Täiuslikema ehk ideaalse riigivormi väljaselgitamisele ning kirjeldamisele on ka Aristoteles pühendanud rohkesti tähelepanu. Aristoteles ei näe riigiideaali kehastumist mitte ühes või teises riigivormis vaid pigem selles, kuidas ning mil määral üks või teine riigivorm teostab oma ideaali, täidab oma ülesannet kodanike õnne kasvatamisel ja arendamisel. Aristotelese poolikuna säilinud uurimuses riigivormide üle, kus on kirjeldatud 158 süsteemi, võtab ta need kokku kuueks põhivormiks, millest kolm on kirjeldatud "õigetena", kolm aga ekslikena. Õiged: KUNINGRIIKLUS, ARISTOKRAATIA ja VABARIIKLUS Ekslikud: TÜRANNIA, OLIGARHIA ja DEMOKRAATIA Vaatamata sellele, et Aristoteles oma riigi- ideaalis toonitab eetilist momenti ja üldsuse õnnelikust ning heaolu on ta oma ühiskonnakäsitluses siiski oma ajastu lapsi.
kronoloogilisteks ajalõikudeks, perioodideks vastavalt nende lõikude eripärale, mida saab määrata mitmesuguste kriteeriumide järgi (mille valik on põhimõtteliselt vaba). Kõne alla tuleb mitmesuguste elualade (resp. ajalooteadusharude) kasutamine kriteeriumina. See tähendab, et põhimõtteliselt saab periodiseerida mitte üksnes poliitilise ajaloo (valitsejate, riigivormide jms.) järgi, vaid ka majanduse, kultuuri, teaduse (eriti tehnika), kirjandus- või kunstivoolude (kas või näiteks moeajaloo) jne. jne. arengujärkude järgi. [...] Periodiseerimine on vajalik uurimistöö struktureerimiseks (nii probleemiti kui kronoloogiliselt), konkreetseks museoloogiliseks tööks, eeskätt ekspositsiooni ülesehitamiseks. Enn Tarvel http://www.okupatsioon
Demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õigusliku kaitse tagamine. Õiguse kaudu loob riik tingimused nende eesmärkide saavutamiseks 12)Politseiriik on selline riigivõimu korraldus, mille puhul ei tunnustata inimeste isiklike õigusi, pole tagatisi politsei ega muude sundorganite omavoli vastu, riigiaparaat on tsentraliseeritud ja bürokraatlik ning inimeste eraelu on üksikasjalikult reglementeeritud. On mõistetav, et politsei riik ei kuulu demokraatlike riigivormide hulka. Haldusriik kujtab sellist riigivõimu korraldust, kus kõige tähtsamat osa etendavad riigi täidesaatva võimu organid ja neil on võimalim otsustavalt mõjutada nii seadusandliku kui ka kohtuvõimu tegevust. Õigusriigi materiaalseteks tunnusteks(formaalsed ehk välised tunnused 11. punkti all toodud) loetakse sisemisi olemuslike omadusi. Sellisteks tunnusteks loetakse inimõiguste austamist riigi poolt, rahusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja
on riigiametnikke, seda nõrgem on valitsus. Täiuslikus seadusandluses ei tohi era- ehk individuaalne tahe mingit rolli mängida. Valitsuse seisusetahe peab olema rangelt allutatud ja järelikult peab üldine ehk suveräänne tahe alati domineerima, kehtides kõikide teiste jaoks ainsa juhtnöörina. Seadusandja kunst seisneb oskuses tabada punkt, kus valitsuse jõud ja tahe – mis on alati võrdeliselt seotud – kombineeruksid riigi jaoks kõige soodsamas vahekorras. Riigivormide jaotusest nõnda palju, et esiteks võib suverään valitsemise üle anda kogu rahvale, või suurimale osale rahvast, nõnda, et riigiametnikest kodanikke on rohkem kui eraisikust lihtkodanikke – seda riigivormi nimetatakse demokraatiaks. Teiseks võib suverään koondada valitsemise väikese grupi kätte, nõnda, et lihtkodanikke on rohkem kui riigiametnikke – seda nimetatakse aristokraatiaks.
