Märksõnad Tegevus toimub Eesti Vabariigi algusaastatel Tallinnas majanduslanguse ajal Indrek tööinimene, aga naine seltskonnahing Karinil pere teisejärguline Köögertali pankrot (kingitud majale obligatsioone teha) Teose põhiline sündmustik keerleb peamiselt Indreku ja Karini karidele jooksnud abielu ümber (enne romaani algust) Palju kajastatud seltskondlikke sündmusi Indrek tulistab revolvriga Probleemid ja lahendus Armastuse kõrval on hirm, et teine ei armasta "Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda.„ Indrek on Karini ees suletud ja Karin omakorda liiga egoistlik, et teda mõista Lahendus puudus, kuna ei olnud Mehe ja naise vahelised suhted enam usaldust
Palmi sõnul ei leidnud läbiotsijad alul midagi ning siis hakkas ta seinu kompama. "Ühest kohast tapeediga kaetud seina kõvemini surudes sain aru, et see järele andis ja selle kohal arvatavasti salauks oli. Sellepeale võtsin revolvri taskust välja ja jalaga lõin vastu seda kohta, mispeale ka seal kohal uks avanes ja selle ukse taga seisis aluspesu väel inimene, kellel revolver laskevalmis käes oli. Mina kargasin selle isiku juurde ja lõin oma revolvriga temale vastu kätt, nii et temal revolver maha kukkus ja teise käega haarasin tema rinna eest kinni ja tõmbasin ta sealt salajasest ruumist välja tuppa," kirjeldas Palm kinnivõtmist. Läbiotsimisel leiti Kingissepa elukohast ja selle lähedusest kolm kirjutusmasinat, kaks telefoni, propagandakirjandust, lendlehti, kuulipilduja Maksim, dünamiiti jpm. Tallinna komandandi raport oli KAPO edu suhtes väga mürgine. "Peale
Justus avaldas Isebelile armastust, kuid see ei muutnud midagi. Isebel jooksis Justuse juurest ära uste paukudes. Justus tahtis teda takistada, kuid järgi minna ei saanud, äkki oleks keegi märganud teda. Justus ei saanud öösel magada. Hommikul otsustas ta minna poodi ning üritas Isebeli peale mitte mõelda. Nurgapood kuhu Justus läkls oli Isebeli ema oma. Poes sees kuulis ta inimesi sosistavat midagi hirmsat. Ta kuulis, et Isebel on ennast revolvriga maha lasknud ning jätnud endast maha kummalise kirja"Laev on Deloselt tagasi jõudnud". Justus läks Isebeli emaga kokku saama. Ta nägi Isebeli surnuna oma voodis, silmad veel natuke avatud. Isebeli ema oli väga tänulik külastuse ja kaastunde eest. Mõned päevad hiljem otsustas Justus minna Narva- Jõesuu oma naise ja tütre juurde, ta tahtis tütrega rääkida. Sama päev, mil ta pidi rongile minema, saabus talle matuse kutse. Ta kirjutas
maailmas, M. Justus oli aga täielik realist. Kahe nii erineva inimese vahel ei saagi midagi kestvat olla. Martin Justusele oli Isabel vaid suvine seiklus, mis oleks lõppenud kohe, kui abikaasa tütrega on tagasi. Sest mees poleks hakkama saanud nii suure elumuutusega. Pealegi oli ta üpris rahul oma senise olukorraga- meeldiv töökoht ning soe toit laual. Isabel vaeseke oli aga rahutu hing, keda piinas mälestus isast. Sümboolselt laseb tüdruk just isa vana revolvriga enese maha. Tõuke enesetapuks annab konflikt Martin Justusega. Mees hakkas õige varakult mõistma, et nende suhe on väär ning lubamatu. Nad ei saanud kunagi avalikult väljas käia, neid poleks mõistetud. Eelkõige sellepärast, et Martin Justus oli abielusmees, teiseks põhjuseks oli nende suur vanusevahe ning kolmandaks neiu rahvus. Mõistes tegelikkust, otsustas Justus Isabeliga suhted lõpetada. Ta mõistis ka tõsiasja, mida kumbki neist enesele ei tunnustanud
Isa tahtis, et Agnes abielluks Risbiteriga, kuid neiu seda ei soovinud. Õhtul algas joomapidu ning Gabriel otsustas ööbida rohuaias. Paar tundi maganud tungisid venelased laagrisse ning oli kuulda püssipauke. Gabriel märkas mõisas Agnest ning läks teda päästma. Gabriel võttis neiu sülle ja jooksis sealt minema. Agnes kartis oma isa pärast, kuid siiski läks ta Gabrieliga kaasa, sest joostes oli ta vahepeal oma jala vastu kivi ära löönud. Gabriel jättis Agnese revolvriga metsa varjule ning tõttas ise põlenud mõisalaagrisse sööki ja riideid neiule tooma. Tagasi jõudis ta alles koidikul. Ta oli toonud neiule junkru riided ning leiba. Agnes hakkas järgneval teekonnal Tallinnasse kandma nime junkur Georg võõrastele. Päeval poolel teel istusid nad maha, sõid ja rääkisid juttu. Gabriel jutustas Agnesele oma möödunud elust, kuni käesoleva hetkeni. Pärast jutlemist otsutasid nad edasi liikuda, kuid neid üritas röövida Siim,
