Suur kolmik sai hävitava kriitika osaks, kergemalt pääses ainult Mägi. Eriti vihased olid noored literaadid August Alle ja August Gailit. Alle kirjutas Triigi kohta: "Taotledes ekspressionistlist loomismeetodit püüab Triik tihtipeale seda edasi anda, millesse raske uskuda: vaadeldes kõiki neid meie kodanlise seltskonna tigeda ja väsinud näoilmega portreedaame, hakkad uskuma, et küll nende pealuud väikekodanliste vooruste sültüdi asemel on laetud resignatsiooni mürgi ja ilmamuredünamiidiga, mis iga silmapilk võib plahvatada ja millele siis katastroof järgneb." Evi Pihlak on Triigi raamatus selle peatüki pealkirjaks pannud "35-aastane konservatiiv". Räägiti, et pärast ränka kriitikat hakkas Triik jooma. Tema hilisem looming pole enam nii huvitav ikka maastikud ja realistlikud portreed. Konservatiiviks jäi ta elu lõpuni. Nikolai Triik suri 1940. aastal ja ta on maetud Paldiski lähedale. Triigi ja fovistide võrdlus.
said rannapääsukese ja Põhjaranniku kujund, ning tööinimest väärtustavad värsid. Erksat ühiskondlikku taju näitasid ka luuletused, mille lähtekohaks olid tollal alles üldisemalt teadvustamata inimkondlikud ohuprobleemid. Väikesele eepilisele ja humoristlikus laadis luuletuskogule ,,Poeem Pärnu silgust" (1973) järgnes aastaid kestnud luulepaus. 1977-1979 kirjutatud hilisluule ilmus kogus ,,Antud ja võetud" (1981, 2.tr.1985). Paljus tagasivaatelisi, kohati valusat resignatsiooni väljendavaid värsse väärtustab elutarga humanisti selginud eetiline maailmatunnetus. Veel on kirjutanud "Kallis kodu" (luulekogu, 1944) "Päikese paistel" (luulekogu, 1948), "Turvas" (värsslugu, 1950), "Veskilaul" (värsslugu, 1959), "Lugu mustast ja valgest" (värsslugu, 1962), "Lumest lumeni" (luulekogu, 1982), "Kui vanaema noor oli" (lasteluule valikkogu, 1983), "Kindakiri. " (poeem, eesti ja vene keeles, 1986), "Siit siiani. Piksepill" (luulekogu, 1989)
ülev, et surm ei tundugi kohutav.Maarja ilmest ja olekust õhkub rahu, isegi mõningast kergendust, surm on kaasa toonud maistest piinadest ja kannatustest vabanemise. Neile, kes ei tunne kristlikku kultuurilugu, võib see skulptuur jääda lihtsalt teoseks, mis ülistab inimkeha loomulikku harmooniat ning ilu ja annb aimu kunstniku tohutust osavusest raidkunsti vallas. Seda paari võib pidada ka armastajateks, noor naine ümbritseb oma põlvedel lebaja iselaadse helluse auraga,sellest õhkub resignatsiooni, leppimust, lõplikkust kuid mitte lootusetust ega ahastust. Igal juhul, kas on teada, kellega tegemist või mitte, peaks küll igaüks mõistma, et tegemist on äärmiselt lähedaste isikutega. 10. Piltidel Ilmagaleriis on autoreid kaks, suurim kunstnik, kes üldse võib eksisteerida, loodus, ning inimene, kes põlistab selle loomingu, tabab ainukordse hetke. Loodus pakub lõpututes variatsioonides võrratuid vaateid, loob kauneid mustreid. Fotograafid on suutnud
peab sadama lund su isa ja ema peale, / su õdede su vendade peale, / su kodu su keha peale, su verejälgede peale, sinu hingearmidele, / ja ise pead tulema koju kulla ja karraga kaetud, / laetud lahtise käega." Aja külge aheldatud elu on ränk, sellele ei tohi oma inimlikku nõrkust näidata: "Tean, kui olen hooletu, inimeselik, iga ilm / võib võtta mu nägemise." "On sõnatus kasvama läinud ja sõnad on leppinud," hüüavad raamatu viimsed read resignatsiooni. Suur väike ja väike suur kavakindel eepos, milles tänaste illusioonide paljastamine, internetimängud ja marketite unistused integreeritud inimese igavikule allajäämise lukku. Tegelikult ootaks Elo Viidingu paletti ka natuke helgemaid toone, mis luulevoogu mitmekesistaksid. Aga kus sa ühte raamatusse kõike kokku saad.1 Elo Viidingu juhtum: "Püha Maama" Kuigi Viidingu motiivid on subjektiivsed ja objektiks peamiselt omaenda elu ja psühholoogilise