2. Ideaalne riik. Aristoteles näeb riigiideaali kehstumist selles, kuidad nig mil määral üks või teine riigivorm teostab oma ideaali, täidab oma ülesannet kodanike õnne ja vooruslikkuse kasvatamisel ja arendamisel. Seejuures tuleb arvesse võtta, et vastavalt teatava rahva iseloomule ja tema konkreetsetele elamistingimustele osutuvad erinevad riigivormid parimateks. Aristoteles võtab riigivormid kokku kuueks põhivormiks. Kolm on kirjeldatud "õigetena" ja kolm "ebaõiged". "Õigete" riigivormide hulka kuuluvad kuningriikuls, aristokraatia ja vabariiklus. "Ebaõiged" riigivormid on: türannia, oligarhia ja demokraatia. Aristotelese arvates parimas riigismoodustavad riigi õigusliku kodanikkonna üksnes valitud, kas majanduslikult, hariduselt või sünnilt väljavalitud isikud. Kehaline töö ja eriti põllutöö on orjade jaoks, et kodanikkonnal oleks millest elada. Aristoteles suhtub orjusse täiesti loomulikult. Lõpetuseks.
järgi kujuneb ühiskonnas kolm seisust (klassi) valitsejad ehk valmrid; sõjamehed ja talupojad ning käsitöölised. (Vastavalt omadused tarkus,mehisus,ahnus).Pideva riikliku hariduse ja kasvatuse läbinud kodanikud selgitavad läbi aastate arengut, kõige andekamaid ja toovad neid võimule, riigi etteotsa. Platon ei tee kasvatusideedes vahet sugupoolte vahel. Tema arvates peavad tütarlapsel olema samad võimalused saada riigis kõrgematele kohtadele valitsusema. Platon esitas riigivormide klassifikatsiooni: 1.Ideaalne riik, aristokraatia (parimate valitsus) 2. Timokraatia, riik, kus kodanike õigused sõltuvad nende kohast ühiskondlikus tööjaotuses ning varandusest. 3. Oligarhia, väheste võim, mis on rajatud rikkusele. 4. Demokraatia, rahva enamuse valitsus 5. Türannia, halvim riigikordadest , sest võimu kasutatakse aristokraatia vastu. Türannia tähendab üksikisiku võimu kogu ühiskonna üle.
seadusandlikul tegevusel ei ole isegi vormilist osa. poliitilised sidemed nõrgenevad ja kaovad, kodanikuõigused puuduvad, otsustusmehhanism on impulsiivne ja agressiivne. diktatuuril võib olla erinevaid tüüpe. üksikisiku, grupi ja sõjaväeline diktatuur. Riigi vormid Antiikajal eristati monarhiat, aristokraatiat ja demokraatiat. 15. sajandil monarhiat ja vabariii. tekkisid kombinatsioonid, niiet sageli võib konkreetset riiki liigitada eri riigivormide alla. Tänapäeval eristatakse põhiliste riigivormidena 1) monarhiat, millest valitsev võim lähtub ühe füüsilise isiku tahtest. monarhi tahet ei piira õiguslikud eeskirjad. ta kehastab kõrgeimat võimu riigis seepärast ei ole monarhistlikul riigivormil avalik-õiguslik vaid eraõiguslik iseloom. monarh seisab õiguslikult väljaspool riiki. tänapäeval on selline olukord võimlik teokraatlikus riigis. sellisteks riikideks on nt saudi araabia, kus on säilinud aboluutse
Kodaniku- ehk tsiviilühiskond on eraalgatuslike ühenduste, suhete, institutsioonide, s.o kodanike vabatahtliku koostöö pinnal spontaanselt tekkinud ühendus ja on riigi suhtes suurel määral autonoomne. Tsiviilühiskonna struktuurid pakuvad konkurentsi riiklikele. Tsiviilühiskonna tegevust reguleeriv võimukorraldus ei ole rajatud valitsevale võimule, vaid vabatahtlikkuse põhimõttele. Ühiskonna arengut vaadeldakse kahest vaatepunktist: ühiskonnavormide areng ja riigivormide ning riigi ajalooliste tüüpide arenguna. Ühiskonna eri tüüpidena eraldatakse tavaliselt: sugukondlikku, orjanduslikku, feodaalset, kapitalistlikku; tootmisviisidel põhinev ühiskonnavorm(kuidas hangitakse elatusvahendid); kultuuriline. Riik on sotsiaalse kooselu kõrgeim vorm, mida koordineerib ühiskondlike institutsioonide formaalselt korraldatud ja tsentraliseeritud võim. Riikluse kontseptsioonid Õiguslikus käsitluses on riikluse olemuseks ühiskonnana elavate inimeste vabaduse
Sarnaselt Platonile arvas, et ühiskonna kujunemise eelduseks on vajadus tööjaotuse järele, kuid ei pooldanud ühisomandi ideed. Arvas, et poliitilise võimu eesmärgiks on kodanike vabadus ja võrdsus. Arvas, et riik tekib perekond, asundus ehk kogukond, riik. Arvas, et poliitiline võim on seaduse, mitte inimese võim. Polybios esitas oma väited ajaloo näidete varal. Kogumik 'Ajalugu' (Historia), 40 raamatut. Arvas, et riigi tekkimine ja riigivormide vaheldumine on loomulik protsess, mis allub loodusseadustele. Ühiskonna tekkimise põhjuseks pidas üksikisiku nõrkus, mis sunnib teda liituma omasugustega ning füüsiliste ja hingeliste omaduste põhjal kerkib esile juht, kellest saab aja möödudes kuningas. Ideaalseks riigiks pidas kolme riigivormi ühendust (monarhia, aristokraatia ja demokraatis). Keskaja ideed Rooma keisririigi ajastul sulas antikkaja riigi- ja õigusekäsitlus kokku kristlik-religioosse maailmavaatega.
