Talu tööriistad rehealuses Rehealuse vahelagi lakast vaadates Ehitusmeeste märkmed harja prussil Puunael katuseharjal Sindelkatus räästal Puunael kinnitamas kahte prussi
aastatuhende algul seos maaharime arenguga lisandus rehealune. 17.sajandil on esimest korda mainitud kambreid, mis 19.sajandik olid olemas peaaegu kõigil rehemajadel. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. Rehetoal oli 3 ust- rehealusesse, kambrisse ja esiküljel õue viiv uks. Vahel viimane puudus ja rehetuppa käidi läbi rehealuse. Uksed tehti madalad, et soe kaotsi ei läheks. Lõuna-Eestis oli rehetoas suur raudkivist suitsuahi. Ahju ja seina vahele jäeti vahe, mis täideti liivaga, et ei oleks tuleohtu. Võis vahet ka mitte jätta. Ahju peal sai ka magada. Hiljem ehitati kambri soojendamiseks truup. Suits tuli pärast truubi lõõrides ringlemist reheahju tagasi. Kambrid said soojaks, kuid jäid suitsuvabaks. Toitu valmistati ahjusuu ees lahtisel koldel tuhkhaua kohal rippuvas pajas. Ahjusuu
Eeru kõrts: Eeru kõrts on ainus Eestis säilinud talupoja-kõrts. Hoone vanimaks osaks loetakse rehetuba ja rehealust, mis pärinevad 1811. aastast, mil elamu Atla mõisa maale rajati. 1841. aastal kohandati see kõrtsiks. Esimene kõrtsmik oli Jüri Rüter. Atla mõis kuulus sel ajal Barlövenite aadliperekonnale. Eeru kõrts on tüüpiline 19. sajandi rehielamu paekivist rehealuse ja rõhtpalkidest kambriteosaga. Hoone katus, mis varem oli õlgedest, on tänapäeval roost. Nagu ehtsal suitsutarel kunagi, puudub ka Eeru kõrtsil korsten. Mahtra sõja päevil kujunes Eeru kõrts paigaks, kus toimusid mitmed määrava tähtsusega kogunemised. Siin uurisid Atla ja Mahtra talumehed peerutule valgel vastuhaku ajendiks saanud uut talurahvaseadust. Kõrtsi kogunesid 1858. aasta 2. juuni varahommikul arvukad talumeeste salgad, koos suunduti Mahtrasse
Viimaks leidis ta ometi, et ta ise süüdlane ei olnud, ja hakkas siis suure häälega kurja vanduma ja põhjama. „Mis sul viga, sõber?” küsis keegi rehepapi selja tagant. „Mis mul viga? Viga on suur! Iga kord viljast puudus, kui aidamehega õiendus,” vastas rehepapp. Küsija mees ei olnud aga keegi muu kui vanapagan ise. „Oh, ei ole viga!” vastas vanapagan. „Säh, siin on kott, pane ta teri täis ja sea rehealuse nurka püsti. Mitu korda sa pahema jala kannaga temasse puudutad, setu kotti on sul mõõtmise juures enam, ja need võid sa ära müüa.” Ütles ja kadus kui tina tuhka. Rehepapp ei põlanud ka vanapagana nõu, vaid tegi kohe esimese mõõtmise juures proovi, ja ennäe! kolm kotti vilja jäi üle. Nüüd oli mees rõõmus; müüs igakordse ülejäägi ära, sai palju raha ja härra oli temaga ülirahul. Aga rehepapp ei saanud vanapaganast enam lahti
peatselt abiellusid ja varsti sünnib neil laps. Krõõt sureb ja matusele tuleb väga palju rahvast, kes kõik meenutavad teda hea sõnaga. Nüüd aga hakkab midagi Andresel ja Maril mingi suhe tekkima, aga sellest saab aru Juss, kellele see kohe ültse ei meeldi ja ütleb Andresele , et too otsigu endale ise naine. Mari aga jääb varsti leseks, ning jääb Andresest rasedaks ja nad abielluvad. Peale lapse sünni ehitab Andres uue rehetoa ja rehealuse, kuna ruumi oli vaja juurde. Ees-ja tagaperes oli juba väga palju lapsi, aga karmi talve saabudes suri neist kolm last ära kurguhaigustesse kus juures sellel talvel suri ültse väga palju inimesi selles külas samasse haigusesse.Noor Andres kutsutakse kroonu ära ja Indrek läheb linna kooli õppima. Andresel oli ikka suur lootus, et noorem poiss jääb koju ja võtab Vargamäe üle, aga seda Noorem poiss ei näita selle vastu ültse huvi. Poiss ei olnud Vargamäest huvitatud, kuna seal
