Rooma isiklik ja avalik elu (0)

Rooma avalik elu
Kui ma oleksin ori-
Nagu Kreekas oli ka Roomas orje, aga Roomas oli meid palju rohkem. Me töötasime kõigil elualadel. Paljudes linnades jäi enamik töödest meile ja meie pidime kõike rasket tegema. Roomlaste saavutused olid võimalikud ainult tänu sellele, et meie, orjad , tegime kõigi eest tööd ära. Mul poleks olnud mitte ühtegi õigust ja ma pidin lihtsalt käsku täitma.
Kui ma oleksin Rooma sõjaväe sõdur-
Meie vallutused olid võimalikud ainult tänu tugevale ja väga hästi välja koolitatud sõjaväele. Meie sõjaväe peajõu moodustasid raskerelvastuses sõjaväelased ning meie peamisteks väeüksusteks olid leegionid . Igasse leegionisse kuulus umbes 5000 meest. Algul koosnes sõjavägi Rooma kodanikest ja siis pidime me oma relvadega vajadusel sõtta minema. Aja jooksul hakkas sõjaväegi nõrgenema, sest meil polnud raha, et endale varustust osta. Kui Vabariigi lõpuperiood hakkas lähenema asendati meie sõjavägi palgasõjaväega. Nüüd oli meil võimalus teenida raha sõjaretkede eest ja saada palka. Kui me olime juba 30 aastat sõjaväkke kuulunud saime me endale maalapi. Meil ei olnud väga õigusi, kuid olime kodanikud ja tänu sellele saime me õiguse hääletada.
Kui ma oleksin keiser –
Keisrina oleks minu käes Rooma võim. Ma oleksin ainuvalitseja, kuid ma peaksin siiski alluma ka 12 tahvli seadusele – sellele pidid alluma kõik. Ma oleksin see, kes määrab ka kolooniatesse valitsejaid. Ma peaksin hoidma häid suhteid senatiga, sest muidu võib minuga juhtuda sama mis juhtus J. Caesariga.
Rooma isiklik elu
Suhted –
Roomas oli muistne komme , et vaesed inimesed andsid ennast rikkamate ja mõjukamate kaitse alla. Rikast, kes teisi oma kaitse alla võttis, nimetati patrooniks. Vaeseid, kes kaitset palusid, aga klientideks. Nii patroonil, kui kliendil olid omad õigused ja kohustused. Patroon pidi klienti hädas aitama ja kohtus tema õigusi kaitsma. Vastutasuks saatsid kliendid patroone avalikes kohtades, olid vajaduse korral tema ihukaitsjad ja hääletasid rahvakoosolekul nii, nagu patroon soovis.
Usk –
Muistsed roomlased uskusid, et maailmas on lõpmatu hulk kõiksuguseid vaime (puude- ja kivide vaime jmt), kelle meeleheaks tuli kõigi tähtsamate toimingute eel annetusi tuua. Selliste vaimude hulka kuulusid ka esivanemate hinged , kelle kujud seisid roomlaste kodudes aukohal. Vaimude ja esivanemate hingede kõrval asutasid muistsed roomlased ka inimesesarnaseid jumalaid, kellest tähtsaimad olid Mars , Vesta, Jupiter , Juno ja hea alguse jumal Janus , kellele ehitati Januse tempel. Tema järgi hakati aasta esimest kuud kutsuma jaanuariks.
Pere –
Rooma perekonna elus oli kõige tähtsamal kohal pereisa . Kõik teised pereliikmed – abikaasa, alaealised lapsed, majateenijad, täiskasvanud pojad koos oma perekondadega – olid täielikult tema võimu all.
Kui ma oleksin pereema –
mul polnud õigusi ja ma pidin olema kodus ja kasvatama lapsi. Samas peeti minust väga lugu, sest mina juhtisin kodust majapidamist . Minul ei olnud kodanikuõigusi. Ainult pereisa oli kodanik ja tema võis hääletamas käia. Tema käes oli ka kogu pere võim ning kõik pidid teda kuulama , ta võis oma nägemise järgi meid karistada ja isegi tappa.
Rõivastus –
Roomlaste rõivastuses oli alusriideks põlvedeni ulatuv tuunika, mille peale heideti tooga. Tooga oli pidulik rõivas, mida võisid kanda üksnes Rooma kodanikud, mitte aga võõramaalased või orjad. Pükste kandmist peeti barbaarseks kombeks. Rooma mehed ei kandnud habet ega juukseid. Seevastu olid naiste soengud väga uhked ja suursugused.
Haridus –
Laste kasvatamine ja neile hariduse andmine oli iga perekonna enda ülesanne. Lapsi kasvatas esialgu ema ja tütred jäid tema hoole alla kuni meheleminekuni. Poisse hakkas hiljem kasvatama isa. Rikkamates peredes õpetas lastele kirjutamist sageli mõni õpetatud ori, kuid kirjaoskusest rohkem pöörati tähelepanu sõjakunsti ja vapruse arendamisele. Kui sa said 16-aastaseks lõppes lapsepõlv. Siis hakkasid poisid osalema sõjaväeteenistuses.