Koolide ehitamisele aitas kaasa ka see, et Forselius, kes oli preester Eestist, kes viis kaks tarka poissi kuningas Karl XI'le ette näitama, et eestlased polegi nii loll rahvas nagu sellel ajal räägiti seega 19. saj. said ka eestlased endale koolitarkust soetada nii gümnaasiumites kui ka ülikoolides. Võõrad võtsid eestlaste tavad, kombed, keele ja usundi suhteliselt ruttu omaks. Eestlased elasid rehielamutes mis oli algselt ainult üks suur ruum, kuid hiljem muutus kahetoaliseks. Rehielamus polnud korstent. Ving läks välja akende ja uste kaudu. Rootsi riigipead tahtsid eestlaste elu kergendada ja võrdväärtustada seda Rootsi talupoegadega. Riik võttis aadlikelt annetatud maad ära, kuid rentis need aadlikele tagasi. Nüüd olid taludki riigi omad, kuid tuli uus maksusüsteem: makse maksti vastavalt talu võimalustele. Maksmise süsteem oli kirja pandud vakuraamatusse. Muidugi polnud aadlikud sellega päri ja nad koondusid rüütelkondadesse. 17
aastal Tartusse ülikool. 1637. aastal koostati esimene eestikeelne grammatika. 1684. Aastal asutas B. G. Forselius õpetajate seminari, kus umbes 160 eesti poissi õppisid õpetajateks. 1686. A Tõlgiti Lõuna-Eesti keelde ka Uus Testament. Rootsi ajal toimus reduktsioon ehk mõisate riigistamine. Eesti aladel olid era- ehk rüütlimõisad ja riigi- ehk kroonumõisad. Mõisates oli tähtis teraviljaeksport, mis varauusajal kahekordistus. Siinne teravili oli eriti nõutud, sest seda kuivatati rehielamus, kus suitsuga kadusid viljalt bakterid. Peamiselt kasvatati rukist ning otra. Tööstusettevõtted rajati peamiselt maale, sest seal oli tasuta tööjõud ning rohkem maad. Talurahva vaesus ei võimaldanud märkimisväärset varanduslikku kihistumist. Talurahvas pidid tasuma koormisi, mis peamiselt seisnes teotöös mõisapõllul. Reduktsiooniga seoses märgiti üles talupoegade koormised vakuraamatusse. See ei lasknud enam mõisnikel
Kuid viina ja õlle turustamiseks alustasid mõisnikud paljukäidavatesse kohtadesse hoogsalt kõrtside rajamist. Kõrtsides käimine muutus talupoegade seas üpris populaarseks. Siin levitati külauudiseid, tehti kaupa ja mängiti pilli. Taludes tegeleti nagu mõisaladelgi viljakasvatusega, teisteks suureks tööalaks oli veel loomakasvatus. Kasvatati lambaid, kitsi ja sigu. Lehma kasutati enamasti lihaloomaks. Igal talul oli tavaliselt kirikusse minekuks ka hobune. Talurahvas elas rehielamus, mida on nimetatud eesti fenomeniks. Talukoha keskuseks oli "õlgkatusega elumaja, millel pole korstnat ega aknaid ning mille uks on nõnda madal, et sellest ei saa ilma kummardumata sisse pugeda" (J. Chr. Petri) Vanemad ja lapsed magasid ühes suures toas koos. Kui maal keerles elu põhiliselt töö ja mõisa ümber, siis linnas oli kõige tähtsam osa kaubandusel. Suur osa linna elanikest olid kuidagi viisi kaubandusega seotud. Tähtsaks
Suitsusauna keris ruumid ● 1. magamis koht ja vilja kuivatamise koht ● 2. Kambrites sai esialgu elada vaid soojal ajal ● 4 tööriistad jalanõud ● 5. Rehealuses peksti reht ● 6. aganik on talurahvaarhitektuuris rehielamus või rehetoas ruum, kus hoiti aganaid ● 7.piimanõude hoidmis koht Ruumide eristus ● Ruumid olid väikesed, kütte koldeta,ruumid jagunesid reheelamu ● Küün, ● Kõigus ● Suitsusaun ● Tall ● Kelder ● Vahelik ● Laut ● Ait viited ● https://www.google.ee/webhp?sourceid=chrome-instant&ion=1&espv=2&ie =UTF-8 ● https://en.wikipedia
