Jaak Sirkel oli klassi priimus ja aktiivne inimene. Tal oli unistus saada targaks õppejõuks ning elada rahulikku pereelu. Teine ajutrust Penn soovis vastu isa tahtmist saada näitlejaks, milleks tal ka annet oli. Nad töötasid selle nimel, et kunagi jõuda seatud sihini. Paraku ei jõudnud kumbki selle teose vältel väga kaugele. Nende pingutustest sõltumata ei loodud valitud inimestele soodsaid tingimusi enese arendamiseks. Surm tundub vaimse (ja ka füüsilise) represseerimise kõrval kõige lihtsam lahendus, kuid kahjuks ei vii see meid soovitud eesmärgini surematus, suured teod ja ühiskondlik mälu. Wikmani XX lend kisti laiali sõdade, poliitiliste vaadete, sihikindluse ja otsustamatuse vahel. Teatud mõttes peaksid kõik Wikmani gümnaasiumi poisid tänama Jaak Sirklit (ehk Jaan Krossi) tema otsustamatuse ja ebaõnne eest, sest tänu ühe inimese ,,mõne niisuguse teo" läbi on kogu kool (või siis omariiklus?) söövitatud inimeste mälestustesse
Nõukogude okupatsiooni taastamine Eestis 1944. aasta sügisel tõi ettearvatult rahu asemel kaasa uued repressioonide lained. 1941. aastal kogetu ja halvema kartuses põgenes nõukogude okupatsiooni eest kodumaalt umbes 70 000 inimest. Kardetu ei jäänud tulemata.19441945 vangistati umbes 10 000 inimest, kellest pooled surid kahe esimese aasta jooksul. Vangi- ja sunnitöölaagrisse saatmised olid sõjajärgses Eestis väga mastaapsed, olles koos küüditamistega teiseks massiliseks isikute represseerimise viisiks. Esmalt võeti ette uued süüdistused: kodumaa reetmine, sakslaste abistamine, teenistus Saksa vägede koosseisus või omavalitsusparaadis, põgenemiskatsed kodumaalt jne. Järgnevate aastate jooksul küüditati ka enamiku arreteeritute perekonnaliikmed. Kollektiivmajapidamine ehk lühendatult kolhoos oli Nõukogude Liidus peamine põllumajandusliku tootmise organisatsiooni vorm. Lihtsalt öeldes moodustas kolhoosi grupp
Berliinis F. Metzneri ateljees. Naasis 1918 Eestisse, osales 1919 "Pallase" kunstikooli asutamises, oli 1919-40 selle ppejud (a-st 1934 prof.; skulptuuriateljee juhataja), 1921-23 ka direktori kt. ja 1929-40 direktor; 1940- 41 J. Koorti nim. Riigi Rakenduskunsti Kooli direktor; 1942.44 "Pallase" (1942- 43 Krgemate Kujutava Kunsti Kursuste) ja 1944-50 Tartu Riikliku Kunstiinstituudi ppejud (a-st 1947 prof.; skulptuurikateedri juhataja) ja 1945-48 ka direktor.Pgenes 1950 represseerimise kartuses Moskvasse, kus ttas S. Merkurovi ateljees. A-st 1954 oli vabakunstnik Tartus. Kis 1920, 1923 ja 1926 pireisil Saksamaal, 1925 ja 1937 Rootsis, 1928 Prantsusmaal ja Itaalias, 1929 ja 1939 Soomes ning 1935 Taanis. 1919-27. Eesti NSV teeneline kusntitegelane (1945-50 ja a-st 1961); Eesti NSV rahvakunstnik (1964). Erootika ja kangelasekultus inspirireerisid Anton Starkopfi varaseid joonistusi.Avastanud kujunemistee alguses juugendi piiril erootilisuse kui
