17. saj kombed Eestis (1)

Põhilised kombed ja talitused olid 17. sajandil seotud mõisa- ja talurahvaga, kuna Eestis oli u 1000 mõisa. Kõige tähtsam osa oli talurahva elus muidugi töö, sest mõisale tuli koormised ära maksta.
Mõisate majandamisel muutus 17. sajandil tähtsaks teraviljaeksport. Eestit ja teisi Baltimaid nimetati seetõttu rootsi ajal “Rootsi viljaaidaks”. Teine suur sissetulekuartikkel mõisatel oli viinapõletamine, millega kaasnes hoogne metsaraie, et aina rohkem ja rohkem vilja kasvatada. Viinapõletamisest saadud tulu iseloomustasid kaasaaegsed “hõbevihma sajuna üle Eestimaa”. Viinapõletamise luba oli vaid mõisatel ja talupoegadele oli viina valmistamine ja sellega kaubitsemine keelatud. Aga Kagu-Eesti talunikud tegelesid siiski salaviinapõletamisega ning müüsid seda Venemaale.
Kuid viina ja õlle turustamiseks alustasid mõisnikud paljukäidavatesse kohtadesse hoogsalt kõrtside rajamist . Kõrtsides käimine muutus talupoegade seas üpris populaarseks. Siin levitati külauudiseid, tehti kaupa ja mängiti pilli.
Taludes tegeleti nagu mõisaladelgi viljakasvatusega, teisteks suureks tööalaks oli veel loomakasvatus. Kasvatati lambaid, kitsi ja sigu. Lehma kasutati enamasti lihaloomaks. Igal talul oli tavaliselt kirikusse minekuks ka hobune.
Talurahvas elas rehielamus, mida on nimetatud eesti fenomeniks. Talukoha keskuseks oli “õlgkatusega elumaja, millel pole korstnat ega aknaid ning mille uks on nõnda madal, et sellest ei saa ilma kummardumata sisse pugeda” (J. Chr. Petri ) Vanemad ja lapsed magasid ühes suures toas koos.
Kui maal keerles elu põhiliselt töö ja mõisa ümber, siis linnas oli kõige tähtsam osa kaubandusel. Suur osa linna elanikest olid kuidagi viisi kaubandusega seotud. Tähtsaks rahaallikaks oli kaugkaubandus , mille tollimaksudelt teeniti palja, sest väljamüügi kaupu oli palju. Samuti osteti sisse erinevaid kaupu, mida siin maal saadaval polnud, näiteks sool, metall ja tubakas . Nende traditsiooniliste talurahvakaupade kõrval osteti sisse muidugi ka veini, klaasi, paberit ning koloniaalkaupu nagu vürtsid, suhkur kohv, tee.
Kuna kaubandus oli nii laialdane nähtus 17. sajandil, olid tavapärased ka nii maal kui linnades korraldatud laadad. Eesti suurimaks laadaks oli Tartus peetav saksa laat, mis kesti iga aasta kolm nädalat ja kus osales kaupmehi ka kaugematest maadest.
Teine suur osa linnaelanikest olid käsitöölised, kelle hulgas kehtis 17. sajandil tsunftikord. Tsunftid muutusid eestlaste väljatõrjumisega aina suletumaks, mis aga põhjustas nö tsunftijäneste ehk nurgataguste tööliste juurdetekke. Kui aga töönduse raskuspunkt hakkas koonduma mõistele, tehti algust manufaktuuride rajamisega, näiteks Narvas rajati kose veejõudu kasutav vase-ja saeveski . Hiiumaal tegutses paarkümmend aastat klaasimanufaktuur.
Rootsi ajal saabus meie maale ka luteri usk, mis tõi usu rahvale lähemale. Kirikukantslis peeti talurahvale jutlusi, loeti ette ilmaliku võimu korraldusi ning oma ajatu kohaselt patustanud inimeste nimesid , et neid koguduse ees manitseda. 17. sajandil pani kirik aluse ka rahvaharidusele, mille käigus viidi läbi õpetajate seminar , et õpetada välja paarsada koolmeistrit.