Väikseimad külad paiknesid rohkem lõuna- ja edelaosas ning suurimad aga Kesk- Eestis ning ka Läänemaa keskosas. Külades elavad perekonnad elasid reeglina taludes. Enamasti ehitati talu hooned ümber avara õue. Tähtsaim hoone, rehielamu, mis koosnes kolmest osast rehetoast, rehealusest ja ühest või mitmest kambrist, ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. Rehielamu katus ehitati kas roost või õlgedest ning hoonel oli mõlemal pool kolmnurkne otskatus kelpkatus. Eluruumiks rehielamus oli rehetuba, mille suurus olenes sellest, kui jõukas seal elav pere oli. Kuna seal kuivatati partel ka vilja, pidi see olema rehealusest kõrgem. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, kus peksti reht ja sügisel veeti sinna vili sisse
Väikseimad külad paiknesid rohkem lõuna- ja edelaosas ning suurimad aga Kesk- Eestis ning ka Läänemaa keskosas. Külades elavad perekonnad elasid reeglina taludes. Enamasti ehitati talu hooned ümber avara õue. Tähtsaim hoone, rehielamu, mis koosnes kolmest osast rehetoast, rehealusest ja ühest või mitmest kambrist, ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. Rehielamu katus ehitati kas roost või õlgedest ning hoonel oli mõlemal pool kolmnurkne otskatus kelpkatus. Eluruumiks rehielamus oli rehetuba, mille suurus olenes sellest, kui jõukas seal elav pere oli. Kuna seal kuivatati partel ka vilja, pidi see olema rehealusest kõrgem. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, kus peksti reht ja sügisel veeti sinna vili sisse
(ümber projekteerimiseks või juriidiliseks vormistamiseks) Inventariseerimisjoonised joonised juriidiliseks vormistamiseks Arhitektuurilised oskussõnad Aatrium (pime, must) tubadega ümbritsetud pearuum, kus paiknes kolle (vanas raames). Sammaskäigu ja kaevuga eeshoov, harilikult kloostrites. Nüüdis arhitektuuris 4-st küljest hoonestatud sisehoov. Aganik väike kitsas ruum rehetoa taga või rehealuse otsas Akantus Alkoov Hispaania kaudu Euroopasse kandunud voodi, niss (puuduvad aknad) Ampiir klaritsismi erivorm. Kujunes Prantsusmaal Napoleon 1 ajal. Antresool vale ehk pealkorrus ruumide suurendamise eesmärgil Arhvivolt kaare dekoratiivselt kujundatud esikülg Arkaad sammastele toetuv kaar või kaarte rida Baas samba laiem alumine osa ehk jalam Baldahfiin hinnaline siidriie, hiljem igasugune ehisvari
Rehetoas olid savi-või muldpõrandad. Põhja- Eesti paealadel tehti rehetoa põrand sageli ka paeplaatidest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Veel 19. sajandi algul ehitati rehetoad ilma akendeta. Valgust saadi avatud ukse või lauaga suletava ava kaudu. Küttekoldeks oli korstnata ahi. Ahjus küpsetati leiba ja ahju ees oleval leeasemel valmistati perele ja loomadele toitu. Suits lasti välja ukse või suitsuaugu kaudu. Rehetuba jagunes kindla korra kohaselt. Nii asusid rehealuse poolses seinas magamisasemed. Ahjuesine osa täitis köögi ülesannet ja kõige puhtam ja auväärsem paik oli söögilaua asukoht. Sajandi algul oli mööblit vähe ja needki seina ja põranda külge kinnitatud. Kasutusel olid seina külge kinnitatud pingid. Ka magamislavad toetusid ühelt poolt maas olevatele postidele ja teiselt poolt olid kinnitatud seinapalkide vahele. Kõige hinnalisemaks ja kaunimaks varaks oli pulmakommetega seotud riidekirst