Keskaja ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks: vaimulikud, feodaalid ja talupojad Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama Pärast 13431345 Jüriöö ülestõusu hakati talupoegi orjastama Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad.Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi Schwarz 2 Elamud Elati lihtsa ehitusega rehielamus. Ruumid olid üpris suured, köeti ainult ühte ruumi PõhjaEuroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja katus õlgedest või roost Lõuna pool olid aga kivist või savist elamud, mille katused olid laotud katusekividest Schwarz 3 Talupoegade söök Talupoja jaoks tähtsaim toit oli leib, mida valmistati nisust või rukkist
õue. Tähtsaim hoone, rehielamu, mis koosnes kolmest osast rehetoast, rehealusest ja ühest või mitmest kambrist, ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. Rehielamu katus ehitati kas roost või õlgedest ning hoonel oli mõlemal pool kolmnurkne otskatus kelpkatus. Eluruumiks rehielamus oli rehetuba, mille suurus olenes sellest, kui jõukas seal elav pere oli. Kuna seal kuivatati partel ka vilja, pidi see olema rehealusest kõrgem. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, kus peksti reht ja sügisel veeti sinna vili sisse. Talvel toodi sinna ka mõningaid koduloomi, nagu näiteks sigu ja hobuseid. Kamber oli mõeldud peremehele, perenaisele ja nende väikeste lastele kasutamiseks, teised pereliikmed jäid aga rehetuppa. Kuni 19
õue. Tähtsaim hoone, rehielamu, mis koosnes kolmest osast rehetoast, rehealusest ja ühest või mitmest kambrist, ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. Rehielamu katus ehitati kas roost või õlgedest ning hoonel oli mõlemal pool kolmnurkne otskatus kelpkatus. Eluruumiks rehielamus oli rehetuba, mille suurus olenes sellest, kui jõukas seal elav pere oli. Kuna seal kuivatati partel ka vilja, pidi see olema rehealusest kõrgem. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, kus peksti reht ja sügisel veeti sinna vili sisse. Talvel toodi sinna ka mõningaid koduloomi, nagu näiteks sigu ja hobuseid. Kamber oli mõeldud peremehele, perenaisele ja nende väikeste lastele kasutamiseks, teised pereliikmed jäid aga rehetuppa. Kuni 19
144). Kambrit hakkasid kõigepealt kasutama peremees ja perenaine koos oma alaealiste lastega, teised täiskasvanud ja vanemad perekonnaliikmed jäid endiselt edasi elutuppa. Tavaliselt tehti soemüür kambrisse risti, mistõttu kamber jagunes kaheks osaks ees- ja tagatoaks. Jõukamates taludes, kus ühe kambri asemel oli 2--3 elutuba, asus neisse kogu talupere, rehetuppa jäid elama ainult teenijad, kui neid talus kasutati (Tihase 1974: 144). Köögi sisseehitamisega tekkis rehielamus kaks tulekollete komplekti: rehetoas reheahi koos selle ees asuva lahtise keedukolde või pliidiga ning köögis pliit ja leivaahi. Esimene neist jäi tihti vana traditsiooni kohaselt ilma korstnata, teisele ehitati aga korsten peale. Kui ka rehetoa tulekolletele korsten peale ehitati, oli niisugustel köögiga rehielamutel kaks korstnat (Tihase 1974: 144). 8 3. EHITUSLIKUD KONSTRUKTSIOONID
