REFERAAT Referaat on teatud probleemi või teema kokkuvõtlik ülevaade, mille koostamisel toetutakse eelkõige kirjanduslikele allikatele. Referaadi eesmärgiks on süvendada üliõpilase oskusi töötada erialase kirjandusega. Soovitav referaadi struktuur: lühiülevaade refereeritava teose põhiideestikust järeldused või omapoolne arvamus refereeritava teose autorist ÜLDNÕUDED Referaat esitatakse valge kirjutuspaberi ühel poolel formaadis A4 (297x210). Referaat peab olema korrektselt vormistatud Wordi dokument. Referaat algab tiitellehega, kus on järgmised väljad: kooli nimi, pealkiri, töö liik, autori nimi, klass, kuupäev. Tiitellehele järgneb sisukord. Kasutatakse püstkirja Times New Roman suurusega 12. Tekst kirjutatakse ainult ühele lehekülje poolele.
toodud autori perekonna nimi, kasutatava allika väljaandmise aasta ning lehekülje number, millel tsitaat viidatavas materjalis paikneb. Näiteks: „Ebaturvalises ja raskesti ennustatava tulevikuga ühiskonnas võivad küll tekkida ühekordsed protestiaktsioonid (…), aga mitte kodanikeühiskonda, mis oleks võimeline kaitsma turvalisust kui ühishüve” (Lagerpetz, 2005, lk 15). Refereeringu puhul võetakse teise autori mõte kokku või jutustatakse ümber. Refereerimisel märgitakse refereeritava teksti järel sulgudesse autori perekonna nimi ja viidatava allika väljaandmise aasta number. Refereeringu puhul ei kasutata jutumärke, kuid tekstist peab olema selgelt nähtav, kust ühe autori refereering algab ja kus lõpeb. Näiteks: Edu saavutamisele suunatud eesmärkidega õppija soovib näidata oma häid võimeid ja oskusi ning tõestada enda võimekust võrreldes teistega (Covington, 2000). Õppimise protsessi
1 Õigus teha teosest kohandusi Õigus teost üldsusele edastada Õigus teha teos üldsusele kättesaadavaks Õigus koostada ja välja anda teostekogumikke Õigus teoseid üldsusele näidata Teose vabakasutamine teaduslikel ja hariduslikel eesmärkidel Õiguspäraselt avaldatud teose tsiteerimine ja refereerimine motiveeritud mahus on lubatud, kui järgitakse refereeritava või tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasi andmise kohustust. Õiguspäraselt avaldatud teose kasutamine illustreeriva materjalina on lubatud õppe-ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke. Õigus päraselt avaldatud teose reprodutseerimine on lubatud õppe-ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus-ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke.
Retsensent ei hinda lõputööd hindeliselt. Oponeeringu koostamine ja esitamine Oponeerimine on akadeemilise suhtluse üks põhivorme. Kui Sul avaneb võimalus õppetöö käigus kaastudengi ettekannet oponeerida, võid olla rõõmus - see on oskus, ilma milleta ei saa olla edukas teadlane. Oponeerimise puhul kehtivad samad põhiprintsiibid, mis referaadi puhul: Keskendu põhilisele - Sinu kriitika puudutagu valdavas osas just seda, kas ettekandja on adekvaatselt esitanud refereeritava teksti põhielemente (filosoofilise teksti puhul väiteid ja argumente). Muude detaildie kriitikat võib esitada lühimärkuste korras. Samuti pole õige hinnata ettekande huvitavust või igavust - võib-olla oli alliktekst väga keerukas ja raskepärane. NB! Antud elementide kritiseerimine tähendab seda, et ka oponent peab läbi töötama ettekande aluseks oleva(d) teksti(d), muidu ei ole võimalik ettekannet hinnata.
töö. See nõuab tekstist arusaamist ja loetu mõtte täpset ning adekvaatset tõlgendamist. Näide: A. Lunter on oma maailmakirjanduse õpikus välja toonud mõtte, et modernismi seisukohalt viib teadus täiuse poole. REFEREERIMINE Refereerimisel esitakse allikmaterjalis kajastuvaid ideid või seisukohti teksti autori sõnastuses. Refereering sõnastatakse nii, et oleks arusaadav, kus kajastuvad refereeritava autori ideed ning kus algavad refereerija tõlgendused ja kommentaarid. REFEREERIMINE Refereerimist kasutatakse juhul, kui tsitaat oleks liiga ulatuslik ega suudaks mõtet tervikuna kompaktselt edasi anda. REFEREERIMINE Näide: “Traditsioonilise romaani ja modernistliku romaani vahele selget piiri tõmmata on raske ja pole vajalikki, sest viimane on välja kasvanud esimesest (A. Lunter, 2003:41).
Kui viidatakse raamatule, tuleb ilmumisaastale lisada ka leheküljenumber, kust viide pärineb. Sel juhul pannakse viite viimast lauset lõpetav punkt sulgudes oleva viite kirje järele. Näide: Allergia ehk ülitundlikkus on immuunsüsteemi liiga tugev reaktsioon pealtnäha ohututele ainetele (Viikmaa ja Tartes, 2008, lk 89). Kahe autoriga teosel pannakse viites sulgudesse mõlema perekonnanimed ning nende vahele sõna ja, nagu ülaltoodud näites. Juhul, kui refereeritava(te) autori(te) nimi on osa tekstist, lisatakse ilmumisaasta nime(de) järele sulgudesse. Näide: Eppleri ja Harju (1997) arvates keskenduvad edu saavutamisele suunatud inimesed peamiselt õppimise tulemusele. Kolme ja enama autoriga teosel pannakse sulgudesse esimese autori nimi ning lühend jt või et al. Näide: Demograafilised muutused ei sõltu ühiskonna muutustest (Jänes-Kapp jt, 2005). Näide: Midgley et al (1997) töötasid välja skaala saavutuseesmärkide mõõtmiseks.
Tsitaat on originaalteksti esitamine oma töös. Tsitaat peab olema täpne ja originaalile vastav ning esitatakse tavaliselt jutumärkides. Viide tsitaadile tuuakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, olenemata, kas tsitaat asub lause keskel või lõpus. Refereering on teist autorit konspekteeriv või kommenteeriv vabas vormis esitus. Refereerimise korral jutumärke ei panda. Refereering tuleb sõnastada selliselt, et oleks arusaadav, millised on refereeritava autori mõtted ja kust algavad refereerija tõlgendused ja kommentaarid. Refereeringu viide võib olla teksti sees või lõigu järel. Kui pole viiteid algallikatele, siis on töö plagiaat ehk loomevargus – teise autori teksti, mõtete, uurimistulemuste esitamine oma nime all. Internetist võetud tekstide kokkukleepimine on samuti plagiaat. Kõik töös kasutatud teiste autorite seisukohtade, arvandmete, jooniste jms puhul peab olema viidatud, millisest allikast need on
16.10.2016 Baasoskused akadeemiliste tekstide kasutamisel REFEREERIMINE, TSITEERIMINE JA PLAGIAAT YKI6001.YK. Õppimine kõrgkoolis, T. Saarts 16 Refereerimine & tsiteerimine · Refereerimine mõtte edasiandmine oma sõnadega (Cottrell, 2011) Viita nii Lause on põhjalikult ümber kujundatud, säilitades refereeritava autori sõnumi adekvaatselt + viide "Oma sõnadega" ei ole see, kui vaid sõnade järjekord on muudetud või mõned (omadus)sõnad ära jäetud · Tsiteerimine teise autori/isiku sõnade täpne esitamine (Cottrell 2011: lk. 145) Viita nii YKI6001.YK. Õppimine kõrgkoolis, T. Saarts 17 Tekstinäidis
Referaat koondab ja süstematiseerib olemasolevat infot, uurimus aga esitab uudseid teadustulemusi. Referaat on teatud probleemi või teema kokkuvõtlik teaduslik ülevaade, mille koostamisel tuginetakse eelkõige allikate uurimisele. Referaadi ülesanne on anda ülevaade mõnest nähtusest või probleemist algupäraste tekstide põhjal. Referaat ei ole koopia, s.t tekstist tuleb otsida olulised ideed, mis antakse edasi oma sõnadega. Referaat esitab eri autorite seisukohti ja võrdleb neid. Refereeritava järjekorda võib muuta, kuid sisu mitte. Ühtesid ja samu mõtteid ei tohi korrata. Lausete mõte peab olema lugejale arusaadav. Referaadis ei esitata oma seisukohti. Referaat koostatakse mitme, soovitatavalt vähemalt kolme allika põhjal. Uurimus eeldab peale teadusliku ülevaate ka autori oma panust. Klassikalises uurimuses seab autor endale tööhüpoteesi, s.t ta oletab, missuguse tulemuseni ta tööga jõuab. Tööga tõestab ta hüpoteesi või lükkab selle ümber
se need semikooloniga. Teiste autorite seisukohtadele ja andmetele viidatakse kas refereeringute või tsitaatidena. Refereering annab teise autori mõtte edasi vabas vormis, tavaliselt kokkuvõtlikult või kommen- teerivalt. Refereeringut kasutatakse siis, kui tsitaat oleks liiga ulatuslik ega suudaks mõtet tervi- kuna kompaktselt edasi anda. Refereerida tuleb nii, et oleks selge, missugused mõtted kuulu- vad refereerijale ning millised refereeritava töö autorile. Refereeringu allikale tuleb viidata. Re- fereeringu puhul ei pea kasutama jutumärke. 12 Tsitaate kasutatakse juhul, kui on vaja edasi anda täpset seisukohta kasutades selleks teise au- tori väljendusviisi. Tsitaat peab vastama originaalile nii sõnastuse, ortograafia, kirjavahemärkide kui ka rõhuasetuse poolest
artiklitest või uurimustest. Referaadi kirjutamisel saavad määravaks õppejõu taotlused ja sisu puudutavad nõudmised. Referaatide eesmärkide ja sisu järgi võib neid mitmeti liigitada. Tuntumad liigid neist on järgmised. Ümberjutustav referaat kujutab endast omasõnalist ja kokkuvõtlikku loetud teksti(de) esitamist. Referaadi hindamise aluseks on kasutatud tekstide sisu adekvaatne edasiandmine, selge vahe oma seisukohtade ja refereeritava teksti vahel, refereerimisele esitatavate nõuete täpne järgimine. Taolise referaadi pikkuse määrab õppejõud, kuid reeglina ei tohi see olla vähem kui 3 lehekülge trükitud teksti. Kompresseeritud ehk kokkusurutud tekst on referaadi liik, milles säilitatakse originaaltekst, kuid see on edasi antud kokkusurutult. Sellised referaadid tulevad arvesse eelkõige võõrkeelsete tekstide lühendatud tõlgetena. Hinnatakse üliõpilase
Nt: (Kükametsa Loomakaitse Ühing, 2000, 14). Kui allikmaterjalis pole toodud töö autorit, esitatakse ümarsulus enne aastaarvu allika pealkiri või pikema pealkirja puhul selle esimene sõna või sõnaühend lisades kolm punkti (...). Nt: (Loomariigi..., 1999, 10). Refereering kujutab endast teise autori või allika sisu konspekteerivat või kommenteerivat omasõnalist esitust. Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid. Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta. Kui esitatud seisukohti võrreldakse teiste autorite omaga, alustatakse viidet sulgudes lühendiga vrd. Nt: (vrd Johnson-Laird, Wason, 1977)
organisatsiooni autorina. Nt: (Kükametsa Loomakaitse Ühing, 2000, 14). Kui allikmaterjalis pole toodud töö autorit, esitatakse ümarsulus enne aastaarvu allika pealkiri või pikema pealkirja puhul selle esimene sõna või sõnaühend lisades kolm punkti (...). Nt: (Loomariigi..., 1999, 10). Refereering kujutab endast teise autori või allika sisu konspekteerivat või kommenteerivat omasõnalist esitust. Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid. Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta. Kui esitatud seisukohti võrreldakse teiste autorite omaga, alustatakse viidet sulgudes lühendiga vrd. Nt: (vrd Johnson-Laird & Wason, 1977)
saksad. Sellist viletsat enesetunde rahuldamist on meie vaimuelu tulvil täis. Snobism on kõikjal, igal on oma comme il faut-ideaal või unistus … Levinud on see meie akadeemilistest ringkondades, kus on läbi löönud Euroopasse trügimine. Asendagem J. Barbaruse ühe luuletuse motos Mon dernier eri Paris, Paris! Paris l’Europe’igdi, — pole küll riimis, aga sisu vastab. Tulla toime tööga, uuringuga, mille referaat satuks mõnda välismaa eriajakirja ja sealt siis refereeritava autori nimi mõnda paksu käsiraamatusse pikka kirjanduse loetellu või teksti sulgudesse, — see on saanud salajaseks dernier cri’ks. Alma mater Tartuensis on viidud Euroopasse, Ameerikasse! Ning meie rahvahariduse juhid on uhked, et nende koolid ei jäävat maha oma metoodika moodsuses, õpetamise tehnikas selle või teise Euroopa riigi omadest ja — et meie käes on olnud maa- ilmarekord üliõpilaste või keskkooliõpilaste arvus! Vorm on saanud sisuks, tunnus — sihiks
autori mõte kokku või jutustatakse ümber oma sõnadega. Refereeringu puhul ei kasutata jutumärke, kuid tekstist peab olema selgelt nähtav, kust refereering algab ja kus lõpeb. Tekstisisese viitamise puhul on kõige lihtsam viidata allika autori perekonnanime ja allika ilmumisaasta kaudu, väga täpsete andmetega teksti ning tsitaadi korral lisada ka lehekülje või lehekülgede number. Viide paigutatakse teksti sisse ümarsulgudesse (Kask, 2010, lk 33). Juhul, kui refereeritava autori nimi on osa tekstist, lisatakse ilmumisaasta nime järele sulgudesse Kask (2010, lk 33) märgib, et … . Kui viidataval allikal on rohkem kui kolm autorit, pannakse sulgudesse esimese autori nimi, millele järgneb lühend jt (Soorm jt, 1997, lk 75). Kui viidatakse ühe autori mitmele samal aastal ilmunud allikale, tuleb aastaarvud tähistada (näiteks Kask, 2001a; Kask, 2004b). Sama tähistust tuleb kasutada ka kasutatud kirjanduse loetelus.
Näide: Muistsetest aegadest, kui eestlased olid Taara- ja hiieusulised, ei ole eriti palju nimesid säilinud kirjalike allikate puudumise tõttu (Mäeniit 2011: 61). Mitmelauselise refereeringu korral paikneb viide pärast lause lõpupunkti. 21 Näide: On teada, et nimepanekule võis kaasa aidata mõisnik või pastor. Sel juhul tuli välja nende suhtumine talupoegadesse. (Tiik 1987: 84) Kui refereeritava autori nimi on osa tekstist, lisatakse ilmumisaasta ja lehekülje number nime järele sulgudesse. Näide: Saarts (2005: 28) on arvamusel, et … Isiklik informatsioonile viitamine. Isiklikuks informatsiooniks loetakse 1) kirja teel või telefoniga saadud informatsiooni; 2) loengute märkmeid; 3) e-posti teateid või vestluseid. H. Turuse (isiklik informatsioon 14.09.2009) järgi … (H. Turunen, isiklik informatsioon 14.09.2009).
pidanud, siis pole imestada, et tavaelus on soo kohta käibel väga palju ja erinevaid stereotüüpseid arvamusi. Soostereotüübid elavad aga omaette elu ja mõjutavad 22 inimeste käitumist mida peetakse sobivaks, kohaseks ja õigeks, ning eelistusi millist ametit ja rolli sobib valida. (Einpalu, 2001: 14.) Juhul, kui refereeritava autori nimi on osa tekstist, lisatakse ilmumisaasta nime järele sulgudesse. Näiteks: Eppleri ja Harju (1997: 109) arvates keskenduvad edu saavutamisele suunatud inimesed peamiselt õppimise tulemusele. Jänes jt (2005: 45) on öelnud, et demograafilised muutused ei sõltu ühiskonna muutustest. Juhul kui autorid pole märgitud, tuuakse sulgudes trükise pealkirja esimesed sõnad.
Tsitaadist välja jäetud tekstiosa (sõnu, lauseid) märgitakse kolme väljajätupunktiga (...). Võõrkeeltest tsiteerimisel tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt, vajaduse korral esitatakse originaalsõnastus joonealusena. Refereering on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv omasõnaline esitamine oma töös. Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, millised mõtted/seisukohad kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö kirjutaja kommentaarid. 21 Kasutusel on mitmeid viitamissüsteeme. TTG lõputöödes kasutatakse APA viitamissüsteemi ehk tekstisisest viitamist autori nime ja aastaarvuga.
Autoriõiguse seadus https://www.riigiteataja.ee/akt/129102014004 § 19. Teose vaba kasutamine teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja õigusemõistmise eesmärkidel Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime, kui see on teosel näidatud, teose nimetuse ning avaldamisallika kohustusliku äranäitamisega on lubatud: 1) õiguspäraselt avaldatud teose tsiteerimine ja refereerimine motiveeritud mahus, järgides refereeritava või tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust; 2) õiguspäraselt avaldatud teose kasutamine illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke; 3) õiguspäraselt avaldatud teose reprodutseerimine õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke;
1) arhitektuuri- ja maastikuarhitektuuriteoseid; 2) piiratud tiraaziga kujutava kunsti teoseid; 3) elektroonilisi andmebaase; 4) arvutiprogramme (erandid vt AutÕS § 24 ja 25 ) 5) fotokopeerida noote. Teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja õigusemõistmise eesmärkidel kasutamine Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kindlasti viidates, on lubatud: 1) õiguspäraselt avaldatud teose tsiteerimine ja refereerimine motiveeritud mahus, järgides refereeritava või tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust. Tsiteerimine tähendab teose sõnasõnalist kasutamist, refereerimine mõtte edasi andmist. 11 2) teose kasutamine illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke; 3) reprodutseerimine õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja
annaabi.ee 