Rehetoas olid savi-või muldpõrandad. Põhja- Eesti paealadel tehti rehetoa põrand sageli ka paeplaatidest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Veel 19. sajandi algul ehitati rehetoad ilma akendeta. Valgust saadi avatud ukse või lauaga suletava ava kaudu. Küttekoldeks oli korstnata ahi. Ahjus küpsetati leiba ja ahju ees oleval leeasemel valmistati perele ja loomadele toitu. Suits lasti välja ukse või suitsuaugu kaudu. Rehetuba jagunes kindla korra kohaselt. Nii asusid rehealuse poolses seinas magamisasemed. Ahjuesine osa täitis köögi ülesannet ja kõige puhtam ja auväärsem paik oli söögilaua asukoht.Sajandi algul oli mööblit vähe ja needki seina ja põranda külge kinnitatud. Kasutusel olid seina külge kinnitatud pingid. Ka magamislavad toetusid ühelt poolt maas olevatele postidele ja teiselt poolt olid kinnitatud seinapalkide vahele. Kõige hinnalisemaks ja kaunimaks varaks oli pulmakommetega seotud riidekirst.Rehetuba oli
Hooned, mis ühel korralikul taluõuel pidid olema olid rehielamu, ait ja laut. Lisaks neile olid taluõuel sageli lattidest suveköök, õueküün, kuur, aganik, saun, tall ja sepikoda. Taluõu oli ümbritsetud hoonetega ja nende paigutus pidi olema otstarbekas, et pererahva jalavaeva vähendada. Rehielamu oli tavaliselt ehitatud põhja-lõuna suunas ja nii, et kambrid jäid lõunapoolsesse otsa. Selline suund oli vajalik selleks, et eluruumide aknad asetseksid vastu lõunapäikest ja rehealuse vastastikku asetsevatest väravatest puhuksid avamise korral sisse lääne- või idatuuled, mis olid hädavajalikud vilja tuulamiseks. Vilja ja muud talu vara hoiti aitades, mis olid tavaliselt rehielamu kambripoolse otsa lähedal. Tavaliselt oli taluõuel kaks aita: viljaait, kus hoiti vilja ja teisi toiduaineid, ja riideait. Tihtipeale oli siiski ka kolmas ait liha, kala, piima ja piimasaaduste tarvis. Laudad asusid tavaliselt reostuse vältimiseks õue
Õhtul istus ta reheahju ees pingil ja mõtles oma äparduste üle järele. Viimaks leidis ta ometi, et ta ise süüdlane ei olnud, ja hakkas siis suure häälega kurja vanduma ja põhjama. ,,Mis sul viga, sõber?" küsis keegi rehepapi selja tagant. ,,Mis mul viga? Viga on suur! Iga kord viljast puudus, kui aidamehega õiendus," vastas rehepapp. Küsija mees ei olnud aga keegi muu kui vanapagan ise. ,,Oh, ei ole viga!" vastas vanapagan. ,,Säh, siin on kott, pane ta teri täis ja sea rehealuse nurka püsti. Mitu korda sa pahema jala kannaga temasse puudutad, setu kotti on sul mõõtmise juures enam, ja need võid sa ära müüa." Ütles ja kadus kui tina tuhka. Rehepapp ei põlanud ka vanapagana nõu, vaid tegi kohe esimese mõõtmise juures proovi, ja ennäe! kolm kotti vilja jäi üle. Nüüd oli mees rõõmus; müüs igakordse ülejäägi ära, sai palju raha ja härra oli temaga ülirahul. Aga rehepapp ei saanud vanapaganast enam lahti. Iga õhtu
See on aastaringselt elutuba, kuid sügisel rehepeksuajal kuivatati seal vilja ja peksti reht. Rehetuba oli keskmisel 30-40m 2 kõrgus valdavalt 3-3,5 m. Selline kõrgus oli vajalik vilja kuivatamiseks. Inimese pea kohal olid talad, millel lahtiselt liikuvad parred, millele kuivatamiseks aheti laugude (3-4 parre) kaupa viljavihud. Muul ajal neil magati ja hoiti küttepuid. Rehetoal oli harilikult kolm ust, üks viis rehealusesse, teine kambrisse ja kolmas, esiküljel olev, õue. Rehealuse- või kambripoolses taganurgas oli pae- või maakividest müüritud korstnata suitsuahi, mille peal oli soojusekogujana munakividest keris (vanemal ajal oli pealt lahtine, kuid 19.saj juba valdavalt kinni ehitatud). Kagu-Eestis ja saartel oli rehetoas sageli kerisahju asemel keriseta umbahi, kas täiesti massiivse laega või paari ahjusuu kohal avaneva tõmbelõõriga. Toitu valmistati ahju ees lahtiselt, keedukolde kohal vinna küljes rippus käänatava pajakoogu otsas suur pada
