Riskiprotokoll (1)

Tallinna Tehnikaülikool
Riski- ja ohutusõpetus
TMT3820
Magnetvälja ning elektrivälja kiirguse määramine ja hindamine
Juhendaja : Henn Tosso
PROTOKOLL
Koostajad :
Madis Metsanurk 081962 EALB21
Teet Laur 08 EALB21
Sandra Vähejaus 081972 EALB21
Tallinn 2008
Töö eesmärk:
Mõõta ja hinnata elektrivälja ja magnetvälja kiirguse tugevust mobiiltelefonide, arvutiekraani ning trammi kontaktliini läheduses. Mõõtmised korraldasime Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna hoones (Kopli 101) ning Kopli trammide lõpp-peatuses.Põhimõisted elektriväli ja magnetväli. Elektriväli on elektrilaengu poolt tekitatud ruumis leviv pidev väli, mis mõjutab ruumis paiknevaid teisi elektrilaenguid. Elektrivälja levimiskiirus on võrdne valguse kiirusega vaakumis . Elektriväli on elektromagnetvälja piirjuht. Magnetväljaks nimetatakse liikuvate laetud kehade vahel mõjuva jõu välja. Magnetvälja tekitab elektrivälja muutumine. Püsimagnet on ka elektrivoolu puudumisel magnetvälja omav keha.
Mõju inimorganismile:
Üldjoontes viidatakse kodudes kasutatava 220V 50 Hz puhul, et tegemist ei ole tõestatud ohuga inimese tervisele põhjustatult elekri-või magnetvälja kiirgusest. Ohutuks peetakse madalama pingega ja madala sagedusega elektrivoolu. Samas ei ole tehtud mitte migeid teaduslikult tõestust leidnud eksperimente , kus oleks tõsiselt uuritud kodumasinate ja seadmete poolt tekitatud kiirgust. Seega on äärmiselt ebaselge , milline on tegelik mõju. Osade uuringute põhjal aga eksisteerib just kõrgema pingega elektriseadmete, või – liinide läheduses oht näiteks kliinilisele depressioonile, leukeemiale või teistele vähivormidele. Samas puudub ka selles osas kindel teaduslikult üldtunnustatud seisukoht. Küll on aga Euroopa Liit kehtestanud arvutikuvaritele piirnormid , milleks on eriti madalasagedusliku ja madalasagedusliku elektrivälja korral 1,0 V/m, madalasagedusliku magnetvälja korral 25 nT ja eriti madalasagedusliku magnetvälja korral 250 nT.
Elektromagnetväli koosneb elektri- ja magnetväljast. Elektri ülekandmist ilma nimetatud väljadeta eksisteerida ei saa.
Iga pingestatud elektrijuht või seade alates võimsatest elektriliinidest kuni iga kodumasinani välja tekitab enda ümber elektri- ja magnetvälja.
Väljade tugevus elektriliinide ümber sõltub õhuliini pingest ja sellest, kui palju voolu konkreetsel hetkel liini läbib. Väli on tugevam liini vahetus läheduses, liinist eemaldumisel väheneb välja tugevus oluliselt.
Elukeskkonnas peab elektromagnetvälja tugevus vastama kehtestatud riiklikele piirväärtustele. Kui elektri- ja magnetväljade tugevuse näitajad jäävad lubatu piiresse, negatiivset mõju inimese tervisele ei kaasne.

Kõrgepingeliinid

Kõrgepingeliinide mõjule hakati tähelepanu pöörama alles mõne aasta eest. Vahelduvvoolu ülekandeliinide ümber esinevad 50-Hz võnkesagedusega vahelduvvooluväljad. 330-kV kõrgepingeliini juhtmete all ja 5 m kaugusel äärmisest juhtmest on välja tugevus 3,5...5,0 kV/m, 500-kV elektriliini all 7,6...8,0 kV/m ja 750 kV korral kuni 20 kV/m. Kõrgepingeliinist kaugenemisel elektromagnetvälja intensiivsus väheneb tunduvalt. 50 m kaugusel 330-kilovoldisest liinist on välja tugevus alla 100 V/m, 500 kV korral 100...120 V/m jne. Välja levikut takistab taimestik - tiheda võraga kõrged puud ja põõsad.
Elamuid kõrgepingeliinide alla ega otsesesse lähedusse ei rajata, kuid tööstussageduslikku elektromagnetvälja inimesed siiski satuvad. See võib toimida juhuslikult, aga ka korduvalt mitme päeva jooksul, näiteks liinide all põllutööd tehes. Uurimised näitavad, et kui viibida kuni nädala jooksul (poole tunni kaupa) tööstussageduslikus elektriväljas (50 Hz), mille tugevus ei ületa 12 kV/m, siis tekivad muutused vereringeelundite talitluses, vere koostises ja ensüümide aktiivsuses. Väli tugevusega 5 kV/m ei mõju kahjulikult, kui selles ei viibita üle 2 tunni päevas.
Vahelduvvooluvälja, mille pinge on kuni 5 kV/m, peetakse üldiselt ohutuks, kuid selle pikemaajalisem, kogu tööpäeva vältav mõju (näiteks elektrialajaamade ja ülekandeliinide töötajatele) vajab veel uurimist , sest loomkatsetes saadud andmed viitavad sugunäärmete kahjustumise võimalikkusele.

