Retsensioon M.Lauri rmtle Eesti ala valitsemine 18. sajandil. (0)

Retsensioon M. Lauri raamatule Eesti ala valitsemine 18. sajandil

Raamat „Eesti ala valitsemine 18. sajandil“ annab laialdase ülevaate Eesti ala valitsemisest läbi 18. sajandi. Raamatu sissejuhatus toob esile 18. sajandil mujal Euroopas levinud ideed ja meelestatuse, mis on taustinformatsiooniks mõistmaks Vene valitsejate riigijuhtimise viise ja selle muutumist 18. sajandi jooksul. 18. sajandil domineeris absolutistlik valitsemisvorm. Levisid ideed valgustatud monarhist. Preisi kuningas Friedrich II Suure ( 1740 -1786) öeldu „Valitseja on riigi esimene teener“ sai valgustatud absolutismi tunnuslauseks ( Laur , M 2000, lk 11). Venemaale ja Baltikumi jõudsid valgustusideed hiljem, Katariina II Suure valitsemisajal (1762-1796).
Raamatu esimene osa tutvustab Eesti ala valitsemisstruktuuri. Vaatluse all on siinne halduskorraldus , ametnike hierarhia, erinevate struktuuriüksuste omavahelised suhted, sõjaväekorraldus, kohtusüsteem ning keskvalitsuselt tulevate korralduste edastamine. Kuna Põhjasõja lõpus 1721. aastal allakirjutatud Uusikaupungi rahuleping tagas siinsetele Rootsi valitsusajal kehtinud privileegid , siis põigatakse antud monograafias ka Rootsi võimu aegadesse, et oleks mõistetav kehtiva korra päritolu. Siinsele aadlile laienenud privileegid panid aluse Balti erikorrale, mis kestis kuni 1783. aastani, mil Katariina II kehtestas niinimetatud asehalduskorra.
Raamatu teine osa keskendub keskvõimu mõjule Eesti alal ja Balti erikorrale. Puudutatakse teemasid , mis olid 18. sajandil päevakajalised. Maa ja omandi küsimus kerkis seoses Vene võimu kehtestumisega Eesti alal. Kuid see teema oli ka varem poleemikat tekitanud. Vene riik hakkas läbiviima restitutsiooni- mõisate tagastamist omanikele. Selleks otstarbeks loodi 1721. aasta oktoobris restitutsioonikomisjon (Laur, M 2000, lk 123). See tõi kaasa probleeme omandiõigust tõendavate materjalidega. Rootsi ajal, seoses reduktsiooniga, oli eramõisavaldus kokkukuivanud, kuid restitutsiooniga see taastus. Maksukorraldus jäi oma põhimõttelt samasuguseks kuni asehalduskorra kehtestamiseni, mil keskvõim maksusüsteemi sekkus. Riigikassa suurendamiseks kasutati ka erakorralisi makse.
Lisaks kahele eelpool mainitud teemale sisaldab monograafia teine osa veel pärisorjuse reguleerimist, kaubandust ja politseikoraldust. Eriti tugevalt tõusis esile pärisorjuse teema. Peale Põhjasõda oli siinse talupoja elu väga vilets. Otto Fabian Roseni seletuskirjast talupoegade olude kohta tuleb välja, et talupoeg oli pärisori ning mõisnik võis temaga oma suva järgi ümberkäia. Talupoeg ja tema varandus kuulusid mõisnikule ning koormised polnud seadusega piiratud. (Laur, M 2000, lk 146-147)
See, 1739. aasta Roseni deklaratsioon, on Balti erikorra õigustus. Selle deklaratsiooni väljakäimise juured ulatuvad Virumaa möldri ja mõisniku vahelise konfliktini, mille käigus mölder andis asja kohtusse, kuid mis ei saanud Peterburis lahendust ning saadeti tagasi provintsi arutlusele. Võib öelda, et kuni 18. sajandi keskpaigani riik ja keskvõim siinse talupoja vastu huvi ei tundnud .