esitlenud Mats Traat ja I. Laabani kõrval teine järjekindel sürrealist Andres Ehin. Nende loomingus on tajutav sisuline avardumine ja vastuvõtlikkus maailmakultuurile, juurdumine ühtaegu nii eesti luule varasemas traditsioonis kui ka innustumine modernismist ja vormiline mitmekesisus. 1960. aastate lõpus ja eriti Praha kevadest alanud stagnatsiooni mõjul kulges see maailma kosmiliste mõõtmeteni avardumisest rõõmu tundnud põlvkonda aga resignatsiooni. P.-E. Rummo luulekujundiga väljendudes "suubub, ah sumbub see hoog umbsesse preservatiivi." Et nõukogude kirjanduses oli soositud üksnes realistlik loomelaad, siis püüti proosauuenduslikke võtteid põhjendada prantsuse marksistilt Roger Garaudylt laenatud piirideta realismi mõiste abil. Poleemikaid ja ametlikku vastuseisu tekitasid Arvo Valtoni grotesksed ja võõrandumist käsitlevad novellid, samuti nooruslikust protestivaimust kantud
Ma armastasin sakslast õnnetu armastuslugu, sotsiaalsed suhted on ajaloos ümbermängitud. 6. Romaanisari ,,Tõde ja õigus" kui eesti proosaklassika kese. Olulisim proosateos Tammsaare loomingus, samuti läbi 20.saj olnud esiplaanil. Kriitika oli vastuoluline, 5.osa saabudes oli saavutatud klassikustaatus. I osa teemaks võitlus maaga, II osa võitlus jumalaga, III võitlus ühiskonnaga, IV osa puhul võitlus iseendaga ja oma õnnepüüdega, V osa tähistab resignatsiooni. Avardatud iga lapsepõlve mure, rõõm ja hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule. Kohane ka saatuslik motiiv. II osa kinnistab ja V kujundab teatava iseseisva romaanitüübi eesti traditsioonis kooliromaani tüüp. Mudelduvad eri tüüpi koolid ja eri jutustamisviisid. 7. Toomas Nipernaadi kui eesti proosaklassika tuntuim peategelane. Pärast Kalevipoega kõige tugevam peategelane. Esimene ja tugev Nipernaadi tõlgendus on see, et seda käsitletakse autobiograafilises võtmes
Tammsaare stiil on pikk, keerukas, paradoksne. Ta on küll rahvalik, aga jääb literatuurseks. Stiili ja teemakihtide osas on tal tugev sünteesivõime. Tammsaare suudab kokku panna eri süžeeliine. „Tõde ja õigus“ saab tema olulisimaks proosateoseks. Kokku 5 osa: klassikastaatus oli omandatud juba enne V osa ilmumist. I osa räägib võitlusest maaga, II võitlusest jumalaga, III võitlusest ühiskonnaga, IV võitluses iseenda ja oma õnnepüüdega ning V tähistab resignatsiooni. II osa on kooliromaani eritüüp. „Tõde ja õigus“ saab endale ajalookirjutise ambitsiooni – tähistab ka ajalugu. „Ma armastasin sakslast“ on õnnetu armastuslugu, kus sotsiaalsed suhted on ajaloos ümber mängitud. Tammsaare kasutab mina-vormi. „Kuningal on külm“ tekstid on vähem realistlikud kui eelnevatel teostel. 7. Romaanisari „Tõde ja õigus” kui eesti proosaklassika kese
on ohtramalt jaganud kui ühegi teise raamatu puhul. Kirjanik on püüdnud käsitleda neid põhilisi probleeme ja ideid, millega kõik inimesed ja kõik rahvad oma eluvõitluses paratamatult kokku puutuvad. Lühidalt kokkuvõttes, kirjutab A. H. Tammsaare, kujutab "Tõe ja Õiguse" esimene anne võitlust maaga, teine võitlust jumalaga, kolmas võitlust ühiskonnaga, neljas võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja viies alistumist ( resignatsiooni) . Sellele olulist kättenäitavale mõttekäigule on A. H. Tammsaare täienduseks lisanud: Kuna aga ükski neist võitlustest ei ole võimalik muidu, kui peab võitlema ühel hoobil küll maaga, küll jumalaga, küll ühiskonnaga, iseendaga, siis on need võitlused esitatud enam-vähem igas romaanijaos, ainult igas raamatus etendab teatud võitlus nagu domineerivamat ja saatuslikumat osa. Eriti tungivalt on A. H. Tammsaare kaitsnud ja põhjendanud inimese võitluse tähtsust maaga,
