Inimesel peab olema iseenda vastu ikka ja alati teatud lugupidamine. (lk. 233) Nii imelik oli mõelda, et ole vana või noor, mees või naine, revolvriga või ilma, ikka jahtud ühteviisi, kui saabub surm. (lk. 277) Kus on see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu. (lk. 241) "[Härra Paralepp:] "Töö on meeste ettekääne, kui nad ei armasta, see on vana ja kulunud tõde. Kui mees armastab, leiab ta alati oma naise jaoks aega, olgu see või südaöösel. Seda teab iga mees omast käest."" Lk.365
Tõde ja õigus IV “VÕITLUS ISEENDA JA OMA ELUÕNNEGA” Sisukokkuvõte Raamat ilmus esimest korda 1932.aastal Tegevusaeg Eesti Vabariigi algusaastad Tegevuspaik Tallinnas Tegevustik räägib Karini ja Indreku abielu karilejookmisest Tegelased Indrek Paas Tema naine Karin Teenija Tiina Köögertalid- pankrotistunud perekond Advokaat Paralepp - advokaat Üliõpilane Rönee – Karini armuke, muusik Proua Itam- Karini sõbranna Vesiroosid- Karini vanemad Melesk- põranda-alune revolutsionär, Indreku vana koolivend Indrek Paas Tüübilt on vaatleja , mõistja, inimlik ja rahumeelne Ta oli tõsist tööusku,leplik ja oli kooliõpetaja Armastas Karinit, aga ei oskanud seda välja näidata Ei hinnanud seltskonnaelu Karin Tüübilt on ta rahutu, sügav, kirgliku loomuga Seltkonnna elu armastav Mees ja lapsed teisejärgulised Sisemised heitlused iseendaga Otsis armastust Sündmustik Peamine probleemistik
"Tõde ja õigus" IV Mees arvab ikka iseoma naisest seda kõige halvemat, muidu poleks ta ju õige mees. Mees arvab esijoones iseendast kõige halvemat, kui ta on õige mees. Pole maailmas suuremat õnne kui jagada õnne. Suurim õnn armastus. Ja millega võiksin end siin surma ja armastuse vastu kindlustada? Selle kahe häda vastu on olemas ainus abinõu /.../ Abielu. Kõigil oleks nagu üsna ükskõik, mis olnud, mis on või mis tuleb, peaasi, et saaks aga kuidagi raha jaole ja et saaks selle kuidagi läbi lüüa. Lapsi kasvatades kasvame kõigepealt ise. Võta sandi taskust kross ja sa lähed vanglasse, aga organiseeri terved röövrühmad ja rüüsta kogu maa paljaks ning kõik näevad sinus, kui mitte just inimsoo heategijat, siis vähemalt meest, kelle kätte peab usaldama maa ja rahva saatuse. Tapad ühe inimese, sul võetakse pea otsast
olevale diivanile tagasi laskus. Kuid kõige rohkem tegi Karinile hirmu see, mis Indrekuga päeast seda juhtus. Nimelt Indrek oli tõstnud oma käe juba, et Karinit lüüa, kuid see lõdvestus ja laskus maha ja üldse Indrek istus toolile ja Indrek tundis end hävitatuna. Talle meenusid Kitty sõnad ja ta mõtles selle peale. Tema mõtte katkestas mõne aja pärast Indrek kes ütles rahulikul ja ükskõiklasel häälel, et sul on õigus, et tema kuulas Indrekut, nüüd peab Indrek teda kuulama ja Indrek jäi kuulama, kuid Karin ei saanud alguses midagi öeldud, vaid proovis kuidagi Indrekule lähemale saada. Ta tahtis Indreku sülle istuda aga Indrek vastas et seal pole tema jaoks ruumi, seejärel pakkus Karin välja, et nad istuksid mõlemad diivanile, mida nad ka tegid. Siis sai alles Karin rääkima hakata. Karin hakkas rääkima oma lugu algusest nii nagu see oli olnud, aga vahepeal katkestas