muutub Sarikoviks. Mõne nädala pärast teist operatsiooni ta muutub jälle koeraks. Ta lamab professori kabinetis, jälgib professorit ning ei mäleta seda, mis on juhtunud Sarikov on ekperementaalne olend, kes on tekkinud meditsiinilise eksperimendi tulemusena. Samm- sammult ta muutub aina rohkem inimesele sarnasemaks nii füüsiliselt, kui ka vaimselt, mis väga koomiliselt ühtib tema koera algega. Sarikov ähvardab revolvriga Preobrazenskit ja Bormentali. Pärast sundoperatsiooni muutub tagasi Sarikuks. Svonder maja komitee esimees, mis on organiseeritud Preobrazenski majas. Õpetab Sarikovi, et too on ühiskonna täisväärilineliige. Inspireerib Sarikovi kirjutaba pealekaebamise. Tegelased jaotuvad positiivseteks (Bormental, professor), negatiivseteks (Sarikov, Svonder) ja neutraalseteks (Sarik). 2
muutub Sarikoviks. Mõne nädala pärast teist operatsiooni ta muutub jälle koeraks. Ta lamab professori kabinetis, jälgib professorit ning ei mäleta seda, mis on juhtunud Sarikov on ekperementaalne olend, kes on tekkinud meditsiinilise eksperimendi tulemusena. Samm- sammult ta muutub aina rohkem inimesele sarnasemaks nii füüsiliselt, kui ka vaimselt, mis väga koomiliselt ühtib tema koera algega. Sarikov ähvardab revolvriga Preobrazenskit ja Bormentali. Pärast sundoperatsiooni muutub tagasi Sarikuks. Svonder maja komitee esimees, mis on organiseeritud Preobrazenski majas. Õpetab Sarikovi, et too on ühiskonna täisväärilineliige. Inspireerib Sarikovi kirjutaba pealekaebamise. Tegelased jaotuvad positiivseteks (Bormental, professor), negatiivseteks (Sarikov, Svonder) ja neutraalseteks (Sarik). 2
Köögertalite peol suudlevad nad; Paralepp, kes Karinit nüüd tõeliselt armastab, astub vahele, Rönee viskab teda millegagi näkku. Karin ja Rönee kohtuvad mitmeid kordi Paaside kodus. Vahepeal on Itamitel imik ära surnud, sest ta ei saanud piisavalt hoolt. Surnud lapsest lasevad Itamid maalida pildi. Indrek muutub aina armukadedamaks ning lõpuks tahab lahkuda kodust. Tuleb tagasi relvolvri järele, naine on Röneega tema kabinetis ja küsib, nähes Indrekut revolvriga minekul: ,,Keda sa nüüd tapma lähed?" ja Indrek tulistab teda. Karin jääb ellu, Indrek saab kohtus õigeks. Karin palub vabandust kõige eest, Indrek andestab talle, aga ei taha naisega enam tegemist teha, Karin jääb trammi alla ja sureb. PÕHIPROBLEEM: Armastus võib olla ka valude rohke.- loodeti koos elada head elu, aga välja tuli midagi muud. TÕDE JA ÕIGUS 5.OSA PEAMISED TEGELASED: Indrek Tiina Andres, Pearu Karla- Pearu poeg Eedi- Karla poeg
on see. Veri teeb haiget ja süda valutab. (lk. 237) Mis lapsepõlves on, see jääb. Kõik muu läheb mööda, kõik ununeb, aga lapsepõlve-asjad jäävad, jäävad lihtsalt surmani. (lk. 240) Kus on see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu. (lk. 241) Nii imelik oli mõelda, et ole vana või noor, mees või naine, revolvriga või ilma, ikka jahtud ühteviisi, kui saabub surm. (lk. 277) Kui härra tönnib ees, siis peab teenija järele tönnima, sest muidu võidakse pahaks panna, et ta ei tunne sakste hädale kaasa. (lk. 282) Midagi pole võimatu, niipea kui inimene hakkab sellest kord tõsiselt mõtlema. (lk. 289) Meestele meeldivad just meie vead, mitte voorused, sellepärast olemegi kõik nii halvad. (lk. 304) Vabadus on raha. On raha küll, siis jätkub ka vabadust. Vaadake Venemaad. Tsaari ajal oli seal
Rõõmusta alati selle üle, mis muudab su ainulaadseks, sest kui see möödub, põhjustad sa ainult haigutust. Kui elu oleks õiglane, siis ei oleks elu olemas. Meistriks võib saada vaid see, kes aastaid iga päev vaeva näeb, et koguda uusi kogemusi. Kuid ka meister peab ütlema: " Õpin kuni elan!" Kes muretseb enne kui tarvis, see muretseb rohkem kui tarvis. Hea sõna ja revolvriga võite saavutada palju rohkem kui ainult hea sõnaga. Meest õpetades õpetate ainult ühte inimest, naist õpetades aga kogu perekonda. Siiras naeratus on ainus toimiv ravim halva tuju vastu. Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis. Me mõtleme harva sellest, mis meil on, ent muretseme kogu aeg selle pärast, mida meil pole. Parim maitseaine söögi juurde on nälg.