vooruslikud, sest nad on puudulikult haritud ega mõista, mis on tegelikult vooruslik ehk õiglane. Nende roll on teenindada kaht esimest väikesearvulist rahvakihti voorulikul riigivalitsemisel. Platoni käsitlus riigis on märgatavalt staatiline. Nii indiviidi tarve olla ühiskondlikult ja ühiskonnale kui ka riik on juba loomupäraselt ette antud. Seejuures idealiseerib Platon riigi vormi. Täiuslik vorm on ülim st ideaalne aristokraatia. Platoni järgi kulgeb riigivormide areng suletud ringis, st ideaalne aristokraatia-> timokraatia -> oligarhia-> demokraatia-> türannia-> aristokraatia. Platon leiab, et areng aristokraatialt oligarhiani kulgeb tänapäevases mõistes evolutsiooniliselt, üleminek oligarhialt demokraatiale toimub aga revolutsioonilise murrangu kaudu, misjärel demokraatiat asendab võimule tulnud türannia, türannia hävib järgnevalt oma sisevastuolude tõttu ning algab uus ring aristokraatia ... jne 86
Hinge kolmele omadusele - mõistus, tahe ja himud - vastas tema arvates ühiskonnas ja riigis oma spetsiifiline valdkond ning sellele omakorda vastavate eeldustega rahvakiht. Platoni ideaalriigi vormiks on ideaalne aristokraatia, millele vastandusid: timokraatia, oligarhia, demokraatia ja türannia. II Aristotelese teooria oli esimene teadaolev riigi tekkimise teooria Euroopas, mille kohaselt kujunes ühiskond riigiks tasandilt tasandile: ¤ perekond ¤ asundus ¤ riik Võrdleb riigivormide õiglase valitsemise realiseerimist. Oluline lõpptulem riigi rahva jaoks vooruslikult ja õiglaselt - kujutavad riigi eksistentsi universaalset eesmärki. Õiglased riigivormid: monarhia; aristokraatia; vabariik Ebaõiglased riigivormid: türannia; oligarhia; demokraatia. Aristotelese teooriat on nimetatud patriarhaalseks. Riigi tekke patriarhaalsed teooriad Aluseks sai Aristotelese teooria. Tehakse vahet kodanike ja võõraste vahel, seda arendatakse edasi rooma õiguses
Õigusriigis on riigivõim pandud indiviidide teenistusse, mitte aga vastupidi, nagu see on nt politseiriigis või haldusriigis. Politseiriik on selline riigivõimu korraldus, mille puhul ei tunnustata inimeste isiklikke õigusi, pole tagatisi politsei ega muude sunniorganite omavoli vastu, riigiaparaat on tsentraliseerituid ja bürokraatlik ning inimeste eraelu on üksikasjalikult reglementeeritud. On mõistetav, et politseiriik ei kuulu demokraatlike riigivormide hulka. Haldusriik kujutab sellist riigivõimu korraldust, kus kõige tähtsamat osa etendavad riigi täidesaatva võimu organid ja neil on võimalik otsustavalt mõjutada nii seadusandliku kui ka kohtuvõimu tegevust. Õigus ja poliitika on omavahel tihedalt seotud riigi ja õiguse lahutamatuse tõttu. Riik on poliitilise võimu organisatsioon. Poliitika hõlmab kõiki neid suhteid, mis tekivad seoses riigivõimu omandamise, sellekasutamise ja säilitamisega
NB! Antiikteadus oli eelkõige poliitiline õpetus õigest, s.t kosmilise korra ja looduse logosega kooskõlalisest eluviisist. Teiseks, väga tihe vastasseos poliitiliste ja eetiliste ideede vahel. Õigupoolest eetiline perspektiiv ja mure moraalse täiuse poole liikumise takistuste ületamisest domineeris poliitilise problemaatika üle. Poliitika suhet avaliku eluga kujutati analoogiliselt moraali ja eraelu suhtega. Eetika käsitleb poliitilist elu tegutseja vaatekohalt, poliitika aga riigivormide ja institutsioonide perspektiivist. Nii ühe kui teise suhte aluseks peeti omakorda looduse korda, logost. (Loodusseaduse mõistet tollal ei tuntud, küll aga tajuti looduse toimimises teatud püsivusi.) Parim kodanik oli parima loomutäiusega, eeskujuliku moraalse käitumisega inimene. Headuse domineerimist kurjuse üle indiviidi käitumises hinnati kui kõrgeimat õiglust, kui ühiskonna kõlbluse alust, milleta pole ei õiguskorda, seadust ega õigusmõistmist.
