REVOLUTSIOONID KUI MUUTUSED MAAILMAPILDIS (0)

REVOLUTSIOONID KUI MUUTUSED MAAILMAPILDIS

Uue paradigma juhtimisel võtavad teadlased kasutusele uusi instrumente ja pööravad pilgud uutesse kohtadesse . Mis veelgi tähtsam, revolutsioonide ajal näevad teadlased uusi ja erinevaid asju, kui nad uurivad tuttavate instrumentidega kohtu, mida nad on uurinud varem. Siiski paneb paradigma vahetumine teadlasi nägema teisiti oma uurimustegevustega seotud maailma. Niivõrd kui nende ainus pöördumine tolle maailma poole toimub selle läbi, mida nad näevad ja teadav, võib tekkida tahtmine öelda, et pärast revolutsiooni reageerivad teadlased teistsugusele maailmale.
Teadlase maailmas toimunud teisenemise algeliste mudelitena osutuvad üpris sugestiivseks visuaalse kujundi muutused. Need, mis enne revolutsiooni olid teadlaste maailmas pardid, on pärast jänesed. Sellesarnased muundused, mis harilikult toimuvad küll järkjärgulisemalt ja on peaaegu alati pöördumatud, käivad tavaliselt kaasas teadusliku kvalifikatsiooni omandamisega. Alles pärast mitmeid nägemispildi muundusi saab üliõpilasest teadusaailma asukas, kes näeb seda, midaa näeb teadlane , ja reageerib nagu teadlane. Kuna maailm, kuhu üliõpilane astub , ei ole lõplikult fikseeritud ümbritseva maailma loomusega ühelt poolt ja teadusega teiselt poolt, siis on see pigem määratud ühiselt ümbrusega ja teatud normaalteadusliku traditsiooniga, mida üliõpilast on harjutud järgima. Seetõttu tuleb revolutsiooniaegadel koolitada teadlast tajuma teisiti teda ümbritsevat maailma. Ta peab õppima nägema uut kujundit mõningates tuttavates olukordades. Sellepärast ongi erinevad koolkonnad mõistnud paradigma eesmärke pisut vääriti.
Oleme veendunud,et peame õppima aru saama vähemalt teadlaste loodud sarnastest seadustest. see, mis toimub teadusrevolutisooni ajal, ei taandu täielikult üksikute ja püsikindlate andmete ümbertõlgendamisele, sest andmed ei ole ühemõtteliselt püsikindlad. Näiteks pendel ei ole langev kivi ega hapnik flogistonivaba õhk. Järelikult on need andmed, mis teadlased koguvad mitmesuguste objektide kohta, ise erinevad, nagu me tegelikult näeme. Veelgi tähtsam on see, et protsess, mille käigus kas üksikisik või kogukond sooritab ülemineku takistatud langemiselt pendlise või flogistonist vabastatud õhult hapnikule, ei sarnane üldsegi tõlgendamisega. Seistes vastamisi nendesamade objektidega nagu varem ning ise seda teades, leiab ometi, et need on oma paljudes detailides läbinisti muutunud.
Operatsioonid ja mõõtmised, mida teadlase maboris ette võtab ei ole kogemustega antud, vaid pigem vaevaga kogetud. Märksa selgemini kui vahetu kogemus, millest nad osaliselt tulenavad, on operatioonid ja mõõtmised paradigmaga määratud. Teadus ei tegele kõikide võimalike laboratoorsete menetlustega. Selle asemel tuleb välja valida need, mis on olulised paradigma kõrvutamiseks vahetu kogemusega, mida too paradigma ise on osaliselt määratud. Ning sellepärast tegelevad erinevate paradigmadega seotud teadlased erinevate konkreetsete laboratoorsete menetlustega.
Teadlastel ei saa olla mingisugust abiallikat selle üle, mida ta silmadega ja oma instrumentidega näeb. Kui eksisteeriks mingi kõrgem autoriteet, kelle poole pöördumisel võiks tõestada, et tema nägemisviis on muutunud, siis muutuks too autoriteet ise teadlase andmeteallikaks ja tema nägemisviisi käitumisest saaks probleemiallikas. Samalaadsed probleemid tekiksid, kui tealdane võiks katsealuse kombel ümber lüsituda ühelt tajupildilt teisele. Periood, mille jooksul valgus valgus on laine või osake, on kriisiperiood, ajajärk, kus miski oli korrast ära ja see lõppes assel lainemehhaanika arenemisega, et valgus on nii lainetest kui ka osakestest erinev enesekooskõlaline kategooria. Seega ümberlüsitustega teaduses kaasnevad paradigma muutused ja ei saa oodata, et teadlased tunnistaksid neid muutusi otseselt.
Nüüdisaegsed uurimused mitmes filisoofia, psühholoogia, ligvistika ja isegi kunstiajaloo valdkonnas viitavad kõik koos, et see traditsiooniline paradigma on kuidagi vääratunud. See ebaõnnestunud kokkusobivus tegelikkusega on üha ilmsemaks tulnud teaduse ajaloo uurimisel, millele siin on paratamatult pööratud meie peatähelepanu.
Henri Kompus EI-12B