Wikmani poisid on surematud (1)

Wikmani poisid on surematud

Johan Wikman : „Meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht – või vähemalt iga Wikmani poesi siht – peab olema surematus .
Jaan Kross ei mõelnud siinkohal igavest elu. Ta seadis rahvale eesmärgi mäletada, sest ainuke viis surematust saavutada on jättes jälje inimeste mällu. Sellist surematust naudivad näiteks Lembitu , Kihnu Jõnn, Kristjan Palusalu ja paljud teised kuulsad eestlased. Jälje liiva sisse jätab lihtne samm, inimeste mällu aga suur tegu või sooritus . „Igaüks peab suutma seada mõned niisugused teod – olgu teaduses , spordis , kunstis, riiklikus tegevuses – enesele sihiks. Ja peab töötama kõigest jõust seatud sihi heaks.“ Samas võib koolidirektori mõtet võtta käsuna olla oma riigile truu ja täisväärtuslik ühiskonna liige. Kuid kas Wikmani poisid on sihikindlad ja saavutanud surematuse?
Kindlasti ei saa tuua üldistuse, et kõikidel inimestel, isegi Wikmani õpilastel, on olemas eesmärk ja sihikindlus selle täitmiseks, sest kui kõik on surematud, pole keegi seda. Seetõttu peabki vaatlema ainult säravamaid isiksusi. Wikmani gümnaasiumi XX lennu puhul on selleks „ajutrust“, klassi süda, kus tekivad ideed ja korraldused selle elluviimiseks. Jaak Sirkel oli klassi priimus ja aktiivne inimene. Tal oli unistus saada targaks õppejõuks ning elada rahulikku pereelu. Teine ajutrust Penn soovis vastu isa tahtmist saada näitlejaks, milleks tal ka annet oli. Nad töötasid selle nimel, et kunagi jõuda seatud sihini. Paraku ei jõudnud kumbki selle teose vältel väga kaugele. Nende pingutustest sõltumata ei loodud valitud inimestele soodsaid tingimusi enese arendamiseks . Surm tundub vaimse (ja ka füüsilise) represseerimise kõrval kõige lihtsam lahendus, kuid kahjuks ei vii see meid soovitud eesmärgini – surematus, suured teod ja ühiskondlik mälu. Wikmani XX lend kisti laiali sõdade, poliitiliste vaadete, sihikindluse ja otsustamatuse vahel.
Teatud mõttes peaksid kõik Wikmani gümnaasiumi poisid tänama Jaak Sirklit (ehk Jaan Krossi) tema otsustamatuse ja ebaõnne eest, sest tänu ühe inimese „mõne niisuguse teo“ läbi on kogu kool (või siis omariiklus?) söövitatud inimeste mälestustesse. Tuleb välja, et raamatu esimeses lõigus püstitatud väide: „...Ja tema poisid ergo surematud“ on tõene just läbi autori iseenda.