Risttuules (0)

Minu mõtteid filmi "Risttuules" vaadates. Elisabeth Pikker
12.E1
"Risttuules" räägib Erna Tamme ja tema perekonna loo alates küüditamisest Siberisse kuni kaua igatsetud kodumaa pinnale naasemiseni. Lugu põhineb Erna reaalsetel kirjadel oma mehele Heldurile, kellega teel Siberisse mindi lahku. Erna jaoks peatus aeg sel hetkel, kui ta oma kodust vägivaldselt ära viidi. Aja peatumisest lähtub ka filmi audiovisuaalne lahendus (tableau vivant): kaadris on inimesed tardunud, kolmemõõtmelises pildis liigub vaid kaamera.
Vaatasin seda filmi nüüd teist korda, kuna olin seda käinud varem kinos vaatamas. Teist korda oli parem vaadata, kuna olin rohkem kursis Siberisse küüditamisega ja oskasin rohkem seostada . Kuid pean tunnistama, et mulle ei meeldi üldse see audiovisuaalne lähenemine, see muutus kohati igavaks ja püüti teha natuke liiga emotsionaalseks, Erna peale loetud kirjad olid kohati väsitavad ja see läbi jäi natuke film venivaks. Mind ennast liigutas selle loo juures Erna ja Helduri omavaheline armastus ja armastus kodumaa vastu. Lootus, et nad ei pea põgenevama kodumaalt ja neil lastakse edasi jääda. Paraku nii ei läinud.
Film algas sellega, kuidas nad oma kodus rõõmsalt ja õnnelikult elasid, Erna, Heldur ja nende pisike tütar Eliide. Näitas palju õunapuud, mis parasjagu enne küüditamist õitses, kogu õu oli seda lõhna täis. Sellest samast õunapuust sai kogu filmi vältel Erna ja Elduri armastuse ja kodu sümbol.
Seda rõõmu ja õnne segasid brigaadid, kes tungisid nende koju, käskisid pakkida asjad ja minna nendega kaasa. Peagi läksid Erna ja Helduri teed lahku. Erna viidi koos tütrega Siberissi ja Heldur vangilaagrisse. Tee Siberisse oli pikk, koos Ernaga olid samas vagunis veel 51 last ja naist, kellest elusalt kohale jõudsid vaid 42. Elu Siberis ei olnud kerge. Süüa ei olnud väga saada. Pandi rasket tööd tegema, kus palgaks oli 200g leiba, see oli päeva norm. Lastele eraldi toitu ei olnud ette nähud. Seetõttu väike Eliide oli peagi jõuetu ja tervis oli väga halb. Üks koht, mis mulle pisara silma tõi oli see, kus Erna rääkis, kuidas ta oli Eliide käest küsinud, et mida ta varsti tuleval sünnipäeval saada tahaks. Laps vastas, et terve päts leiba. Erna aga küsis sellepeale, et kui süüa oleks palju, et mida ta siis sooviks. Eliide vastas ikka leiba ja puhkes nutma . Ma ei mõista, kuidas said inimesd olla seal nii julmad, et ei saanud lapsele isegi leiba anda? Erna kirjutas kuidas ta isegi proovis leiba varastada, kuid jäi vahele, karistuseks ähvardati põhja poole saatmisega või pidi magama sealse kolhoosi mehega. Sellise julmuse tõttu pidi Erna oma lapsest ilma jääma, väike Eliide ei pidanud lihtsalt sellistes tingimustes vastu. Kuid mida aeg edasi, seda kergemaks läks, nad harjusid sealsete oludega ja õppisid läbi saama ka nendega kellega ei oleks soovinud. Erna tegi tublisti tööd ja sai ka kiita, tal õnnestus saada ühe kuu palga avansina ette ja otsustas osta lehma. See oli talle väga tähtis ja andis palju rõõmu, sest nüüd oli piim ja juust kogu aeg laual ja jäi ka müügiks alles. Peagi pärast seda tuli teade, kus raske haiguse tõttu suri 5 märtsil 1953. aastal Nõukogude Liidu riigi- ja parteijuht Jossif Stalin. Paljud nutsid ja olid väga kurvad. Minu meelest oli see parim sündumus üle mitme kümne aasta, sest siis tekkis väike lootus sealt vangistusest ära saada. Paar aastat pärast seda sügisel hakata Eestlasi kodumaale tagasi saatma ja väljastati vaikselt ka passid . Nii sai ka Erna loa kodumaale tagasi suunduda. Erna oli väga õnnelik ja ootusärevuses, et ehk ootab teda kodumaal ta aramastatud mees Heldur. Jõudes kodumaale Eestisse sai ta aga Helduri kirja, kus 47 aastat tagasi Heldur kirjutas talle, kuidas ta on olnud 5 kuud juba vangilaagris. Ta rääkis kuidas radupidi saadetakse Eesti kaitseliidu mehi tribunali ette, neist meestest pole keegi tagasi tulnud ja järgmine päev oli tema kord minna. Ta ei usu, et tuleb tagasi, et Erna ei ootaks teda. Heldur hukati ilma kohtuotsuseta Siberi vangilaagris viis kuud pärast kohalejõudmist. Erna sai selle kohta ametliku kinnituse pärast Eesti taasiseseisvumist 47 aastat hiljem.
Ma arvan, et see oli väga hea, et Erna ei teadnud seda, sest lootus Heldurit näha oli ainuke lootus ja tahe kuidagi ellu jääda. Ta oli kaotanud Siberis kõik. Oma mehe ja tütre. Kodumaalne naasmine oli ainuke asi, mis võis talle veel rõõmu pakkuda. Filmi nimi "Risttuules" aga tuleneb sellest, kuidas Heldur kirjutas kirjas, et ühel päeval nad kohtuvad taas. Erna tuleks kerge ja värske, vaba tuulena läänest ja tema tuleb ida tuulest ja nad kohtuvad risttuules õunapuu juures. See oli koht,kus puhkesin lahinal nutma, väga kurb filmi lõpp.
Kuna film ise läks mulle väga hinge ja mul on veel suurem austus nende Eestlaste üle, kes pidid selliseid asju läbi elama, siis tekitab minus väga suure tänutunde, et ma ei ole pidanud sellist asja läbi elama. Paneb ka mõtlema, et ma peaks olema siin oma elus iga asja üle tänulik ja õnnelik, sest inimesed, kes selliseid asju Siberis läbi elasid suutsid olla sama moodi õnnelikud, kuigi tingimuse olid hoopis teised.