Emile Zola (1)

Emile Zola

Lühi elulugu

Sündis Pariisis 2. aprillil 1840. aastal. Koolis käis Zola Lõuna-Prantsusmaal Aix-en-Provence’i linnas. 1857 viisid teed ta tagasi Pariisi. Ülikool jäi talle aga suletuks , kuid tal õnnestus kuulsa kirjastuse kaudu luua sidemeid impressionistlike maalikunstnikega, kelle kohta kirjutas ta ajalehes artikleid. Uuest kunstivoolust innustatuna valmis tema esimene raamat „Jutud Ninonile“ (1864)

Ent ei romantism ega impressionism polnud Zola kutsumus. Iseloomult oli ta teadlane , uurija ja kunstnik.

Ta avastas enda jaoks naturalismi . Hiljem, kui ta oli selle suunaga laiemalt tutvunud kirjutas ta „Eksperimentaalromaani“, „ Naturalism teatris“ ja „Naturalistlikud romaanikirjanikud“. Zola naturalismiteooria nõuab elu, tegelikkuse ja ühiskonna rangelt objektiivselt kirjeldamist, mis eeldab uurimistööd, eksperimenti ja kirjaniku samastumist teadlasega. Tal tuleb oma arvamused, kired ja emotsioonid maha suruma . Iga kirjeldus peab olema detailne ja faktirohke . Kirjaniku silm peab nägema ka kõige hullemid pahesi, korruptsiooni ning ühiskonna mädapaiseid. Zola arvas, et igas inimeses on olemas metsloom ehk elajas, kes temale soodsates tingimustes esile tuleb ja inimese saatuse määrab. Lähtuse positivistlikust filosoofiast, ei tohi kirjanik teha üldistusi ega omapoolseid järeldusi eksperimenteeriva materjali suhtes.

Alates 1877 . aastast nautis Zola erakordset populaarsust, tema romaanid levisid kõikjale. Tal oli poolehoidjaid kui ka vastaseid, neid aga kahjuks rohkem.

Emile Zola esimesest abielust lapsi ei sündinud. Küll aga teisest abielust Gabrielle-Alexandrine Meleyga sündis kaks last.

Zola suri 29. septembril 1902 aastal Pariisis vingumürgituse tagajärjel.

Looming

Zola esimene naturalistlik romaan oli „ Therese Raquin“. See oli eelmistest naturalistlikustest romaanidest palju „teaduslikum“ ja järjekindlam. Selle raamatu tegelased moodustavad traditsiooniline kolmnurga, mees, naine ja tema armuke. Naine ja armuke tapavad mehe ära ning süümepiinades tapavad nad endidki. Raamat kutsus esile viha ja kriitikat.

1868 visandas ta oma elutöö plaani ning pidi valmima romaanisari, mis hõlmab kõiki sotsiaalseid kihte Teises kuningriigis. Ta asus ajastut uurima ning seadis esiplaanile pärilikkuse ning tulemuseks oli perekonnakroonika ajastu ja sotsiaalsete tingimuste taustal. Romaanisarja pealkirjaks sai „Rougon-Macquart’id“

Zola plaanist ei jäänud ühtegi teost puudu. Ajavahemikus 1871-1893 avaldas ta 20 romaani. Näiteks „Saak“, „ Nana “, „Elurõõm“ jt.

Zola kirjutas vankumatu järjekindlusega, iga aasta üks romaan. Ta käsitles peaaegu kõiki ühiskonnakihte. Väikekodanikest provintsiülikuteni. Zola sai tunnustuse oma romaanile alles teosega „Lõks“, mis oli seitsmes raamat. Lõks sümboliseerib kõrtsi, mis hoiab püünises oma töötajaid.

Zola parimaid romaane on „Söekaevurid“. Romaan sai alguse söetööliste streigist. Zola otsustas seda elu põhjalikult tundma õppida. Romaani jaoks kogus ta suure hulga materjali, väljavõtteid kirjandusest ja märkmeid tulevase teose kohta. Ta käis Põhja-Prantsusmaa söerajoonis, tutvus kaevanduse ja töölistega. Tulemus oli faktirohke ja detailne. Saab täpselt teada milline oli söekaevurite elu, milline oli töö kaevanduses, milliseid masinaid kasutati jne.

Romaani raamideks on töökohta otsiv, „Lõksu“ peategelase Gervaise’i poja Etienne Mantier’ tulek talvel Voreux’i kaevandusse ja tema lahkumine sealt kevadel, just kuul, mida revolutsioonikalendris nimetatakse žerminaaliks. Etienne’ist saab söekaevur, kes teeb kurnavat tööd ning kannatab nälga. Töötades Maheu brigaadis, õpib ta seda kaevuriperekonda lähedalt tundma. Maheud on kaevanduses juba üle poole sajandi töödanud. Noormeest ühendab selle perega armastus tütre Catherine ’i vastu. Noormees on oluline tegelane streigi juhtimisel ning elab läbi kaevanduse varingu , kus on ta elusalt maetud liivast ja veest täitunud šahti. Zola ei unustanud ühtegi detaili. Kirjeldas Maheu kasvamist lasterohkes kodus, kuidas nad elavad vaesuses ja viletsuses. Romaan lõppeb Etienne Voreux’st lahkumisega. Ta on täis elujõudu ning on valmis seisma Pariisi tööliste eest.