Suvel kaunistati tuba ja maja noorte kaskede ja kaseokstega. Eestis on kujunenud kaks plaanilt ja ehituselt erinevat rehielamu tüüpi: põhjatüüp ja lõunatüüp. REHIELAMU PÕHJATÜÜP Üks kahest põhilisest rehielamu tüübist, mis kujunesid välja eesti aladel. Põhjatüüp levis enamasti Mandri-Eestis ja Ida-Saaremaal. Võrreldes lõunatüübiga: · Rehetuba on rehealusest ja kambritest kitsam ja kõrgem · Rehetoa eest on koda · Rehielamus on rohkem kambreid · Rehealuse kõrval ja rehetoa taga esineb aganik (ruum, kus säilitati viljapeksujääke ehk aganaid, põhku loomade allapanuks) REHIELAMU LÕUNATÜÜP Üks kahest põhilisest rehielamu tüübist, mis kujunesid välja eesti aladel. Lõunatüüp levis enamasti Lõuna-Eestis, Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal. Samuti ka lätis Vidzeme piirkonnas endistel liivlaste aladel. Võrreldes põhjatüübiga:
saj killustu Külad kasvasid, Talirukis oli tähtis põlluvili. Karjad suurenesid koos põllunduse arenguga. Mehed:kandsid korralikke villasest riidest või nahast kuubi. Peamine materjal tekstiil. Ülariideid kaunistasid ehted, näiteks naistel rinnanõelad koos efektse rinnakeega v särgi- ja nii meestel kui ka naistel kuuekraed.Halduslik korraldus. Esiaja lõpuks 12.–13. sajandiks oli enamus Eesti alast asustatud. Elanike üldarv oli ~150 000. Asustuse alglüliks oli pere, talu. Elati rehielamus. Talud paiknesid enamasti lähestikku, moodustades küla. Suurem osa olid sumbkülad, kus talud paiknesid keset põlde tihedasti koos. Ida-Eesti voortel rajati talud ridastikku – ridakülad.Lõuna-Eesti künklikel maastikel paiknesid talud üksteisest eemal – hajakülad.Teatud hulk külasid moodustaid haldusliku üksuse – kihelkonna, mida arvatakse 13. sajandil olevat ~45. Peamiselt välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud suuremateks haldusüksusteks – maakondadeks
hobuste jaoks oli tall. Liikumine toimus ainult hobustega, ratsavankrikalessiga. Olenevalt reisija jõukusest ja seisusest. · Kõrtside võrk laienes, kui hakati Peterburi viinaga varustama. · Kirik ja kõrts tihti kõrvuti. · 19. sajandi lõpus oli Eestis üle 2000 maakõrtsi. KOOLIMAJAD · 17. sajandi lõpul asutati köstrikoolid. 18. sajandil hakkasid tegutsema külakoolid, mis tegutsesid algselt muuks otstarbeks mõeldud hoonetes. Näiteks mõisarehes, talu rehielamus. · 19. sajandil hakkas küla- ja vallakoolide arv kasvama. Koolile eraldati maa koos õpetaja palgamaaga. ?? · Olulised olid tuletõrjeseltide puhkpilliorkestrid, kes esinesid küla ja valla üritustel VALLAMAJA · 19. sajandil moodustatud olid vallamajad, 19. sajandi teisel poolel, muudeti riiklikeks haldusükstusteks. · Valla kogukonna ülesanne oli arutada koolide ülalpidamist. · Esimene teadaolev vallamaja ehitati Vana-Kuustes 1863. aastal.
Eesti traditsiooniline rahvakultuur Kontrolltöö nr.1 ARGIMILJÖÖ 2.EHITISED JA TALUÕUED 2.2.Taluelamud 18.-19.sajand oli rehielamu talurahva hulgas üldvalisev. Koosnes kolmest osast: hoome keskel paiknes peamine eluruum rehetuba (Lõuna-Eestis rehetare), ühes otsas oli avar majandusruum rehealune, teises otsas kamber (või kambrid). See hoome kandis endas palju erinevaid funktsioone: elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesannet. Keskne ruum rehielamus oli küttekoldega rehetuba. See on aastaringselt elutuba, kuid sügisel rehepeksuajal kuivatati seal vilja ja peksti reht. Rehetuba oli keskmisel 30-40m 2 kõrgus valdavalt 3-3,5 m. Selline kõrgus oli vajalik vilja kuivatamiseks. Inimese pea kohal olid talad, millel lahtiselt liikuvad parred, millele kuivatamiseks aheti laugude (3-4 parre) kaupa viljavihud. Muul ajal neil magati ja hoiti küttepuid. Rehetoal oli harilikult kolm ust,