Metzneri ateljees. Naasis 1918 Eestisse, osales 1919 "Pallase" kunstikooli asutamises, oli 1919-40 selle õppejõud (a-st 1934 prof.; skulptuuriateljee juhataja), 1921-23 ka direktori kt. ja 1929-40 direktor; 1940-41 J. Koorti nim. Riigi Rakenduskunsti Kooli direktor; 1942.44 "Pallase" (1942-43 Kõrgemate Kujutava Kunsti Kursuste) ja 1944-50 Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud (a-st 1947 prof.; skulptuurikateedri juhataja) ja 1945-48 ka direktor.Põgenes 1950 represseerimise kartuses Moskvasse, kus töötas S. Merkurovi ateljees. A-st 1954 oli vabakunstnik Tartus. Käis 1920, 1923 ja 1926 õpireisil Saksamaal, 1925 ja 1937 Rootsis, 1928 Prantsusmaal ja Itaalias, 1929 ja 1939 Soomes ning 1935 Taanis. 1919-27. Eesti NSV teeneline kusntitegelane (1945-50 ja a-st 1961); Eesti NSV rahvakunstnik (1964). Loometee algusest (1913-20) pärineb plastilise vormiga joonistusi, varasemad
Üle kuulatud NKVDs laupäeval, kutsuti Sostakovits tagasi esmaspäevaks koos ähvardusega, et kui ta ei "laula" ette ülejäänud "terroristide" nimesid, siis ta arreteeritakse kohapeal. Esmaspäeval ülekuulamist aga ei toimunud, sest ülekuulaja oli juba maha lastud. Sostakovitsi kommentaar oli järgmine: "Kõige kohutavam oli see, et tuli üle elada pühapäev". Vaatamata sellele, et sellest nädalavahetusest peale ei jätnud hirm represseerimise ees teda enam iialgi maha, kirjutas ta oma sõbrale Isaak Glikmanile järgmised read: "Kui mul raiutakse maha ka mõlemad käed, kirjutan ma muusikat sulepea hambus edasi." V sümfoonia esiettekanne Leningradi Filharmoonia saalis Jevgeni Mravinski juhatusel oli selline sündmus, mida mäletatakse tänaseni. Saal hakkas püsti tõusma juba finaali ajal, aplaus kestis üle poole tunni ja kõik kordasid fraasi: "Vastas ja kuidas veel vastas" (Pravdale ehk Stalinile). Miks on seda vaja teada
19.-20.sajandi vahetusel elas Palestiinas kõigest paarkümmend tuhat juuti. · 19.sajandi lõpul tekkis sionistlik liikumine - juutide rahvuslik (natsionalistlik) liikumine, mille eesmärgiks oli oma kodumaa taasrajamine Palestiinas.Tollal elas juute kõigis Euroopa riikides, eriti aga Ida-Euroopas (Venemaa lääneosas, Poolas, Austria-Ungari aladel jm.), kus nad sattusid sageli poliitilise ja majandusliku represseerimise ohvriks (näiteks juutide vastased pogrommid Ida-Euroopas, mida soodustasid ka kohalikud võimud, sest läbi selle üritati maandada valitsusvastaseid pingeid, suunates rahva rahulolematuse juutide vastu). · Alates 20.sajandi algusest hakkas Palestiinas kiiresti suurenema juudi sisserändajate arv, kes juudi ärimeeste rahadega ostsid Palestiinas kokku maad ja rajasid sinna põllumajanduslikke kommuune (kibutsid)
vähem töötajaid, kuid töö oli tugevalt mehhaniseeritud. Igasse ettevõttesse määrati komissar ja tööliste ühistel põhimõtetel palgad. Teise maailmasõja aegu kuulus EKP-sse ligikaudu üheksasada liiget, kellest 90% asus Venemaa tagalas. 1953 muutis (EK(b)P) nime tagasi Eestimaa Kommunistlikuks Parteiks. EKP vastutas kõigi ettevõtete natsionaliseerimise, tuhandete inimeste küüditamise ja muusuguse represseerimise, talude kollektiviseerimise ja Eesti venestamise eest. Kuigi käsud nendeks operatsioonideks tulid Moskvast, jäi EKP hooleks plaanide väljatöötamine ja täitmine. Partei lagunemise eel oli EKP liikmeid saja tuhande ringis, mis oli umbes viieteistkümnendik Eesti elanikest. Eestlaste osakaal EKP liikmeskonnas oli sel ajal 40% ja 55% vahel. Poole sajandiga käis EKP liikmeskonnast läbi veerand miljonit eestlast. Pärast NKLP Keskkomitee büroo 14.detsembri 1987 salajast otsust