Raadiolained asulais

Raadiosaatejaamad, telekeskused, retranslatsioonijaamad, radarid , raadionavigatsiooniseadmed jms. paiknevad enamasti asulate naabruses, asulais endis või koguni elamurajoonides. Raadiotehnilised seadmed võivad oluliselt muuta paikkonna raadiofooni. Elektromagnetvälja tugevus mingis paigas oleneb saatja võimsusest, saateantenni kõrgusest, kaugusest ja kiirgamisnurgast.
Saateantennist kaugenemisel kahaneb välja tugevus üsna kiiresti, sest kaugenedes peab väli täitma üha suuremat ruumi. Kui lühilaineraadiojaama kõrgsagedusvälja tugevus on 50..100 m kaugusel 30 V/m ja 200...300 m kaugusel 15..10 V/m, siis 300...400 m kaugusel on see ainult 5..3 V/m ja 1000 m kaugusel koguni 0,5...0,1 V/m. Hoone seinad ei takista elektromagnetvälja levikut. Telekeskusest 100...600 m kaugusel asuvates hoonetes on välja tugevuseks mõõdetud 3,2...0,2 V/m.
Inimese keha pinnale langevatest elektromagnetlainetest peegeldub osa tagasi, osa aga neeldub organismis. See ei ole meelega tajutav ega kohe märgatav. Pikema aja jooksul mõjudes võivad elektromagnetlained häirida kesknärvisüsteemi talitlust. Inimene hakkab kurtma alalist väsimust, halba meeleolu, ükskõiksust kõige suhtes, kuid on samal ajal periooditii kapriisne, rahulolematu ja kergesti ärrituv. Tal tekivad unehäired (unisus, või unetus ), mõnikord peavalu, vahel ei talu ta tugevaid helisid , heledat valgust või teravaid lõhnu. Neile nähtudele lisanduvad käte värisemine, südametegevuse ning vererõhu muutused jms. häired, mmis veelgi suurendavad vaevusi . Inimene ei suuda enam püsivalt teha ei vaimset ega kehalist tööd.
Mida tugevam on raadiosageduslik elektromagnetväli ja mida kauem iniimene selles viibib, seda kiiremini tervisehäired sugenevad ning seda tõsisemaks ja püsivamaks need kujunevad. Eelkirjeldatud muutused on ravitavad ja enamasti nad taandarenevad, kuid uuesti välja mõju alla sattudes tekivad nad peatselt jälle. Tõsisemad kahjustused ei tarvitsegi alati jäljetult mööduda.
Inimest peab kaitsma raadiosageduslike elektromagnetväljade ebasoodsa mõju eest. Sellele tuleks mõelda juba linnade ja asulate planeerimisel. Siis saab kavandada kohase paiga raadio- ja telesaatjatele ning muudele raadiokiirgusallikatele. Hügieenikud on seisukohal, et asulates elanikkonnale mõjuv kõrgsagedusväli ei tohiks olla tugevam kui 2 V/m, ultrakõrgsagedusväli 1 V/m ( elamutes 0,2 V/m), ülikõrgsagedusväli 1 W/cm^2.
Tõhusamad kaitseabinõud on saatja võimsuse vähendamine (mis on kahjuks harva vastuvõetav), saateantenni kõrguse suurendamine , antenni kiirgusnurga reguleerimine ja piisava laiusega sanitaarkaitsetsooni rajamine saatejaama ning elamute ja asutuste vahele. Saatejaama enda territoorium peaks ulatuma kauguseni, kus elektromagnetvälja tugevus juba järsult väheneb. Tallinna uue teletorni asukoht Kloostrimetsas vastab märksa rohkem hügieeni nõuetele kui praegu kasutatav mast kesklinnas.
Muude kaitseabinõude rakendamine - madalate elamute jm. hoonete ehitamine saatejaama lähedusse, nende paigutamine pikiteljega antenni poole ning eriliste, elektromagnetlained peegeldavate või neelavate ehitusmaterjalide kasutamine - ei ole seni andnud soovitud tulemusi.
Tööolukorras
Elektromagnetväli, mis ümbritseb mistahes masinaid võib tekitada ülitundlikkust. Kui arvate , et teie ebamugavustunde põhjuseks on just arvuti, istuge kaugemale. Eemaldudes magnetvälja tekitajast vähendate selle mõju. Reaktsioonina magnetväljale võib tekkida naha ja silmade ärritus, punetus . Arvutiga seonduvatest hädadest on sagedasim probleem silmadega , sest just silmad töötavad kõige intensiivsemalt. Silma, samuti nina ja suu limaskesta ärritab ka elektrostaatilisse välja kogunev tolm. 
Palju on uuritud elektromagnetvälja ja vähki haigestumise seoseid aga kindlat seisukohta selle kohta ei ole veel võetud. Uurimused on avastanud et inimestel, kes elavad või töötavad tugevama magnetvälja läheduses, suureneb risk haigestuda leukeemiasse ja ajukasvajate oht. 
Tööandja kohustused:

• tegema kindlaks (kaardistama) kaitstaval alal mõjuvate elektromagnetväljade tasemed ja kõrgendatud terviseriskiga piirkonnad;
  
• keelama töö kontrollimata raadiosageduslike seadmetega;
  
• taotlema raadiosageduslike seadmete tarnijatelt infot tekitatava kiirgusvälja ja selle mõju vähendamise võimaluste kohta. Juhul kui selline info puudub või ei ole usaldusväärne, korraldama seadme elektromagnetvälja parameetrite mõõtmised;
  
• kontrollima vähemalt kord 3 aasta jooksul raadiosageduslike seadmete kiirgusvälja taset. Juhul kui seadme konstruktsiooni, ekraneerimist või kasutamisviisi on muudetud, viima läbi täiendavad elektromagnetvälja parameetrite mõõtmised;
  
• võtma tarvitusele abinõud töökoha elektromagnetilise kiirguse vähendamiseks võimalikult madalale tasemele ;
  
• märgistama ohtlike raadiosageduslike kiirgusväljade piirkonnad asjakohaste ohutusmärkidega;
  
• kui tehniliste ühiskaitsevahenditega ei ole võimalik kiirgusvälja taset piirnormini vähendada, andma töötajale asjakohased isikukaitsevahendid ;
  
• hindama ja kontrollima töötajate ekspositsiooni vähendamiseks kasutusele võetud abinõude efektiivsust . 
  

Töö käik:

• Hindasime elektrivälja ja magnetvälja tugevust vastava mõõteseadmega.
  
• Märkisime üles andmed.
  
• Analüüsisime nende tugevust ja ohtlikkust inimorganismile.
  
• Kandsime tulemused tabelisse.
  

Mõõtmistulemused:
Seadmed
Elektrivälja kiirgus
Magnetvälja kiirgus
Samsung E570 mobiiltelefon ooteseisundis
2
15
Samsung E570 mobiiltelefon kõne ajal
19
1200
Nokia E51 mobiiltelefon ooteseisundis
4
30
Nokia E51 mobiiltelefon kõne ajal
18
580
Arvutiekraan eest
12
35
Arvutiekraan tagant
17
68
Trammi kontaktliini all
11
30-150
Analüüs:
Kõige suuremat elektrivälja kiirgust põhjustasid mobiiltelefonid . Samsung E570 mobiiltelefon kõne ajal on esikohal. Järgneb teine mobiiltelefon Nokita E51. Ülejäänud mõõtmiste tulemused on madalamad.
Märgatavalt suuremaid tulemusi andis magnetvälja kiirguse mõõtmine. Kõige kõrgem kiirgus oli Samsung E570 läheduses. See on kahtlemata inimtervisele ohtlik. Ega ilmaasjata ei räägita, et mobiilid tekitavad ajukasvajaid.
Kuna mobiiltelefonide kasutatavus on tõenäoliselt ajaliselt pikem, kui arvuti puhul, võib see kokkuvõttes kujutada endast sama suurt või isegi suuremat ohtu. Uuema mudeli, mis on antud juhul Nokia, oli kiirgus ilmselgelt madalam, mistõttu on soovitatav kasutada uuemaid mobiiltelefonide mudeleid , vältimaks negatiivset mõju.
Magnetvälja kiirgus arvutiekraanide juures jäi normi piiresse, kujutamata endast tõenäoliselt märkimisväärset ohtu.
Trammi kontaktliini all on magnetvälja kiirgus samuti märkimisväärne, kuid see on siiski üsna madal ja üsnagi muutlik . Ilmselt on ka trammi salongis üpriski suur magnetväli, kuid jääb koos kontaktliini alusega üpriski ohututesse piiridesse.
Järeldus:
Mõõtmiste tulemusena võib öelda, et kasulik on kasutada uuemaid mobiiltelefonide mudeleid, kuna neil on reeglina madalam kiirgusfoon ja seega ka madalam oht tervisele. Samas on uuema mudeli näitel oht seejuures aga märksa suuremale elektrivälja kiirgusele, mistõttu on kokkuvõttes mõistlik siiski piirata mobiiltelefonide kasutamist. Loomulikult ei ole tänapäeva ühiskonnas mobiiltelefonide kasutamisest loobumine reaalne, kuid igaüks meist võiks mõelda, kas pikad kõned ja sisutühi jutuajamine mobiiltelefoniga on siiski mõistlik. Seega on siinkohal oluliseks aspektiks mõõdukus. Lõpptulemusena on aga hädavajalik kiirgusnormide kehtestamine mobiiltelefonidele ning teistele seni reguleerimata standarditega seadmetele, muutmaks need ohutumaks, sest tänapäevaste vahendite mõju meie tulevastele põlvedele on teadmata.