse muusika rajajana on suur. Saanud esimese eestlasena kompositsioonialase kõrghariduse, olid tema teosed professionaalsel tasemel, paistes silma mitte ainult Eestis, vaid ka ülemaailmses mõõtmes. Rudolf Tobiase teoseid iseloomustab jõulisus ja monumentaalsus. Ta võtab eeskujuks klassikud (eelkõige Beethoveni) ning vastandub 19. sajandi Eestis valitsevale romantismivaimustusele. Samas oli Tobiase muusika helikeel Eesti oludes julgelt uudne, takerdumata vanadesse korduvalt kasutatud võtetesse.
Rudolf Tobias sündis 29. mail 1873.a. Hiiumaal Käinas köstri perekonda. Esimesed muusikaalased teadmised omandas ta isalt Johannes Tobiaselt, kes oli teeninud Käina koguduse ja Kullamaa koguduse köstrina. Tobiase perekonnas oli 13 last, Rudolf oli teine laps. Isa käe all sai Rudolf Tobias ka oma esimesed klaveri- ja orelitunnid. Isa oli väga põhjalik ja nõudlik pedagoog . Lapsepõlvest on pärit ka esimesed katsetused heliloomingu vallas. Oma esimesed teosed - 12 koraaliprelüüdi - komponeeris ta 9-aastaselt. 1885. aastal kolis Tobiaste perekond Kullamaale, kuhu isa sai köstri koha. Rudolf Tobias hakkas õppima Haapsalu kreiskoolis. Pühapäeviti käis ta Haapsalu kirikus orelit mängimas. Hiljem Tallinnas Nikolai gümnaasiumis õppides võttis Rudolf Tobias oreli- ja teooriatunde Toomkiriku organisti Ernst Reinicke juures.
Tobias astus 1893. aastal Peterburi konservatooriumi, kus õppis orelit prof . Louis Homiliuse ja kompositsiooni prof. Nikolai Rimski -Korsakovi juures. Õppimise ajal teenis elatist klaverihäälestamisega ja eratundidega. Tobias paistis silma erakordselt hea muusikatundmisega ning oskusega erinevates muusikastiilides vabalt improviseerida. Konservatooriumiaastail komponeeris ta rea teoseid, mille hulgas on ka esimene eesti sümfooniline teos, klassikalis-romantilises stiilis avamäng " Julius Caesar ."
1904 . aastal asus Tobias elama Tartusse , kus töötas muusikaõpetajana Hugo Treffneri Gümnaasiumis, Puškini-nimelises Tütarlastegümnaasiumis ja Reaalkoolis.
Tartus võttis Tobias aktiivselt osa ka kontsertide organiseerimisest. Koos Aleksander Läte ja "Vanemuise" sümfooniaorkestriga korraldas ta mitmete suurteoste ettekandeid (näiteks Händeli oratoorium "Juudas Makabeus"). Tobias esines tihti ka organistina ja pianistina - Tartu-aastad olid tema pianistlikus tegevuses kõige aktiivsemad. Kontsertidel olid eriti menukad tema rahvaviisiainelised improvisatsioonid. Tartus liitus Tobias ka rühmituse "Noor-Eesti" tegevusega , jagades nende mõtteid eesti kultuuri uuendamise kohta. Ta oli siinse muusikaelu hing, kes lõi paljudes ettevõtmistes jõudumööda kaasa.
Oluline oli ka Tobiase ajakirjanduslik tegevus. Ta kirjutas artikleid nii eesti kui ka saksa väljaannetele. Ta oli üks esimesi eesti muusikakriitikuid, kes mõtiskles kunsti probleemidest, rahvuslikust omapärast ja kunstniku isikupärast. Oma kirjatöödes võitles ta asjaarmastajalikkuse, laialt levinud lihtsakoelise saksapärase muusika vastu, taotledes muusikakultuuris kõrget kunstilist taset. Näiteks on ta kirjutanud järgmistel teemadel : " Rahvalaul ja arvustus", " Sealpool klassikat ja moderni ", "Kas laulupidu või muusikapidu?", "Eesti muusika iseloomulik ilmend."
Peagi leidis Tobias, et ta ei saa ennast Eestimaal heliloojana vajalikul määral teostada. Samuti polnud siin võimalik läbi viia tema kujutletud oratooriumireformi. Seetõttu otsustas ta minna Lääne-Euroopasse. Sõiduraha kogumiseks, aga ka laiema tähelepanu äratamiseks ja rahaliste toetajate leidmiseks korraldas ta Tartus ning selle õnnestumise järel ka Tallinnas autorikontserte. Need olid samuti ühed esimesed omataolised eesti muusikaloos. 1908. aasta jaanuaris sõitis ta esmalt Pariisi, et tutvuda sealse muusikaelu ja heliloominguga. 1908. aasta lõpus asus Tobias elama Leipzigi . 26.11.1909 toimus sealses Andrease-kirikus tema " Joonase lähetamise" esiettekanne autori juhatusel . Ettekanne ebaõnnestus puudulikult ettevalmistatud noodimaterjali, piiratud võimetega esituskoosseisu ja Tobiase kehva dirigeerimisoskuse tõttu. Tobias, kes oli sellele üritusele pannud kõik oma lootused leidmaks tööd ja tunnustust, ei murdunud ebaedust hoolimata. 1910 . aastal asus Tobias elama Berliini, kus ta tegutses organistina ning ajakirjanikuna (saksa keel oli olnud Tobiase kodune keel). 1911. aasta sügisel sai ta juba kindlama töökoha Saksa Heliloojate Liidu (Genossenschaft Deutscher Tonsetzer) hindamiskomisjoni liikmena.
1913. aasta augustis külastas Tobias Eestit seoses "Estonia" uue teatrihoone avamispidustustega, kus ta juhatas ka katkendeid "Joonase lähetamisest". 1914. aasta jaanuaris, pärast Berliini tagasipöördumist, korraldas Tobias Berliini muusikaülikooli saalis oma autoriõhtu, kus kanti ette ka katkendeid "Joonase lähetamisest". 1914. aastal astus ta Saksa kodakondsusesse, mille järel kinnitati Berliini muusikaülikooli korraliseks professoriks. Pärast I maailmasõja puhkemist kutsuti Tobias Saksa sõjaväkke, kus ta tegutses tõlgina. Tervislikel põhjustel vabastati ta aga järgmisel aastal teenistusest ning ta jätkas tööd muusikaülikoolis.
Rudolf Tobias suri 29.10.1918 kopsupõletikku ja maeti Berliini Wilmersdorfi kalmistule. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist maeti Tobiase põrm 7.06.1992 ümber tema kodukohta Kullamaale. Tema mälestuseks püstitati 1929. aastal mälestussammas Haapsallu ( Roman Haavamägi) ning 1973. aastal paigaldati mälestuskivi Kullamaale (Aime Kuulbusch). 1924. a. nimetati Tallinnas Kadriorus üks tänavatest Tobiase nimeliseks. Rudolf Tobiase 100. sünniaastapäeva puhul 1973. a. mais avati Käinas tema sünnimajas memoriaalmuuseum. Samal aastal anti Tobiase nimi ka Kärdla muusikakoolile.