Reklaam vs. kaasaegne kunst : Vabadus? (0)

Reklaam vs. kaasaegne kunst : Vabadus
Väär oleks võrrelda ning suhestada reklaami kaasaegse kunstiga tõdemata, et need mõlemad on kunsti avaldumise vormid. Vahel isegi loominguliselt sarnased, kuid samas erinedes eesmärkide ja olemise põhjuste poolest. Teatud ajahetkedel on reklaam ja kaasaegne kunst tähendanud ühte ja sama: näiteks ajaloo poolt põlatud, kuid graafiliselt kahtlemata väärtuslikud Nõukogude Venemaa esimeste aastakümnete propagandaplakatid. Mida muud aga on propaganda kui reklaam valitsevale ühiskonna- ja riigikorrale. Hiljutisem näide ajaloost on Andy Warholi kaasaegse kunstiteose muundumine Campelli purgi tomatisupi ametlikuks logoks. Mis oli nendel puhkudel kaasaegse kunsti reklaamistumise eelduseks ? Tõenäoliselt ühised huvid ning nimetatud kunsti vormiline lihtsus, mis lubas algideed kõigile selgitada. Tänapäeval reklaam ja kaasaegne kunst naljalt sellist ühist eesmärki enam ei leia.
Kaasaegne kunst on oma olemuselt vaba: ta ei vastuta kellegi ees, ei ole otseselt kellelegi loodud, ei oma kindlat stiili ega tunnuseid, ei pea olema kõigile arusaadav, ei pea kinni pidama valitsevatest ühiskonna- ja eetikanormidest ja võib olla isegi šokeeriv. Seega on kaasaegne kunstnik vaba loomingu loomisel– ta võib käsitleda oma teostes erinevaid teemasid ja ei pea muretsema, et kas tema loodu on piisavalt eetiline ja mõistetav ühiskonnale. Kaasaegset kunsti on alati võidud pidada ühiskonna baromeetriks ning talle selle rolli omastamine eeldab kaasaegse kunsti sõltumatust ja mõjutamatust kehtivatest dogmadest. Reklaam seevastu on aga kammitsetud olema viisakas ning mitte riivama inimeste tõekspidamisi. Lipitsedes ja üritades iga hinna eest panna tarbijat ennast tundma õnneliku, enesekindlana ja rahul oma valikutega, on reklaam hoopis status quo hoidja. Klient on kuningas ning see fakt kas kuningal riided seljas on või mitte, ei oma tähendust. Reklaam peab toitma kuninga fantaasiat tema majesteetlikkusest olenemata ja hoolimata reaalsusest, kusjuures mida kaugemale ta kliendi reaalsusest juhib, seda efektiivsem ta ka on. Reklaam on orjastatud teenima kahte isandat: klienti kui tarbijat ja klienti kui reklaami tellijat. Reklaami sisu peab vastama tellija nõuetele ja samas peibutama tarbijat. Selliselt on reklaam täielikult kaasaegse kunsti vastand ja vabadusest pole selles haisugi.
Nii reklaam, kui ka kaasaegne kunst üritavad oma tegevusega inimestele meelde jääda. Mõlemad omal viisil ja eesmärkidega. Reklaam püüab võimalikult lihtsalt läheneda inimestele, ega ei püüagi mingit sügavamat emotsiooni või mõtet inimestele sisestada kuna see oleks liiga pikk, lohisev ja võib olla isegi keeruline vaatajale mõista. Kunst aga vastupidiselt reklaamile püüab läheneda inimesele võimalikult sügavuti. Panna ühiskonda mõtlema neid valitsevate probleemide üle ja tekitada neis mingisugune emotsioon. Seejärel eraldada see tunne ning analüüsida seda. Just emotsiooni ja probleemide väljatoomisega edestab kunst reklaami, kuna inimesed otsivad pidevalt endale mõtlemiseks uusi ideid ja seda kunst pakubki- ideid ja emotsioone korraga.
Reklaami rolliks ühiskonnas on inimeste teavitamine , kust tarbija saaks oma soovide ja vajaduste rahuldamiseks vastavat kaupa või teenust hankida. Tavaliselt peetakse reklaami hoopis linnaruumi risustajaks, postkastiummistajaks või siis hoopis tüütuseks filmi vaatamisel . Alles kui reklaam omab meelelahutuslikku või kunstilist väärtust hakatakse seda positiivsemal pilgul hindama. Seetõttu on reklaamitööstus hakanud kasutama kultuurilisi, kunstilisi, psühholoogilise võtteid ning keeleteadust muutmaks reklaami veelgi ahvatlevamaks ja pilkupüüdvamaks; samas jättes see võimalikult lihtsalt arusaadavaks. Reklaamide tegemisel rõhutakse pingsalt sellele, et kogu reklaam toimiks tabavalt ja oleks võimalikult lihtsalt mõistetav. Tulemuseks saadakse tihti hoopis banaalne ja lapsik reklaam.
Kaasaegse kunsti rolliks on läbi oma vabaduse laiendada inimeste kogemuslikku maailma ning pidevatel otsingutel anda panus ühiskonna sotsiaalsesse ja kultuurilisse arengusse. Samas on iga kunst looming ja eneseväljendusviis ning võib eksisteerida ka iseenda pärast, ainsaks põhjuseks kunstniku tahe. Öeldut silmas pidades on arusaamatu osade kriitikute poolt kaasaegse kunsti hukkamõistmine või etteheited liigsas keerukuses ning arusaamatuks muutumises. Ei nõua ju keegi ajakirja Nature läbilugemisel, et teadlased lihtsustaksid oma töömeetodeid ja keelepruuki, kuna võhikule on need arusaamatud. Miski ei peagi kõigile olema arusaadav ega meeltmööda. Kulmu sunnib kergitama ka häältekoor ja poliitilised aated, mis nõuavad kaasaegse kunsti finantseerimise vähendamist juba mainitud põhjustel, lisades neile veel elukauguse. Vast on see näide kriitika ja arvamuste paljususe talumatusest. Sest kunstilt rahade ära võtmine ärastab sellelt ka vabaduse ning sunnib alluma sarnaselt reklaamiga vankumatule turuloogikale ja reeglitele. Lõpuks võrdsustab selline kohtlemine kaasaegse kunsti reklaamiga ja kaotades kunsti vabaduse tagab ühiskonna stagneerumise. Ühiskond on aga pigem elusolend kui monoliitne institutsioon ning vajab selliselt pidevalt uuenemist – vastasel juhul tabab seda mandumine ja allakäik. Hoidkem siis kaasaegset kunsti selle vabaduses ja vabadustes, mis see pakub!