Riigi huvi talupoja vastu hakkas kasvama kui ilmnes , et varasem olukord hakkab takistama majanduse arengut. Sellest ajendatuna kehtestavad mõned eramõisad oma talupoegade suhtes eraseaduseid. Liivimaa parun von Ascheraden viis 1764. aastal oma mõisates sisse eraseadused. Kuid midagi väga olulist selles vallas ära ei tehta . Suuremat huvitatust siinse talupoegkonna vastu näitas välja Katariina II, kes tahtis silmapaista valgustatud ideede elluviijana.
Niisiis, tõsisemalt hakati siinsetele talupoegadele tähelepanu pöörama alates 1760ndatest aastatest . Siinsetes aadelkondades ning rüütelkonnas tekitas talupoegade küsimus ärevust. Teada oli, et keskvõim tahtis muutuseid, kuid neid tuleb ennetada ning püüda kohapeal ise sobiv lahendus leida, et see siis valitsejale kinnitamiseks saata. Rüütelkond oli muutuste vastu, kuid mõistes, et muutused tulevad nagunii , tuli nõustuda. 15. märtsil 1765 võeti vastu Browne 14 punktilised positiivsed määrused. Positiivsed määrused puudutasid vaid Liivimaad ja kuigi suuremalt jaolt jäid need elluviimata, siis oli ikkagi tegemist esimese tõsiselt võetava katsega parandada talupoegkonna olukorda.
1783. aasta toob suuremad muutused ka Baltikumi. Nimelt, Katariina II andis ukaasi, millega 3. juulil 1783 kehtestati Baltimaades asehalduskord . Nii Eesti- kui Liivimaal samasugune valitsemiskorraldus nagu Vene riigi teistes osades- valitsemisviis ühtlustus. Siinsed maakonnapiirid muutusid, korrigeeriti ametnike arvu, aadlimatriklid kaotasid tähtsuse (aadlike õiguslik seisund võrdsustati). 1785. aastal hakkas Baltikumis kehtima ka uus linnaseadus. Kõik vabad linnaelanikud said nüüd kodanikuõigused, kauplemine ja käsitööline tegevus muutus vabamaks- kõigil õigus sellega tegeleda. Samuti laiendati linnade omavalitsuses erinevate ühiskonnakihtide rolli, kuid vaatamata sellele omas keskvõim linnade omavalitsuste üle tugevat kontrolli. (Laur, M 2000, lk 222)
Asehalduskord kehtis kuni Katariina II surmani 1796. aastal. Pärast tsarinna surma tuli troonile tema poeg Paul, kes tühistas Katariina II kehtestatud asehalduskorra ning taastas endise valitsemissüsteemi.
Raamatu lõpuosas on toodud ära mõned ekskursid Eesti 18. sajandi ajaloost. Antakse lühike ülevaade Tartu Ülikooli tegevusest ja selle ees seisnud raskustest. Hernuutlaste liikumine ja vennastekogude keelustamine 1743 . aastal, Paldiski sadama ehitamine ning Katariina II ringsõit Eesti- ja Liivimaal 1764. aastal. Viimati nimetatud sündmust on peetud oluliseks, kuna arvatakse, et just see andis Katariina II tõuke, et alustada muudatuste läbiviimist. Kuigi vasturääkivalt väidetakse, et ilmselt tsarinna siiski lihtrahvaga ei kohtunud ning otse talupoegadelt nende olude kohta teavet ei saanud.
Monograafia kirjutamisel on autor tuginenud patentidele ja ukaasidele, mis Baltikumi kohta välja anti. Dokumentidele tuginedes on autor nii mõnedki üldlevinud arusaamad ümberlükanud võis siis andnud neile kinnituse . Dokumentidest selgub , et mingi ametikoha nimemuutus ei tähendanud ilmtingimata kohustuste haarde laienemist , vaid ülesanded jäid tihtilugu samaks. Huvitavad ning lisateavet pakkuvad on ka raamatus n-ö ääremärkustena ära toodud mõnede dokumentide või kirjade väljavõtted. Tegemist on suurepärase tööga, mis annab hea ülevaate Eesti ala valitsemisest 18. sajandil. Usaldusväärsust lisavad rohked allikad erinevate dokumentide näol. Raamatu peatükkide liigendus on loogiliselt organiseeritud ning seega on teos hästi mõistetav ning toimunu muutused kenasti jälgitavad.