või pehmet, leplikku südant mõrsjale. Mõrsja pidi vaibale (kasukale) viskama vöö (hilisemal ajal aga raha), mis sai ämmale. Veel levis komme, et ukselävele laotati vanad püksid, millele mõrsja tarre tulles pidi astuma (püksid põletati). Mõrsja kas talutati tuppa isamehe poolt või jälle kanti majja peiu süles. Igale ukselävele pidi mõrsja heitma kindad (~raha). Mõnes Lääne-Eesti kihelkonnas oli tavaks, et mõrsja toodi tarre rehealuse kaudu (Rapla). Kohati oli kombeks tõsta mõrsja üle leivalabida, et leivaõnn majja jääks. Oma uude kodusse ei tohtinud mõrsja astuda vasema jalaga-see toob majja tülid ja lahkhelid Peamiselt Kesk- ja Lääne-Eesti pulmakombestiku järgi oli mõrsja esimeseks ülesandeks pärast peiumajja astumist visata kinnisilmi kolm halgu ahju. See pidi tagama truudust, virkust, perenaise osavust. Mõrsja asetati laua taha istuma, kusjuures uju jäi pähe. Uju eemaldamine oli
Stryk oli Viljandis suur mees, kreisiülem; kohapääl ei olnud ta mõju tunda." Eva Vatlik (81), sünd 1845 a. Mulgi talus Suure-Kõpus sulase lapsena. Läks 1-aastasena Metskülla, hiljem tuli tagasi Tõrvale ja oli 20-aastane , kui Tõrva perenaiseks sai. Vanaperenaine praegu. "Kooli Aadu oli esimene koolmimeister Metskülas. Olin 13-aastane, kui kirjutsie koolis olin. Siis oli ametis juba poeg Märt, aga Aadu ise elas veel. Suurearu juures Tupe talu lähedal oli siis Kooli Aadu maja: rehealuse tare otsas oli koolituba. Märt magas koolilaste seas, kuid sõi isa-ema juures. Sooja ilmaga olid laste leivakotid rehe all tellete pääl ja vatje otsas (vadi - punnkiil seina löödud), külma ilmaga olid aga koolitoas vatje otsas. Magamiskotid viidi läbi tare päevaks rehe alla. Koolmeister magas poiste vahel, tal omal asiti magamiskotti ei olnud. Tüdrukud ja poisid olid ühes toas. Olin juba Tõrval perenaine (1865), kui praegune koolimaja ehitati
Lähme esmalt rehe alla! (Reheuksest välja.) 19 -7- Jüts (ukse juurest ümber pöördudes). Enn (ronib, nagu ülemal, poolelt teelt parsile tagasi). JÜTS: Ihihih! Ah ta arvab, et ma ei tea, mis (sõrm nina ääres) Kure onu meilt otsib? Valla asju meil arutada ei ole, seda ta ise õues ütles! Küllap tean! (Publiku poole.) MAIEL JÄLLE KOSILANE! – Aga – kes ta võib olla? (Rehealuse Enn ei meeldi poole.) Kas kuulatan? Ei, Maie ütles, see olevat inetu! (Murelikult.) Kui ta aga see pealuu ENN ei ole! Seda ma ei taha! See lipitseb isa ees ikka nagu Karja-Pits kannika ees, ja seljataga sõimab mind «rumalaks poisiks» ja «tahmapeaks». Kas ma ei ole ometi koolis kolmandal kohal –? (Põlgusega.) Va pöidlapurustaja! Kas Kure onu ise mulle ei ütelnud, et see pöidla-lugu õige ei ole ja et ma
Sämpsä Pellervoine kui taevase viljakusjumala poeg. Dionysos kui Zeusi poeg, surev ja taassündiv jumalus. (Ema maine Sˇpmele(Semele)) (Pilliroost) vakk kui Dionysose häll. Sämpsä-heinä kui pilliroo paralleel soome vanades rahvalauludes. Sämpsä Pellervoinen versus Dionysos (Martti Haavio) Dionysose saabumisprotsessioon kui kultusrühma orgiastiline kevadpüha veini õnnistamisega Ingeri vakuvee kui õllepüha rehealuse või väljas eelja või peetripäeval Dionysose rituaalsed pulmad saabumisel vs. Lauluread 5P seksuaalaktist (Mets)soku ohverdamine /lamba uputamine Dionysosele. Oina (pea;sisikonna)uputamine Lauga jõkke kotka külas eeljapäeval, ühissöömine. Härjatapmine kabeli juures eelpäeval. Dionysose kultus ja ingeri vakkave kui suletud kogukonna kollektiivne viljakusrituaal pühas paigas. Vanakreeka viljakusmaagia kui naiste