Suur vale on aga see, et tollane Eesti Vabariigi juhtkond ei teadnud Molotov-Ribbentroppi pakti salajase lisa sisu. Seda lihtsalt varjati rahva eest. Vabamüürlane ning NKVD kõrgepalgaline kaastööline Konstantin Päts koos oma sabarakkudega oli sooritanud sõjaväelise riigipöörde 1934. aastal, vahetult enne seda kui demokraatlike valimiste teel oleksid võimule tulnud vabadussõjalased, mehed, kes olid oma riigi eest Vabadussõjas verd valanud. Üks vabadussõjalaste represseerimise põhjusi oli see, et nad teadsid Pätsi ja Laidoneri suurvargustest Eesti Pangast ja Harju Pangast. Päts teadis, et vapside võimuletulekul oleks teda oodanud vangla. Pärast riigipööret tegi Päts avalduse, et Eesti rahvas on haige… Ravi sai aga rahvas kuus aastat hiljem hoopis idapiiri tagant. Pätsi aga tabas reeturile kohane saatus. Kahju, et see läks maksma nii paljude süütute eestlaste elu. Pätsi kaasmüürlane, USA president Roosevelt
Normide kohaselt, normide järgi – normid seotud autonoomia ideega, mis omakorda seotud mõistupärasega. Freudil oli 2 printsiipi – mõnu ja reaalsuse-. Reaalsus- rakendamine hoiab inimese eemale kannatustest. Ühiskond rajatud sellele, reaalsusprintsiip korraldab ühiskonda. repressioon Freudi kohaselt vajalik, inimene represseerib oma ihasid, ühiskond aitab seda teha. Adorno laenab Freudilt selle skeemi – me peame tegelema oma ihade represseerimisega, et ellu jääda. Represseerimise käigus saab inimene ühiskonna liikmeks – kas allasurumine on loomulik tegevus? Adorno arust kohanemine ühiskonnaga = ühiskond surub ihad maha – inimesed ei ole vabad selle tõttu. Valgustusaeg on kaasa toonud inimese vabanemise religioonist. Odysseus – Trooja sõda Teel koju kohtub Odysseus sireenidega – sireenid lauluhäälega hukutavad kuulajaid. Odysseus tahab laulu kuulda, laseb end siduda masti külge, et ei saaks liikuda. Laevaliikmetel kõrvad vaha täis
: keel määrab inimese mõtlemise. 7. Võrrelge ideoloogia ja hegemoonia mõisteid ning tooge näiteid nende rakendamisvõimaluste kohta praegusest Eesti elust. Ideoloogia kui valitseva klassi survevahend ühiskonnale, eriti marksistlikus käsitluses. See tähendus hindab ideoloogiat enamasti halvustavalt või väärtustab seda üleminekunähtusena: ideoloogia on ebaloomulike ühiskondlike suhete toimimise viis, mis on ohtlik ja mida pruugitakse enamasti alamate klasside represseerimise eesmärgil. Praktikas viis ideoloogia klassiiseloomu rõhutamine kommunistlike riikide oma alamaid ja välismaailma kurnavale ideloogilisele võitlusele. Hegemooniateooria kohaselt on inimesed võimule allunud vabatahtlikult ja leiavad, et sellised ongi kogu ühiskonna huvid, mida teatud juhtiv rühm on paika pannud. Ühiskonnas saavutab hegemoonia nö liikuva tasakaalu. Kui enamus saadakse nõusse mõttega, mida aktsepteeritakse kui üldist ja see toimib korduvalt, on inimkond omaks
