Retsensioon kontserdist : Euroopa noored talendid (0)

JAKOB WESTHOLMI GÜMNAASIUM

Euroopa noored talendid
Retsensioon
11.a klass
Tallinn 2012
Ma käisin vaatamas kontsertit 10. aprillil Estonia kontserdisaalis. See koosnes kõige tuntumate Vene heliloojate paladest ning seda esitas Valgevene Vabariigi Mihhail Oginski nim. Maladzetšna Kõrgema Muusikakooli sümfooniaorkester. Solistideks olid Andrei Savtšenko, Natalia Frantskevitš, Dara Savinova, Vladimir Dimitrjuk ja pianist Johan Randvere . Minu jaoks oli see väga hea kontsert , sest Vene romantismi tuntud palad on tõesti väga head, eriti hea oli kuulata neid, mida ma olin juba tunnis kuulnud või teadsin tänu kuulamisseminarile. Ma poleks kunagi arvanud, et mulle võiks meeldida klassikaline muusika , kuid kogu see kursus on näidanud vastupidist. Ainukesena valmistas pettumust oli see, et Figaro aariat laulma pidav solist oli haigestunud ja sellepärast mängiti see ilma lauljata ette, mis oli väga kurb, sest mulle meeldib väga see kavatiin. Üks kõige üllatavam oli minu arvates dirigent Grigori Soroka, kes oli niivõrd energiline, et see tõmbas ka publikut kaasa ja inspireeris sümfooniaorkestrit. Kontsert algas G. Bizeti Avamänguga ooperile “ Carmen ”. Arvan, et see oli ideaalne ja elav algus kontserdile. Dirigent lausa hüppas dirigeerides, mis oli omaette vaatepilt. Ei näe just iga päev umbes 70 aastast rõõmust pakatavat ja hüplevat vanameest, kes naudib seda, mida ta teeb ja on leidnud enda jaoks õige elukutse . Samuti meeldisid mulle noormehed , kes mängisid trumme. Nad tõmbasid tähelepanu ja mind hämmastas, et kuidas on võimalik nii täpselt ja kiiresti trumme mängida. Ma vaatasin neid nii tähelepanelikult, et teadsin peast , mis liigutus tuleb peale lööki. Ma olin vapustatud A. Lemba. Klaverikontsert nr. 1( II ja III osa) –st. Seda esitas Rahvusvahelise konkursi laureaat Johan Randvere. Ta on tõeliselt andekas, ma lihtsalt vaatasin ja imestasin, kuidas on üldse võimalik nii kiiresti on näppe liigutada ja tal oli see kõik peas. Mul pole lihtsalt sõnu kirjeldamaks kui hästi see noormees mängis ja kui enesekindel ta oli. Ta ei mängind seda mehaaniliselt ära, vaid ta nautis seda ja see jõudis ka publikuni. Dara Savinova laulis G. Bizet Habanera ooperist “Carmen”. Tal oli äärmiselt ilus hääl ning ta sobis ideaalselt Carmeni karakteriga kokku. Ma ei saa ka mainimata jätta ta punast kleiti, mis oli ebamaiselt kena. Tema plussiks oli ka see, et ta liigutas ja isegi korra tantsis laval erinevalt teisest naissolistist, kes tundus liiga arg oma aaria jaoks. Mulle ei meeldinud Tuuletants ja Soome tants balletist “Kalevipoeg”. Need olid kuidagi kuivad ja igavad ning kavas vale koha peale asetatud. Kui võrratule aariale järgneb väga igav instrumentaalteos, mis kohati tekitas tunde, et see oleks hea unelaul, siis mulle üldse ei meeldinud. See järsk üleminek oli minu jaoks liiga ootamatu ja pettumust tekitav. G. Verdi Alfredo aaria ooperist “ Traviata ” ja G. Verdi Hertsogi laul ooperist “Rigoletto” olid esitatud Vladimir Dmitruki poolt. Ma ootasin neid kahte teost sellest ajast saadik kui ma sain kätte kava. Ma olin nii ärevil, et ma saan päris elus oma kõrvaga kuulata neid ja oli mida oodata, sest see esitus ja Vladimir Dmitruki hääl oli võrratu suure algus tähega. Ta esines nii enesekindlalt ja vabalt ning oskas aaria meeleolu edasi anda. Kõige armsam oli see, et ta suudles iga naise kätt, kes talle lilli viis. See pani mõtlema, et Vene mehed on ikka Vene mehed. Kontserti viimane teos oli G. Verdi Joogilaul ooperist “Traviata”, mida esitasid Vladimir Dmitruk ja Dara Savinova. Nad oli mõlemad vapustavad ning nad ei laulnud tuimalt seda, vaid tantsisid ning isegi näitlesid veidi. Arvan, et see oli igati väärt kontsert ja soovitaks seda kõigile, eriti neile, kes muidu klassikalist muusikat ei kuula, sest nende arvamus sellest muutub kindlasti positiivses suunas.