jaganud kui ühegi teise raamatu puhul. Kirjanik on püüdnud käsitleda neid põhilisi probleeme ja ideid, millega kõik inimesed ja kõik rahvad oma eluvõitluses paratamatult kokku puutuvad. Lühidalt kokkuvõttes, kirjutab A. H. Tammsaare, kujutab "Tõe ja Õiguse" esimene anne võitlust maaga, teine võitlust jumalaga, kolmas võitlust ühiskonnaga, neljas võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja viies alistumist ( resignatsiooni) . Sellele olulist kättenäitavale mõttekäigule on A. H. Tammsaare täienduseks lisanud: Kuna aga ükski neist võitlustest ei ole võimalik muidu, kui peab võitlema ühel hoobil küll maaga, küll jumalaga, küll ühiskonnaga, iseendaga, siis on need võitlused esitatud enam-vähem igas romaanijaos, ainult igas raamatus etendab teatud võitlus nagu domineerivamat ja saatuslikumat osa. Eriti tungivalt on A. H. Tammsaare kaitsnud ja põhjendanud inimese võitluse tähtsust
Endel Nirk kirjutab: ""Tõe ja õiguse" kolme esimese köite lähteaines on autobiograafiline - elu kodutalus, gümnaasiumiaeg Tartus ja ajakirjanikuaastad Tallinnas -, viimastes köidetes on tegemist üldisematele eluvaatlustele tugineva edasiarendusega. /- - -/ Tammsaare ise andis teose eri osadele järgmised iseloomustused: esimene kujutab inimese võitlust maaga, teine - võitlust jumalaga, kolmas - võitlust ühiskonnaga, neljas - võitlust iseenda ja oma õnnepüüdega, viies - resignatsiooni." Kirjanik nendib, et inimese elu on igavene võitlus, sest inimene on loodud ebatäiuslikuks; tõde ja õigus jäävad aga alati suhtelisteks mõisteteks. Pärast suurteose lõpetamist süvenes Tammsaare armastusteemasse. Romaanides "Elu ja armastus" (1934) ning "Ma armastasin sakslast" (1935) on armastuspsühholoogia seostatud sotsiaalpsühholoogiliste probleemidega. Eepikas jäi Tammsaare viimaseks teoseks romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939)
muudatus teravama realistlikuma stiili poole, millist viljeles Saksamaal Uusasjalikkus ja California rühmitus ,,f/64"."Neue Sachichkeit" esindas maailmasõjahullusest kainestatud ning vähimatestki unelussoovidest vabastatud ühiskonna pürgimust asjalikkusele ning soovi tunnetada, et pärast suuri vapustusi seistakse taas kahe jalaga maa peal. See viimane tendents tõi halvematel juhtudel kaasa Hartlaubi poolt mainitud küünilisuse ja täieliku resignatsiooni. Group f/64 loodi Ameerika fotograafide Willard Van Dyke'i ja Ansel Adamsi poolt, kes jagasid ühist fotostiili, mida iseloomustab terav, keskendunud ja hoolikalt raamitud pilt. Osaliselt oli see tingitud nende vastuseisust piktorialismi fotostiili vastu, mis oli suuresti valitsenud 1900. aasta alguses. Lisaks oli grupi eesmärk edendada uut modernistliku esteetilist stiili, mille aluseks olid just piltide avatud füüsilised vormid