Beruf) pühenduma tõepoolest protestantlust kapitalismist eemale tõrjuvat. Kuid nagu Weber argumenteerib, viis arengupüüdluste puudumine, luksusest loobumine ja olmelistele küsimustele keskendumine just äärmiselt produktiivse ,,kogu-ja- hoia" mentaliteedi domineerimisele, mis on kapitalistliku vaimsuse alustalaks. Siinkohal tuleb taas meelde M. Foucault, kes lähtub samast põhimõttest, uurides seksuaalsuse diskursuse õhutamist ja perverssuste juurutamist läbi nende eitamise ja represseerimise. Weberil oli väga tugev ühiskondlik närv ja ta tegutses vahelduva intensiivsusega ka poliitilisel rindel. Hoolimata oma kapitalistlikust ilmahoiakust toetas ta kahel käel streike ja ametiühinguid. Weber on eelkõige keskklassi ideoloog. Demokraatiat nägi ta vahendina tugevate karismaatiliste liidrite esilekerkimiseks, kes kui ,,demagoogid suruksid massidele peale oma tahte". Annus mirabilis ja Einstein
(Vahtre 2002: 19-45) 1950ndate jooksul tugevnes surve leeriskäimisele. See puudutas ka kõike muud kirikuga seotut, välja arvatud kiriklikud matused, mille ees isegi nõukogude võim oli jõuetu. Põlu alla langesid ka senised tähtsamad pühad nagu jõulud, lihavõtted ja isegi jaanipäev. (Ibid.) Tuleb rõhutada, et inimeste käitumist stalinlike nõuete rägastikus seiras tõeline surmahirm. 1949. aasta märtsiküüditamine ja peatselt järgnenud nn. kodanlike natsionalistide represseerimise kampaania olid argumendid, millega tuli arvestada. Öeldu ei tähenda, et igapäevaelu oleks tähendanud pidevat masendusseisundit. Tehti sporti, käidi kinos ja teatris, toimusid meelelahutusüritused. (Ibid.) 1.5. Sulaaeg (1953-1964) 1953. aasta 5. märtsil lõppes Nõukogude Liidu diktaatori Jossif Stalini maine teekond. Stalini surm tõi endaga kaasa küllaltki pika võimuvõitluse, ja ei olnud selge, kes ja missuguse kriteeriumi alusel on pädev otsustama tema mantlipärija küsimuse
majanduslikud suhted paigas, pealisehituses toimub liikumine. Valitsev võim pakub oma huvid välja nii, nagu need oleksid kõigi inimeste huvid. Common sense: mõned asjad on lihtsalt nii selged, et iga terve mõistusega inimene saab aru. Kokkuleppel annavad valitsejad teatud küsimustes järele, kuid eeldusel, et hegemoonia säilib. Hegemoonia loogika on see, et võimusuhted ja majanduslik baas peavad paika jääma. Althusser: teadvus/võltsteadvus. Inimestel polnud aimugi nende represseerimise tegelikust sügavusest. Gramsci järgi see nii lihtne polnud, tema meelest oli vaja veenmist. Gramsci sõnul võimuhaaramisest ei piisa, otsest rünnakut ei saa kasutada. Kasutab kahte mõistet: 1) Manöövrisõda: otsene rünnak, toimub revolutsioon, toimib siis, kui tsiviilühiskond on nõrk, aga võimustruktuur tugev, nt. Venemaal. 2) Positsioonisõda: kasutatakse lääne ühiskondades palju rohkem. Võitlus hegemoonia pärast.