edasi liikumise, zestide ja miimikaga referaat - sisu lühiesitus parfüüm - lõhnaõli, lõhnaõlilõhn rehepapp - mõisa rehepeksu valvaja ja kütja parlament - riigi kõrgeim seadusandlik kogu rehetare - ehitis, kus elati ning kuivatati ja paroodia - pilkav järeleaimus peksti vilja parun - aadlik rehi - ruumid rehielamus või eraldi hoone vil- paslik - sobilik ja kuivatamiseks ja peksmiseks; (korraga) patseerima - jalutama, uitama pekstav vili patsient - arstiabi tarvitaja, ravialune reivlema - võistlema, rivaalitsema paviljon - kergehitis (nt aiamaja, kiosk), rentima - ajutiseks käsutamiseks andma või ootekoda võtma
sajandi alguseks umbes 85% koormiste väärtusest). Raskeim oli abitegu, mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele. 18. sajandi viimasel kolmandikul arendasid mõisnikud, kellele kuulus viinapõletamise ja kõrtsipidamise õigus, teraviljast viinaajamist ning müüsid viina Vene turul ja oma mõisade kõrtsides. Praagaga nuumati Peterburi turu tarbeks härgi. Kehtis piiramatu kodukariõigus, üha rohkem karistati teotöölisi ihunuhtlusega. Talupoeg elas rehielamus, tema kodune vara ja tööriistad olid puust, kodus tehtud, rauda kasutati vähe. Peatoiduseks olid aganaleib, puder ja leem. Mõisakoormistele lisandusid 18. sajandi lõpul riiklikud kohustused, nende kehtestamine tähendas Balti erikorra kaotamise algust. 1781 korraldati Eesti alal esimene (kogu Vene riigis neljas) hingeloendus, 1783 laiendati Balti kubermangudele Peeter I 1724 kehtestatud pearahamaks, 1796 hakati võtma Vene väkke nekruteid (teenistusaeg 25 aastat).
Tuhk oli hekas väetiseks ja oli 3 aastat järjest viljakas, seejärel kaotas oma väärtuse. See tõi kaasa ka kliimamuutused mingil määral. Kõige vanemad muistsed põllud oli kasutusel Tallinna lähedal, siiani kasutusel. Põllunduses oli probleemiks P-poolsetel aladel vilja mitte küpsemine ja seega olid rehielamud järelkuivatamiseks. Muinaseestlastel suuri nakkuishaigusi ja parasiite ei esinenud, kuna rehielamus olnud suits tappis ära bakterid. See-eest aga pea kõik muinaseestlased surid pimedatena. Muinasaegne kaubavahetus: Umb alates 10. saj. Väga tihedad kaubasuhted Soome,Rootsiga ja ka Venemaale. Tänapäeva tlna kohale kerkis keskus Revala.Enne muistset vabadusvõitlust elasid inimesed paremini, põllumajandus oli parem. Muinaseestlaste uskumused: Paljude loodusrahvuste kohta võime kasutada mõistet ANIMISM-e loodususk, kus on loodusega kooskõlas ja sõltuvuses kogu elu
suured härjad aeti Peterburi. Nende nuumamine tähendas, et peeti karja, oli sõnnikut, põllud said hästi väetatud. Kuigi mõisnikud rikastusid, siis nad ka kasutasid seda, eeskätt et ehitada endale uusi hooneid, 18.saj pärinevadki osa need mõisakeskused, mis siiani säilinud, nt Palse mõis. Enne seda ei olnud mõisakeskused üldse nii uhked. Samas talupoja elukorralduses midagi ei muutunud, elas ikka akendeta suitsutares, rehielamus kus samas elasid ka loomad. Talupoegadel uuendusi põlluharimistehnikas ei olnud. Talupoja õiguslik seisund oli madalseisus, seda näitab 1739.a välja antud Roseni deklaratsioon. 1) Talupoeg on pärisori 2) kogu talupoegade vara kuulub tegelikult mõisnikule 3) koormised on puhtalt mõisniku määrata 4) mõisnikele kuulub kohtuvõim talupoegade üle. Kultuur 18.saj-l Kuigi Eesti oli Vene valdustes, siis vene kultuuri mõjudest jäid siinsed alad puutumata, sest