· Sämpsä Pellervoine kui taevase viljakusjumala poeg. Dionysos kui Zeusi poeg, surev ja taassündiv jumalus. (Ema maine Spmele(Semele)) · (Pilliroost) vakk kui Dionysose häll. Sämpsä-heinä kui pilliroo paralleel soome vanades rahvalauludes. Sämpsä Pellervoinen versus Dionysos (Martti Haavio) · Dionysose saabumisprotsessioon kui kultusrühma orgiastiline kevadpüha veini õnnistamisega Ingeri vakuvee kui õllepüha rehealuse või väljas eelja või peetripäeval · Dionysose rituaalsed pulmad saabumisel vs. Lauluread 5P seksuaalaktist · (Mets)soku ohverdamine /lamba uputamine Dionysosele. Oina (pea;sisikonna)uputamine Lauga jõkke kotka külas eeljapäeval, ühissöömine. Härjatapmine kabeli juures eelpäeval. · Dionysose kultus ja ingeri vakkave kui suletud kogukonna kollektiivne viljakusrituaal pühas paigas
kaltsuvaipadega. Omakootud tekid ja linad katsid ka voodeid ja laudu. Ehitati ka akendega verandasid, mida ehtisid naispere heegeldatud või kangaspuudel kootud kardinad. Talu hooned ehitati ümber avara õue. Lõuna-Eestis nimetati seda õuemuruks või lihtsalt muroks. Tähtsaim hoone rehielamu ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. 19. sajandil olid talu kõrvalhooneteks ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun. Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne-Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana. Rehielamu oli talu kõige tähtsam hoone, mis koosnes kolmest põhiosast: rehetoast, rehealusest ja kambrist (kambritest)
lahendusega on võimalik vähendada tarbitavat soojusenergia kulu. Nagu näha on võimalik vanemate maaelamute energiatõhusust parandada nii hoone soojus- kadude vähendamisega (lisasoojustamine, õhulekete vähendamine) kui ka tehnosüsteemide efektiivsuse tõstmisega. Lõpliku valiku juures tuleb arvestada ka maksumust (algmaksumus ja kasutuskulud) ja miljööväärtuse säilimist. Õhksoojuspumba korral tuleb leida koht soojuspumba välisosale. Välisosa paiknemist hoone esifassaadil rehealuse uksel (vt. Joonis 8.14) ei saa pidada maamaja miljööd väärtustavaks lahenduseks. Puitvälisseinale paigaldamist tuleb vältida ka kompressori vibratsiooni seina ülekandumise vältimiseks. Otstarbekam on paigaldada soojuspumba välisosa omaette raamile, mis toetub maapinnale ja leida selline asukoht, kus ta ei kahjusta miljööd. Joonis 8.14 Elamu energiatõhusust on võimalik parandada nii tehnosüsteemide (all vasakul) kui ka hoonepiirete soojustamisega (all paremal)
eemale, nagu oleks ka temas pisut seda kõrget taevast. Näed, et seisab teine kuski nõlvaku ääres teel, aga niipea kui saad sinna, on ta juba läinud -- ootab ja hukutab sind teises paigas. Sügisel, siis laseb ta ligi, siis tuleb ta ise sulle vastu ja kahmib su sülle ühes halli taevaga, nagu oleksid sa mõni õitsev sirelipõõsas taluõuel, kus haugatab võõras koer. XIX. Ka kodu võttis Indrekut vastu võõras koer tigeda haukumisega. Suure vaevaga, tubli malakas peos, pääses ta rehealuse väravateni, avas need ja sulges nad enese järel uuesti, kuna koer jäigi väravate taha tema jälgi nuusutama ja haukuma. Imelikult ja õudselt mõjus Indrekusse see tige võõras koer koduväravas ja kaua lamas ta lakas heintel ristseliti, oodates asjata und. Kui muutlik on ilmas kõik! Viimaks ometi uinus ta ja ei ärganud enne, kui isa tuli keskhommikul hobustele lakast heinu võtma. ,,Ah sina olidki see, kellega koer öösel nii kurjasti tõreles," ütles isa Indrekule
annaabi.ee 