kirjandusala juhataja Mati Undi postmodernistlikku maiku näidendi „Good-bye, baby” lavatõlgendus (1975). Undi „Peaproov” (1977) ja bulgaarlase Georgi Džagarovi „Prokurör” (1978) seevastu tähistasid nii Komissarovi liikumist psühholoogilisema teatri suunas kui ka üpris julget meele avaldamist nõukogude tegelikkuse, sh. valitseva ajalookontseptsiooni 40 vastu: „Prokuröris” puudutati näiteks sotsiaalselt tundlikku represseerimise teemat. Tšehhovi „Kajaka” tõlgendus (1978) rõhutas aga eeskätt küsimust haritlaskonna võimetusest. 1970. aastataid iseloomustas tasakaalustatud teatrimaastik: vähenes suuremate ja provintsiteatrite kunstilise taseme vahe ning tihti olid tipplavastused pärit väiksematest teatrilinnadest. Põnevaim ja stabiilseim väikelinnateater Eestis oli toona Pärnu teater, mis eristus 1970.–1980ndail eeskätt oma mitmekesise
aru. Kokkuleppel annavad valitsejad teatud küsimustes järele, kuid eeldusel, et hegemoonia säilib. Hegemoonia loogika on see, et võimusuhted ja majanduslik baas peavad paika jääma. Oli Althusserile eeskujuks. Althusseri eesmärk oli teha marksismist teadus, Gramscil aga sellist huvi polnud. Temal oli praktiline suhtumine marksismi. Baas ja pealisehitus on läbipõimunud, mõlemad on tähtsad. Althusser: teadvus/võltsteadvus. Inimestel polnud aimugi nende represseerimise tegelikust sügavusest. Gramsci järgi see nii lihtne polnud, tema meelest oli vaja veenmist. Gramsci sõnul võimuhaaramisest ei piisa, otsest rünnakut ei saa kasutada. Kasutab kahte mõistet: 1) Manöövrisõda: otsene rünnak, toimub revolutsioon, toimib siis, kui tsiviilühiskond on nõrk, aga võimustruktuur tugev, nt. Venemaal. 2) Positsioonisõda: kasutatakse lääne ühiskondades palju rohkem. Võitlus hegemoonia pärast.
1980ndateks vastupanuliikumine suruti maha. Võimude vägivallapoliitika: Julgeolekuorganid muutusid kõige tähtsamateks repressioonide läbiviimise instituutideks. Julgeolekuorganite sisemist vägivalda seadustati partei ringkirjaga (Piinamised). Repressioonide põhjuseks on suur sõda, mis oli lähenemas ja et sõda oleks edukas tuleb saada lahti riigi sisestest vastastest ("kodanlik natsionalism"). Peale Stalini surma kaotati ära massiküüditamised, piinamised, kuid tulid muud represseerimise viisid. L. Breznivi ajal võeti vastu "uuendus", tervete inimeste sundravimile sundimine nagu nad oleksid psüühiliselt haiged. Alates 1930ndatest hakati nõukogudevaenuliku elemendi süsteemselt analüüsima ning selle üle arveid pidama. Loodi üleliiduline rahvavaenlaste kartoteeg. Lisaks jagati nõukogudevaenuliku rahva erinevatesse kategooriatesse, üle 30-ne liigi (Gulakud; Vene tsaari riigi ajal parteisse kuulunud isikud; Inimesed, kes võitlesid Stalini reziimi vastu; Need, kes olid L
See elanikkonna passporteerimine Eestis viidi läbi al 44. aasta lõpust, selle töö käigus ka üsna oluliselt täienes see poliitvärvingute kartoteek. Selle töö käigus hakati otseselt ka inimesi represseerima. Tallinnas viidi läbi ka väiksemaid puhastusoperatsioone just 44. aasta oktoobrist. Samuti ka 45. aastal. Nende puhastusoperatsioonidega asi ei piirdunud, vaid hakkasid toimima ka teistsugused repressiivsed meetmed - arreteerimised, nendele lisandusid ka küüditamised ja ka muud represseerimise vormid. Oluline ka massilised arreteerimised, mis sõjajärgsel perioodil on üsna mastaapsed. Arreteerimine kõige mastaapsem 44. ja 45. aastal. Ulatuslik represseerimine Eestis Otto Tiefi valitsuse katse. Tulemuseks see, et kõik Eesti vanglad olid puupüsti täis. Aeg-ajal on kõneldud, et tegelikult see 44. aasta lõpp ja 45. aasta oli suhteliselt rahulik jne, tegelik olukord oli arreteerimisi just silmas pidades hoopis vastupidi. Uus repressioonide tugevnemine toimus aastatel 1948-1951.
annaabi.ee 