suitsusaunakombestik kanti 2014. a. UNSESCO kultuuripärandi nimekirja. Suitsusaun ei ole vaid hoone. Sellega on seotud oma kombestik ja traditsioonid. Saunas sünniti ja saun oli ka viimane koht, kus lahkunut puudutavad toimingud läbi viidi. Lisaks on suitsusaun seotud eestlase toidulauga. Suitsusauna kasutati liha säilitamiseks ehk suitsutamiseks. Suitsusaun annab ettekujutuse elust ajaloolises rehielamus. Ka suitsusaunal pole korsten ning suits väljub saunast muul viisil. Eriline väljapool talukompleksi: 14.Pukktuulik Angla Pärimuskultuurikeskus, seal saab tuulikut külastada ise või koos möldriga ja tuulikut nn sabast keerata Vasakul on Hollandi tuulik ja paremal unikaalne pukktuulik Vilja jahvatamiseks vajalikud tuulikud ei asunud taluõues, küll aga külas. Näiteks Koguva külas Muhumaal on olemas pukktuulik
teises ajas ja kohas. Kaasamaks inimesi personaalselt, segatakse muinasjutu kontseptsioon rollimänguga. Kuulajatele antakse muinasjututegelaste rollid ja nad saavad ka ise muinasjutu kulgu suunata, kui läbiviija neile sõna annab. Esialgu on planeeritud elamusmajutusena pakkuda ööbimiseks püstkoda koos kõigi vajaminevate tarbeesemetega, mille abil hakkama saada. Sellise elamusmajutuse kontseptsiooni arendatakse edasi. Tulevikus on plaanis pakkuda ööbimist rehielamus ja muudes ajaloolistes hoonetes. Ettevõte lähtub võimalikult palju autentsusest, aga peamine eesmärk ei ole kooli ja muuseumi laadne ajaloo õpe. Kui koolis keskendutakse suuremalt jaolt makrosündmustele (sõjad, presidendid, aastaarvud jne.), siis teemapargis kogetakse meie eluajale eelnenud aegade igapäevaelu. Rõhutakse mitte teadmiste edasi andmisele, vaid isiklikult situatsioonide kogemisele. Teemapargi külastuse eesmärgiks on elamus.
4 rehielamu Eestlaste traditsiooniline kodu ja elamispaik oli rehetare, omapärane pikk rõhtpalkseintega hoone, millel oli suur ja kõrge õlgkatus ning puudus korsten. Selline taluelamu kujunes välja juba 10.-11. sajandil. Rehetare tähtsamateks ruumideks olid pikka aega rehetuba ja rehealune. 18. sajandil ehitati rehetoale juurde kamber, küttekoldeta ruum, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. Keskne ruum rehielamus oli köetav rehetuba, kuhu koondus kogu talupere elu. Rehetoa keskmiseks suuruseks oli 30–40 m² ja kõrguseks 3,2–4 m. Siin elati talveperioodil pead-jalad koos, keedeti süüa, küpsetati leiba, söödi ja magati. 5 Mehed nokitsesid tubaste puutööde kallal, naistel tuli kedrata linad ja villad ning veeta pikki tunde kangastelgede taga. Külmal ajal toodi rehetuppa ka väiksemaid loomi.
Kombeks oli tappa oinas (igal oinal on oma mihklipäev). Talu oli üks terviklik üksus. Külas oli oluline faktor üleribasus e. väljasund. Küla maad olid jagatud ribadena (nöörimaa), et maade kasutamine oleks õiglane. Terve küla pidi seega kasvatama ka sama saadust samal põllul. 19. Saj säilis ribasüsteem, see lõppes talude välja ostmise ajal. (Talude krunti ajamine – iga talu juurde tehti maatükid.) Ka oli karja- ja metsamaa ühine – kollektiivne. Uuendused rehielamus – kütmata kambrid, kus suvel elati ja mida talvel kasutati laoruumidena. Talvel kanti lambanahast kasukaid. Barokk ja klassitsism jätsid jälje talurahva ehetesse ja rahvariietesse. Peamised toidud – teraviljatoidud. Leib oli aganatega segatud – puhast leiba söödi üksnes pühadel ja pidupäevadel. Lia söödi talvel, suvel oli leivakõrvaseks soolasilk. Talurahva koormised Teotöö, naturaalandamid. Riigimaksud, mida kogusid ja andsid edasi mõisnikud.
annaabi.ee 