""Tõe ja õiguse" kolme esimese köite lähteaines on autobiograafiline elu kodutalus, gümnaasiumiaeg Tartus ja ajakirjanikuaastad Tallinnas , viimastes köidetes on tegemist üldisematele eluvaatlustele tugineva edasiarendusega. / / Tammsaare ise andis teose eri osadele järgmised iseloomustused: esimene kujutab inimese võitlust maaga, teine võitlust jumalaga, kolmas võitlust ühiskonnaga, neljas võitlust iseenda ja oma õnnepüüdega, viies resignatsiooni." Kirjanik nendib, et inimese elu on igavene võitlus, sest inimene on loodud ebatäiuslikuks; tõde ja õigus jäävad aga alati suhtelisteks mõisteteks. 30 Pärast suurteose lõpetamist süvenes Tammsaare armastusteemasse. Romaanides "Elu ja armastus" (1934) ning "Ma armastasin sakslast" (1935) on armastuspsühholoogia seostatud sotsiaalpsühholoogiliste
Selgitamaks, mida ta tahtis öelda kirjutas artikkli ,,Avalik kiri A.H.Tammsaarele". Ta iseloomustab Andrest kui matsi (teeb ise oma tööd, jne) ning Pearut kui vurlet (ei tee tööda, naudib elu). Tammsaare alapealkirjastab teoseid: I (,,Võitlus maaga"; 1870-1900, Tammsaare aeg), II (,,Võitlus Jumalaga"; 20.saj algus, Mauruse kool Tartus), III (,,Võitlus ühiskonnaga"; 1905, Tallinn), IV (,,Võitlus iseendaga"; 20ndad-30ndad aastad), V (,, Tagasiminek resignatsiooni"; 20ndad-30ndad aastad, Vargamäe). Pärast kirjutas romaanid ,,Elu ja armastus" (Rudolf ja Irma), ,,Ma armastasin sakslast" (Oskar ja Eerika), ,,Põrgupõhja uus vanapagan" (Kaval-Ants, Lisete, teenija Juula, Jürka; mütoloogiline realism). Näidend ,,Kuningal on külm". Romaan Tõlkinud Dostojevski ,,Kuritöö ja karistus", Wilde ,,Dorian Gray portree". Tammsaarele on omased pikad laused, sisene monoloog ja tagasitulek samale teemale. ,,Tõde ja õigus" : Romaani keskmeks on Vargamäe
Selle teema realiseerimiseks andis Tammsaarele materjali H. Treffneri gümnaasim, kus ta ise õppinud. III köide kujutab võitlust ühiskonna ümberkujundamise eest, seega siis revolutsiooni. Ainestikku selle teema lahendamiseks andsid 1905. aasta revolutsiooni sündmused Tallinnas, mida kirjanik oli saanud ajalehetoimetuses töötades küllaltki tähelepanelikult jälgida. IV köide käsitleb võitlust isikliku eluõnne eest ja selle purunemist ning V köide resignatsiooni. Kõigile köidetele on ühine tõetunnetuse ja õigluseotsingu keerukas ja raske protsess. Mitte asjata pole Tammsaare suurima teose pealkiri ,,Tõde ja õigus". Tegelikult jääb aga tõde ja õigus igas köites pilkalt kauniks ideaaliks, sest et eluvõitlus on nende vastanditel- valel ebaõiglusel tuhat avaldumisvormu ning neid ei suudetagi inimlikust tegevusest kõrvaldada. Epopöast tõuseb üles üldistus, et õigluse poole pürgimine
See tähendab üha enam seda, et ta suudab erinevaid süzeeliine hästi kokku panna. "Tõde ja õigus" + saab olulisimaks proosateoseks ka edaspidi + kõige rohkem ja selgemalt läbi 20. saj esiplaanil olnud proosateos + kriitika oli vastuoluline. Kui V osa oli ilmunud, siis klassikustaatus oli selle ajaga saavutatud. + I osa teemaks võitlus maaga, II osa võitlus jumalaga, III võitlus ühiskonnaga, IV osa puhul võitlus iseendaga ja oma õnnepüüdega ja V osa tähistab resignatsiooni. + imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud iga tühisem lapsepõlve mure, iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et see ise seda ette teaks. Baudelaire + saatuslikkus võib rääkida saatuslikest motiividest läbi sarja ajalookirjutise ambitsioon hakkab olema ka ajalookirjutus II osa kinnistab v kujundab teatava iseseisva romaanitüübi eesti traditsioonis kooliromaani eritüüp
Muidu tabab teda hukk. Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast. Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda. "Tõe ja õiguse " viimast köidet on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba, vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu
annaabi.ee 