kord töös! Muidu tabab teda hukk. Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast. Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda. likumast inimesest liidab ta kõigi aegade tõeotsijatega. A.H. Tammsaare kasvatab läbinägevat suhtumist kodanluse elupraktikasse, mis on varjatud peitvate fraasidega. Kodanluse peamine kirg on omand ja seepärast ülistab külarätsep Taar küll isamaad, kuid isamaalise ideaali maist kuju peegeldab intressiraamat pangas. Pearu arvates on mees see, kel on raha ja kes oskab seda ka priisates läbi lüüa. Koomilises valguses kirjeldab A. H. Tammsaare härra Mauruse vahekorda rahaga. Mauruse tragikoomiline kuju on ärevalt hoiatav
tingimisi. Kohtusaalist väljudes jookseb Karin Indrekule järele, märkamata lähenevat rongi. Ta saab rongilt surmava löögi. Nüüd on Indreku kord öelda: ,,Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda." See on neljanda jao lõpplause. Teost muudavad värvikamaks ka mitmed seltskondlikud sündmused, näiteks pankrotimeister Köögertali (pidu)söömingud ja joomingud ning Itamite beebi surm. ,,Tõe ja õiguse ,, neljas köide on tulvil tõde kodanliku Eesti tegelikkusest, valitseva klassi ideoloogilisest jõuetusest, tema metsistumisest ja loomastumisest. Kõrge kunstilise meisterlikkusega on Tammsaare selle tõe lugejateni viinud. Kodanliku ühiskonna hukkamõistmise ja eitamisega ütles Tammsaare lugejaile, et ainult siis, kui elu saab vabaks klassiühiskonna kiskjalikest, stiihilistest seadustes, on võimalik tõeline, inimlik, mitte aga loomalik õnn.
Lugu lõpeb siis, kui kord tümamaal maal poissi taga ajades ta vihaga koera maha laseb. Loom oli Mardile kallis ja hea abimees naabri peremehe vastu. Kui Andres ja Juss kohale jõuavad, on Pearu korjuse oma maale tassinud ja väidab, et see tema maal tedrepoegi olla taga ajanud ja sellepärast kuuli saanud. Oma jultunud valedega lehvitab Pearu ka kohtus, niiet Andres oma tõega õigust kuidagi kätte ei saa. Ometi on tõde ja õigus talle kõige tähtsamad asjad: on pettumus teada, et tõega ei jõua ta mitte kuhugi, mitte siis kui teine valega vastu hakkab. Pearuga kemplemine on kui üksainuke kindel asi Vargamäel, ja kuidas Andres ka ei püüaks, tehes eraldi teid ainult sellepärast et kuidagi poleks põhjust tülitseda, hoides oma loomadel silm peal ja ehitades tugevaid aedu, leiab naabrimees ikka põhjuse Mäe perega kuidagi kokku puutuda.
Kusta ehe traktorist, robustne, romantikat pole. Leeni tundmuse ajal jookseb ei tea kuhu, jõeäärde, kohtab Vidrikut. Vidrik püüab kala. Leeni küsib, kas Vidrik võileiba tahab, teeb selle talle. Leib sümbol, mis sa enam kala püüad. Impressioon oli Leeni hinges/silmades, ümber vaadates polegi muud kui tüdruk tegi poisile võileiba. Läheb tagasi nukkude juurde, kes on päikeses põlenud. Sisenemine täiskasvanute maailma on tragöödia. H.A.Tammsaare Päris nimi on Anton Hansen. Tammsaare on tulnud sellest kohast, kus ta elas. Oli esimene kirjanik, kes suutis ennast ära elatada ainult kirjaniku tööd tehes. Tammsaare pidas Ristikivi oma potsentsiaaliks. Käsitlus: ,,Tõde ja õigus" 1926 ilmus teose esimene osa ja viimane viies osa ilmus 1933. Kahetasandiline jutt: pealkirjas tõde ja õigus, pole maatööga seotud. Sakraalse tähenduse psüholoogiliselt pingestatud, psüholooogiline realism. I osa võitlus maaga Raamatus hakkas tegevus ajast, mil suri Krõõt
Kõik kommentaarid