Retsensioon Simon Steen-Andreaseni teosele „Dark Dreams“ (0)

Retsensioon
Simon Steen -Andreaseni teosele „ Dark Dreams“
Mina külastasin 20. oktoobril Estonia kontserdisaalis nüüdismuusika festivali raames AFEKT toimuvat kontserti, kus mängis ERSO , kus esitati Austria päritolu kaasaegse helilooja ja multitalendi ühte tähtteost teost „Dark Dreams“ mis on valminud Berliini Filharmoonikute ja Garnegie Halli ühistellimusel ning seda on võrreldud kui põnevusfilmimuusikaga, kus pinge kruvib ennast järk-järgult üles. Teos on kirjutatud klaverile, sämplerile, videole ja orkestrile.
Festival ise toimus küll Tartus, aga ERSO Haridushommiku raames oli mõningaid pärle võimalus kuulata ka Tallinna muusikahuvilistel. Festivali eesmärgiks oligi tuua Eesti publiku ette praegune Euroopa nüüdismuusika keskkond ja näidata seda omapäraste instrumentidega ja kõlaga.
Pean kohe ütlema, et ma ei ole nüüdisaja muusika kuulaja . Ma ei oska seda hinnata ja ma isegi ei oska öelda, kas see oli huvitav. Ma ei tea, kas igakord peab kõikvõimalikud asjad kokku panema ja kirjutama, nagu autor on ise seda öelnud, visuaalset muusikat. Orkester on ju sealjuures klassikaliste pillidega.
Kogu teos, selle ülesehitus ja kõla on niivõrd erinevad klassikalisest muusikast, et ma ei ole võimeline ühest otsast teise liikuma. Ma isegi ei tea, kas seda kõike peaks muusikaks nimetama? Võib olla oleks aeg hakata neid projekte nimetama kuidagi teistmoodi. Sest minujaoks on need projektid , ma ei kujuta ette, et peaksin sellist muusikat kuulama nt terve plaadi jagu. Aga ilmselt see ei olegi nii mõeldud. On jah, huvitav ja omapärane erinevaid asju ehk kombineerida, sest mida sa siin muusikas ikka enam välja mõtled, kõik on justkui olemas ja juba kirjutatud.
Minu jaoks ei ole nendes teostes meloodiat, aga muusika, isegi kaasaegne, peaks endas kandma meloodiat. Kõlad on ebamäärased ja kuidagi mõelda kaasa autoriga, et mida ta soovib öelda, on raske. Kõik tundus kuidagi samasugune .
Ma ei ütle midagi halba, kindlasti on sellised projektid üldkultuuriliselt kasulikud ja arendavad ja panevad ehk natuke teisi asju nägema, aga ma ei ole veel selleks valmis. Seepärast ei oskagi teost õigupoolest retsenseerida. ERSO oli hea nagu alati ja ma imestan kui laia spektriga on nende kavad ja tegelikult sooviks ise teinekord mõne muusiku käest küsida, et milline žanr või helilooja on nende lemmik.
Selle kontserdi juures oli ka üks hea „asi“, kogu orkester oli mul nagu peo peal ja vaade rõdult imehea, just näha kogu ühtsust ja dünaamikat kuidas üks orkester oskab teose kokku mängida, kuidas neil on üks hingamine ja täielik usaldus dirigendi vastu, kes muide, oli saksa päritolu Michael Wendeberg, kelle repertuaari kuulub muusika Bachist nüüdisteosteni.
Lõpetuseks võin öelda, et olen käinud (kui nii võib öelda, ja seda just muusika mõttes) kontsertidel, aga see kõik on ju maitse asi, eriti muusikamaitse. Ja ehk olen ise teadlikult vältinud nüüdismuusika kontserte, sest tean, et ei saa sellest muusikast aru, aga kunagi ei tea, ajad ja arusaamad võivada ajaga muutuda.
Sten Ander Sepp
12c