Sellegipoolest suutis ta selle aja vältel midagi ka maalida. Veebruaris 1890 sai van Gogh omale vennapoja Vincent Willemi, mis pani teda tahtma ennast paremaks muutma. Mais 1890. aastal lahkus van Gogh Saint-Remy kliinikust, et olla lähemal oma raviarstile dr. Paul Gachetile ja samuti ka vend Theole. 22. veebruaril 1890. aastal kannatas kunstnik uue kriisi käes, mis kestis aprilli lõpuni. 27. juulil 1890 olles 37-aastane, tulistas van Gogh end oletatavalt revolvriga rindu, kuigi relva pole kunagi leitud. Sündmusel puudusid tunnistajad, samuti ei ole kindel kus ja millal täpsemalt see aset leidis. Biograaf David Sweetman'i sõnul põrkas kuul tagasi roidest ja läbistas rindkere tegemata nähtavaid vigastusi siseorganitele ning peatus jõudes selgrooni. Vincent oli võimeline ise haiglasse kõndima, kuid seal ei suudetud kuuli eemaldamiseks operatsiooni teha. Teada saades venna seisundist ruttas Theo Vincenti juurde, kes leidis venna
Sultanas valitseb veel viha ning ta tõotab endale mitte alla anda. 2. Maha Sultana tuletab meelde aegu, kui tema tütar Maha valmistas perele ohtralt muresid. Oma pahameelt Araabia meeste kohta avaldas ta mitmel moel; süüdates venna thobe põlema ning solvates rängalt oma vanaisa. Lahesõja ajal avaldus tema sõjalikkus eriti intensiivselt kui Maha kohtus tulevase sõbranna Aishaga. Koos nad viskasid nurka oma abaaya , töötasid vabatahtlikuna haiglas ning varustasid end revolvriga kaitseks kõlbluspolitseinike ehk mutawwa'de eest. Et tüdrukud ei läheks ülekäte, otsustavad mõlema pere vanemad nad lahutada. Selline uudis mõjus ränga hoobina Mahale, kes hakkas raevutsema. Otsustati, et Maha't tuleb ravida professionaalselt ning üheskoos sõidetakse Londonisse. 3. London Teel Londoni, arutlevad Sultana ja Kareem Maha veidra käitumise üle. Sultana aimas midagi Aisha ja Maha vahel, aga ei julgenud veel sellest oma abikaasale rääkida. Londonis võeti
avaldamine, mis pole aga ilus ega õige, sest abielu on püha ja sakrament, nagu ütlevad kõik. (lk.196) Armastusest ei saa kunagi küll! Armastus kas tapku ära, ikka ei aita veel. Armastuse kätte tahaks mitu korda, iga päev mitu korda surra, niisugune on armastus. (lk. 209) Kogu maailm arvaku sinust ükskõik mis, sina ise pead võtma end tõsiselt. Inimesel peab olema iseenda vastu ikka ja alati teatud lugupidamine. (lk. 233) Nii imelik oli mõelda, et ole vana või noor, mees või naine, revolvriga või ilma, ikka jahtud ühteviisi, kui saabub surm. (lk. 277) Kus on see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu. (lk. 241) "[Härra Paralepp:] "Töö on meeste ettekääne, kui nad ei armasta, see on vana ja kulunud tõde. Kui mees armastab, leiab ta alati oma naise jaoks aega, olgu see või südaöösel. Seda teab iga mees omast käest."" Lk.365
toimunut. Šveitser Theo oli rahvamasside liikumise peale välja rutanud ja nägi avariid. * Peale Augusti hukku muutuvad kõigi elud. * Pärast juhtunut aga kohtusid Eero ja Laura. Eero sai aru, et tema oligi see naine, kes on tema luule adressaat. Laura isegi kuulas huviga Eero luulet. Detsembri keskel Laura ja Eero abiellusid. Varsti aga sai Eero aru, et Laura siiski ei mõista teda. * Theo oli hirmunud pärast autoõnnetust ning magas öösiti koos revolvriga ning ei julgenud võtta vastu öiseid kõnesid * Maurer lõi kaasa uue, veelgi suurema elamurajooni rajamisel. * August Kase mõrvariks osutus endine ooperilaulja Marino Martin, kes teose alguses oli mõned päevad Lätis kadunud. * Theol hakkas lõpuks hirm üle minema. * Eero hakkas peagi mõistma, et ta naine ei mõista teda * Laura film hakkas ikkagi lõppema * Maurer töötas juba eskiiside kallal ja August Kask oli piisavalt kõdunenud, kui saabus uus aasta.
käegakatsutav, tekivad nende vahele lisaks olemasolevale rahulolematusele ka rahalised pinged. Saades aru, et Hedda ei saagi talle lubatud hobuseid või klaverit, teatab ta, et vähemalt on tal enda lõbustamiseks olemas tema isa pärandatud revolvrid. Koheselt, peale selle lausumist tumeneb lava ning muutub kiiresti aina pimedamaks. Näha on vaid klaveril kumamas lilla valgus ning Hedda, kes on roninud kõrge eseme otsa, sihtimas revolvriga tagaukse poole. Valguse ning värvide muutumisega oli kuulda ka kurvatoonilist meloodiat, midagi, mida mängitakse matustel. Selline muusika oli pidevalt justkui ennustuseks lavastuse kurvale lõpule. Valgus on kurjakuulutavalt vaid Heddal, ta sihib ning õhkkond on rahutuse tipus, keegi ei tea, mis järgmisena juhtub. Kõlab lask ning vaatajad ehmuvad. Korraks on justkui pinge langus, kuid siis etendus jätkub.
tegelikult toimuva kohta. Hiljem hakati seda nimetama ,,mahalastute kongressiks" üle 1000 saadikust enamik langes hiljem repressioonide ohvriks. Paljud kirjanikud, kes olid nõuk võimule lojaalsed olnud (Majakovski, Jessenin, Fadejev), lõpetasid enesetapuga. 1929 kohtab JELENA SILOVSKAJAT. Hiljem öelnud talle: ,,Kogu maailm oli minu vastu ma olin üksi. Nüüd on meid kaks ja ma ei karda midagi". JS kindralist mees ähvardas MB revolvriga, mille järel MB ajutiselt katkestas suhted JS-ga. MB on öelnud, et tal on minevikus teinud viis saatuslikku viga. ,,Ma nean ainult neid kahte mind ootamatult, otsekui minestusena tabanud argusehoogu, mille pärast ma tegin kaks neist viiest." Üks võis olla just see. 1930 kirjutab meeleheitel B kirja NSVL valitsusele ja Stalinile. vt Päevikud, lk 88. Mille järel juhtub pretsedenditu Stalin helistab MB-le vt Päevikud, lk 500. Tagajärg MB saab tööd Kunstiteatris
see on ainult pööning ss mees hakkab teda küsitlema, et kas ta on selles ikka nii kindel, et see pööning on. Hedvig vaikib ja vaatab talle ammuli sui otsa. Gina tuleb köögist laudlinadega. Katavad laua. Gregers istub tugitooli ja hakkab albumit sirvima. Gregers saab teada, et Hjalmari naine Gina tunneb ka fotokunsti, oskab retuseerida jne. Pööningult kostab lask. Gregers kargab püsti, ent naine rahustab kohe maha, et mehed peavad ülal jahti. Hjalmar tuleb alla koos revolvriga. Gregers uurib läbi ukse metsparti. Gina ja Hedvig lähevad kööki. Hjalmar hakkab rääkima oma leiutisest. Üsna salapärasest ning arengujärgus olevast asjast. Hjalmar kavatseb oma isa nime jälle ausse tõsta ning see ongi tema eluülessanne. Püssi, mis ta käes hoiab, on etendanud suguvõsas omajagu tragöödiat. Vana Ekdal oli seda relva oma oimukohal hoidnud, kui kohtu otsus välja tuli, ent ei julgenud endalt elu võtta. Tema isegi oli
algusest annavad ka mitmed mälestusraamatute autorid. Kõikjal kinnitatakse, et algusperioodil oli suurimaks probleemiks meeste vähesus rindel ning nende vähestegi juures nappis võitlustahtest. Pahatihti piisas paarist kaugest püssilasust või mõne vastase ratsamehe nägemisest, kui korjati varandusnatuke kokku ja mindi „ edasi tahapoole“. Iseloomulikud on pildid, kuidas ohvitserid pidid mehi revolvriga ähvardades sundima käske täitma. „Kaabakate karigi“ ei puudunud- näiteks Tartus asusid 2. jalaväepolgu sõdurid rindele mineku asemel ladusid rüüstama, aidates seega kaasa linna mahajätmisele. Olukord tagalas polnud põrmugi parem. Detsembrist 1918 leidub kirjeldusi Tallinna igapäevaelu kohta, mis sarnanes viimsepäeva ootusele. Küsimus jõudis koguni Ajutise Valitsuse koosoleku päevakorda, kus pea- ja sõjaminister Konstatin Päts teatas :“Linna kodanline klass
Arhitekt Maurer oli töölt koju minemas ja nägi eemalt toimunut. Sveitser Theo oli rahvamasside liikumise peale välja rutanud ja nägi avariid. Pärast juhtunut aga kohtusid Eero ja Laura. Eero sai aru, et tema oligi see naine, kes on tema luule adressaat. Laura isegi kuulas huviga Eero luulet. Detsembri keskel Laura ja Eero abiellusid. Varsti aga sai Eero aru, et Laura siiski ei mõista teda. Theo oli hirmunud pärast autoõnnetust ning magas öösiti koos revolvriga ning ei julgenud võtta vastu öiseid kõnesid. Maurer lõi kaasa uue, veelgi suurema elamurajooni rajamisel. August Kase mõrvariks osutus endine ooperilaulja Marino Martin, kes teose alguses oli mõned päevad Lätis kadunud. Minule meeldis see raamat väga, sest see oli konkreetne ei olnud palju kirjeldusi, kõik raamatus toimunu oli omavahel seotud (näiteks kuidas raamatu alguses mainiti ooperilaulja kadumist ning raamatu lõpus osutus ta mõrvariks). Raamat peaks olema igale
Indrek abiellub Kariniga. Karin rmastab Indrekut väga ja Indrek teda ka, aga Indrekule jääb väga võõraks Karini maailm (kogu see linnaelu ja kauplemine). Ta ei saa enam Karinist enam aru ja Karin ei saa Indrekust aru. Abilue hakkab murenema. Võetake lapsehoidja ja selleks osutub Tiina, kes on Karinile hirmuäratav (sest Tiina pühendab liiga palju sellele perekonnale). Lõpeb sellega,et Indrek läheb kodust revolvriga ära. Karin ütleb "keda sa jälle tapma läheb?" Indrek oli Karini suhtes avameelne, sest lootis, et see lunastab ta. Indrek hakkab tulistama ja kohtu määrab talle tingimistega karistuse. Karin hakkab kahetsema, et ta Indreku nii kaugele viis, et ta nii käitus. Karin hakkab süüd tundma. Lõpeb sellega,et Karin sureb (jääb rongi all). Karin sureb Indreku kätevahel. Võitlus on jälle lõpenud kaotusega (ei saanudlunastust inimeste kaudu) V osa
revolver käes, kukk vinnas, näpp triklil, pole muud kui raiu ja põmmuta. Saksad ise seisavad politsei selja taga ja piiluvad ukse vahelt. Ja ütleb neile vana Maurus terve koguduse kuuldes: ,,Miks olete minu koja teind röövliauguks, teie lupjamata hauakambrid ja muud niisuksed, mis te olete!" Aga politsei ei vasta, sest mis on politseil vastata. Tema jõllitab ainult silmi, vehkleb halja mõõgaga ja sihib laetud revolvriga. Ning nüüd ütlevad mehed vana Maurusele: ,,Õpetaja, üks sõna sinu suust -- ja me teeme politsei ning sakstega, nagu tegi Samuel Agakiga Jehoova ees." Aga tema pööras silmad rahva poole, õnnistas ja ütles: ,,Ei mitte, armsad eesti vennad ja õed, sest kirjutud on: kes mõõka tõmbab, saab revolvri läbi hukka. Sellepärast mitte mõõgaga, vaid tarkusega astume neile vastu keisri nimel. Kürjeleisson! Minge rahuga." Ja rahvas läkski
annaabi.ee 