mõistlikule ühiskonnale. Kokkuvõttes on Platoni käsitlus riigist teatud mõttes staatiline - nii indiviidi tarve olla ühiskondlikult ja ühiskonnale kui ka riik on juba loomupäraselt ette antud. Seejuures Platon idealiseerib riigi vormi - täiuslik vorm on ülim, st riigivormidest on parim eespool kirjeldatud ideaalne aristokraatia, kõik ülejäänud järgnevad halvenevas järjestuses. Platoni järgi kulgeb riigivormide areng nö suletud ringi mudeli kohaselt, st : aristokraatia > timokraatia > oligarhia > demokraatia > türannia > aristokraatia…>. Seejuures leiab Platon, et areng aristokraatialt oligarhiani kulgeb tänapäevases mõistes evolutsiooniliselt, üleminek oligarhialt demokraatiale toimub aga revolutsioonilise murrangu läbi, misjärel demokraatiat asendab võimule tulnud türann, türannia hävib järgnevalt oma sisevastuolude tõttu ning algab uus ring aristokraatia > ... jne. P. 2
erakodifikatsioonid Codex Gregorianus ning Codex Hermogenianus kui ametlik Codex Thedosianus ja nö Rooma õiguse kulminatsioon Corpus iuris civilis, millega püüti muu hulgas elustada klassikalise ajastu juristide loodud õigusteadust. Koolkondade kohta vt ka H. Siimets-Gross. Rooma õigusteaduse kujunemine ja õitseng. - Juridica. Nr 9, 2002) Põhimõtteliselt tegeleme meie eraõigusega ning peamiselt eel-klassikalise, klassikalise ajastuga. Niisiis riigivormide järgi vabariigi ja printsipaadi ajaga. Siiski dominaadist ka Justinianuse Institutsioonide ja Digestadega, mis aga kajastavad ka suuresti just eelklassikalist ja klassikalist ajajärku. Rooma õiguse allikad (vt ka E. Ilus. Rooma eraõiguse alused §§ 4, 5) Meieni säilinud Rooma õiguse peamiste allikate lihtsamaks tähistamiseks on mõeldud välja järgmine süsteem: Leges duodecim tabularum - Kaheteistkümne tahvli seadused kirjutatakse tavaliselt
Ühe inimese teadvus on võimeline teise inimese teadvusesse üle kandma veendumusi, uskumusi ja teadmisi. Inimeste teadvus ei ole võimeline edasi andma tundeid. Sotsioloogia ainena näeb Tarde ainult korduvaid nähtusi. On võimalik eristada 3 sotsioloogilist protsessi: 1. Kordamine see on ühisel tasandil väljenduv imiteerimine. Juba ajalooline käsitlus annab tunnistust selle kohta, et kõik nähtused kaasa arvatud riigivormid korduvad. Tarde toetub Aristotelese riigivormide käsitlusele oluline on leida vastus mis?, kes? Ja kelle? Huvides valitseb: See on lõpmatu ringkäik, mis saab alguse monaarhiast, mis transformeerub türanniaks, mis omakorda aristokraatiaks. Tarde arvates riigivormide ringlemine annab tõestust, et ka kõigi teiste nähtuste areng toimub korduva skeemi abil (v.a tunded). Matkimise kohta oli Tardel 2 seadust: