Referaat - planeedid (0)

Planeet
Sisukord
Sissejuhatus...............................................................................................................03
Alustekst .....................................................................................................................04
Definitsioon.................................................................................................................05
Planeetide teke...........................................................................................................06
Planeetide Jaotus.......................................................................................................07
Nimetamine................................................................................................................08
Päikesesüsteemi planeedid ........................................................................................09
Päikesesüsteemivälised planeedid.............................................................................10
Lõppsõna....................................................................................................................11
Alustekst
Planeet on suure massiga taevakeha , mis tiirleb ümber tähe ega tooda termotuumasünteesi abil energiat.
Rahvusvahelise Astronoomiauniooni definitsiooni järgi 24. augustist 2006 nimetatakse Päikesesüsteemi planeediks taevakeha, mis

tiirleb ümber Päikese,

on piisava massiga, et ületada jäiga keha jõud ning hoida hüdrostaatiliselt tasakaalulist (keralähedast) kuju

ning on oma gravitatsiooniga tõmmanud oma pinnale väiksemad kehad oma orbiidi ümbruses (on "puhastanud oma ümbruse").
Kui täidetud on ainult kaks esimest tingimust, ei ole tegemist planeediga, vaid kääbusplaneediga. Nii on ka varem planeediks peetud Pluuto kääbusplaneet, sest tema ümbruses on Kuiperi vöö.
Hiljaaegu oli teada üksnes üheksa planeeti, kõik meie oma Päikesesüsteemis. Nüüd aga on avastatud Päikesesüsteemi väliseid planeete, mida 2005. aasta alguseks oli teada üle 150. Astronoomid nimetavad planeete ja teisi suuremaid planetaarkehi sageli ka suurplaneetideks; väikeplaneetideks nimetatatakse asteroide.
Valdavalt arvatakse, et ka planeedid moodustuvad gravitatsiooniliselt kollapseeruvast gaasipilvest, millest tekkis planeedi täht. Kokkutõmbumise käigus muutub gaasipilv väiksemaks ning hakkab pöörlema, mis omakorda muudab pilve lapikuks. Tekkiva paksu prototähe gaasiketta tasandisse kogunevad suuremad aineosakesed, mis aja jooksul omavahel kleepudes üha kasvavad. Sellised klombid koonduvad veel suuremateks moodustisteks, mida nimetatakse planetesimaalideks. Arvatakse, et planetesimaalide kokkupõrgete ning kokkusulamiste käigus tekivad protoplaneedid, mille sisemusse koonduvad raskemad elemendid ning väliskihid koosnevad põhiliselt erinevatest gaasidest . Kui tekkiv täht lõpuks süttib, puhutakse tähe ümbrus väga tugeva tähetuule poolt suhteliselt kiiresti gaasist ja väga peenikesest tolmust puhtaks. Ajapikku kaotavad tähele lähimad või väiksema massiga protoplaneedid oma atmosfäärist suure osa kergetest gaasidest (nagu vesinik ja heelium ), põhjuseks noore tähe soojendav mõju ning planeetide väike mass, mille tõttu nad ei suuda kiiresti liikuvaid gaasimolekule kinni hoida. Päikesesüsteemi planeedid võib koostise järgi jagada kaheks rühmaks:

• Maa-sarnased ehk kiviplaneedid , mis koosnevad põhiliselt mineraalidest
  
• Jupiteri-sarnased ehk hiidplaneedid , mis koosnevad põhiliselt gaasidest, kuid mille keskmes võib olla ka mineraalne tuum
  
• Kääbusplaneedid, mis koosnevad üldiselt jääst ja mineraalidest
  
• Planeetidest üle jäävaid Päikesesüsteemi kehi ( asteroidid , komeedid ja meteoorkehad ) nimetatakse Päikesesüsteemi väikekehadeks
  

Kääbusplaneetide sarnased on ka mõned planeetide kaaslased, mis koosnevad põhiliselt jääst. Näiteks võib tuua Päikesesüsteemi hiidplaneetide jäised kaaslased, näiteks Jupiteri suurimad kaaslased Ganymedes, Europa ja Callisto ning mitmed Saturni kaaslased.

Kõik päikesesüsteemi planeedid peale Maa on nimetatud vanarooma jumalate järgi. Planeetide kaaslased on nimetatud vanakreeka või vanarooma mütoloogiast pärinevate tegelaste, jumalate või William Shakespeare 'i näidendite tegelaste järgi. Asteroide võib nende avastajate äranägemise järgi nimetada ükskõik kelle või mille järgi aga nimed peab heaks kiitma Rahvusvahelise Astronoomiauniooni nomenklatuurikogu. Hüpoteetilised planeedid

Päikesesüsteemi planeedid on Päikese poolt loetuna

• Merkuur
  
• Veenus
  
• Maa (mõnikord vaadeldakse koos Kuuga "kaksikplaneedina")
  
• Marss
  
• Jupiter
  
• Saturn
  
• Uraan
  
• Neptuun
  

Varem peeti planeediks ka kääbusplaneet Pluutot, mida koos tema kaaslase Charoniga mõnikord vaadeldakse kaksikplaneedina (kaksikkääbusplaneedina).
On välja pakutud mitmeid hüpoteetilisi planeete, nagu näiteks Nibiru Pluutost kaugemal ja Vulkaan Merkuurist Päikesele lähemal, mida on senini tulutult otsitud.
Kui 1801 leiti Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel tiirlev taevakeha Ceres , siis võeti teda uue planeedina, kui aga samas piirkonnas leiti tiirlevat palju väikesi taevakehi, hakati neid koos Ceresega nimetama asteroidideks. Et aga Ceres on teistest asteroididest suurem ning on enam-vähem kerakujuline, mahub ta mõne astronoomi arvates planeedi definitsiooni alla.
Alates 1992. aastast on leitud palju Neptuuni-taguseid objekte Kuiperi vöös. Mõned neist on kerakujulised ja asteroididest suuremad ning sarnanevad suuruse, orbiidi ja ehituse poolest Pluutole. Seetõttu oleks alust nimetada neid planeetideks . Rahvusvaheline Astronoomiaunioon ei ole ühtki neist seni siiski planeediks tunnistanud. Tähtsamad neist on (Päikesest kaugenevas järjekorras) 90482 Orcus, 2003 EL61 ("Santa"), 50000 Quaoar, 9 ("Easterbunny"), 2003UB213 ja Sedna . Viimast peetakse siiski sageli Kuiperi vööst kaugemal paiknevaks.
Kui Sedna 2003 aastal avastati, peeti seda planeediks, sest tegemist oli suurima Päikese ümber tiirleva taevakehaga, mis pärast Pluutot oli avastatud. Rahvusvaheline Astronoomiaunioon Sednat aga planeediks ei tunnistanud. Põhjus oli peamiselt selles, et ta on Pluutost väiksem. Et aga 2005 avastati 2003UB213, mis on Pluutost läbimõõdu ja massi poolest suurem, siis on võeti küsimus uuesti päevakorda. Rahvusvaheline Astronoomiaunioon kuulutas 26. augustil 2006. a. välja planeedi definitsiooni, mille järgi Pluuto, 2003UB213 (e. Eris ) ja kõige suurem asteroid Ceres nimetatakse kääbusplaneetideks.
Alates 1990-ndatest on avastatud hulgaliselt päikesesüsteemiväliseid planeete, mida nimetatakse ka eksoplaneetideks. Kuna suurte planeetide gravitatsiooniline toime oma tähele on tugevam ja seetõttu on neid astromeetriliste mõõtmistega kergem avastada , on suurem osa seni avastatud päikesesüsteemiväliseid planeete sarnased Päikesesüsteemi hiidplaneetidega. Siiski pole selge, kas need planeedid sarnanevad gaashiidudele ka muu kui massi poolest või on nad hoopis mingit muud tüüpi, mis pole meie Päikesesüsteemis tuntud. Viimasele viitab fakt, et mõned neist planeetidest tiirlevad mööda väga elliptilisi orbiite oma tähele väga lähedal ning saavad seetõttu palju rohkem tähe kiirgust kui meie Päikesesüsteemi hiidplaneedid.
Lisaks on leitud ka kolm planeeti, mis tiirlevad ümber ärapõlenud tähe -- pulsariks nimetatava supernoova jäänuse -- ning mis on suuruselt võrreldavad Maa-sarnaste planeetidega. Sarnaste planeetide avastamiseks on NASA-l plaanis välja töötada eriotstarbeline satelliit , mis suudaks avastada Maa-lähedase massiga planeete. Selliste planeetide esinemissagedus on üks muutujaid Drake'i võrrandis, mis hindab Maa-välise mõistuse võimalikkust. Vastupidiselt ootustele õnnestus aga 2007. a. aprillis teadlastel avastada ka Maal paiknevate mõõtmisvahenditega esimene Maa-tüüpi planeet, esialgse nimega Gliese 581 c.
Teistel planeetidel toimuv ning tundmatute planeetide uurimine on olnud üks püsiteemasid teaduslikus fantastikas (vaata planeedid teaduslikus fantastikas).
Seni nimetati planeetideks vaid üheksa klassikalist taevakeha: Merkuur, Veenus, Maa, Mars , Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Pluuto. Just viimase nimetamine planeediks on selle väiksuse tõttu põhjustanud aastakümneid teadlaste leeris vaidlusi – Pluuto jääb mõõtudelt isegi Kuule alla.
Sissejuhatus
Planeet on suure massiga taevakeha, mis tiirleb ümber tähe ega tooda termotuumasünteesi abil energiat.
Definitsioon
Rahvusvahelise Astronoomiauniooni definitsiooni järgi 24. augustist 2006 nimetatakse Päikesesüsteemi planeediks taevakeha, mis

tiirleb ümber Päikese,

on piisava massiga, et ületada jäiga keha jõud ning hoida hüdrostaatiliselt tasakaalulist (keralähedast) kuju

ning on oma gravitatsiooniga tõmmanud oma pinnale väiksemad kehad oma orbiidi ümbruses (on "puhastanud oma ümbruse").
Kui täidetud on ainult kaks esimest tingimust, ei ole tegemist planeediga, vaid kääbusplaneediga. Nii on ka varem planeediks peetud Pluuto kääbusplaneet, sest tema ümbruses on Kuiperi vöö.
Hiljaaegu oli teada üksnes üheksa planeeti, kõik meie oma Päikesesüsteemis. Nüüd aga on avastatud Päikesesüsteemi väliseid planeete, mida 2005. aasta alguseks oli teada üle 150. Astronoomid nimetavad planeete ja teisi suuremaid planetaarkehi sageli ka suurplaneetideks; väikeplaneetideks nimetatatakse asteroide.
Planeetide teke
Valdavalt arvatakse, et ka planeedid moodustuvad gravitatsiooniliselt kollapseeruvast gaasipilvest, millest tekkis planeedi täht. Kokkutõmbumise käigus muutub gaasipilv väiksemaks ning hakkab pöörlema, mis omakorda muudab pilve lapikuks. Tekkiva paksu prototähe gaasiketta tasandisse kogunevad suuremad aineosakesed, mis aja jooksul omavahel kleepudes üha kasvavad. Sellised klombid koonduvad veel suuremateks moodustisteks, mida nimetatakse planetesimaalideks. Arvatakse, et planetesimaalide kokkupõrgete ning kokkusulamiste käigus tekivad protoplaneedid, mille sisemusse koonduvad raskemad elemendid ning väliskihid koosnevad põhiliselt erinevatest gaasidest. Kui tekkiv täht lõpuks süttib, puhutakse tähe ümbrus väga tugeva tähetuule poolt suhteliselt kiiresti gaasist ja väga peenikesest tolmust puhtaks. Ajapikku kaotavad tähele lähimad või väiksema massiga protoplaneedid oma atmosfäärist suure osa kergetest gaasidest (nagu vesinik ja heelium), põhjuseks noore tähe soojendav mõju ning planeetide väike mass, mille tõttu nad ei suuda kiiresti liikuvaid gaasimolekule kinni hoida.
Planeetide Jaotus
Päikesesüsteemi planeedid võib koostise järgi jagada neljaks rühmaks:

• Maa-sarnased ehk kiviplaneedid, mis koosnevad põhiliselt mineraalidest
  
• Jupiteri-sarnased ehk hiidplaneedid, mis koosnevad põhiliselt gaasidest, kuid mille keskmes võib olla ka mineraalne tuum
  
• Kääbusplaneedid, mis koosnevad üldiselt jääst ja mineraalidest
  
• Planeetidest üle jäävaid Päikesesüsteemi kehi (asteroidid, komeedid ja meteoorkehad) nimetatakse Päikesesüsteemi väikekehadeks
  

Kääbusplaneetide sarnased on ka mõned planeetide kaaslased, mis koosnevad põhiliselt jääst. Näiteks võib tuua Päikesesüsteemi hiidplaneetide jäised kaaslased, näiteks Jupiteri suurimad kaaslased Ganymedes, Europa ja Callisto ning mitmed Saturni kaaslased.
Nimetamine
Kõik päikesesüsteemi planeedid peale Maa on nimetatud vanarooma jumalate järgi. Planeetide kaaslased on nimetatud vanakreeka või vanarooma mütoloogiast pärinevate tegelaste, jumalate või William Shakespeare'i näidendite tegelaste järgi. Asteroide võib nende avastajate äranägemise järgi nimetada ükskõik kelle või mille järgi aga nimed peab heaks kiitma Rahvusvahelise Astronoomiauniooni nomenklatuurikogu.
Päikesesüsteemi planeedid
Varem peeti planeediks kääbusplaneet Pluutot, mida koos tema kaaslase Charoniga mõnikord vaadeldakse kaksikplaneedina.
On välja pakutud mitmeid hüpoteetilisi planeete, nagu näiteks Nibiru Pluutost kaugemal ja Vulkaan Merkuurist Päikesele lähemal, mida on senini tulutult otsitud.
Kui 1801 leiti Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel tiirlev taevakeha Ceres, siis võeti teda uue planeedina, kui aga samas piirkonnas leiti tiirlevat palju väikesi taevakehi, hakati neid koos Ceresega nimetama asteroidideks. Et aga Ceres on teistest asteroididest suurem ning on enam-vähem kerakujuline, mahub ta mõne astronoomi arvates planeedi definitsiooni alla.
Alates 1992. aastast on leitud palju Neptuuni-taguseid objekte Kuiperi vöös. Mõned neist on kerakujulised ja asteroididest suuremad ning sarnanevad suuruse, orbiidi ja ehituse poolest Pluutole. Seetõttu oleks alust nimetada neid planeetideks. Rahvusvaheline Astronoomiaunioon ei ole ühtki neist seni siiski planeediks tunnistanud. Tähtsamad neist on Orcus, Quaoar, ja Sedna. Viimast peetakse siiski sageli Kuiperi vööst kaugemal paiknevaks.
Kui Sedna 2003 aastal avastati, peeti seda planeediks, sest tegemist oli suurima Päikese ümber tiirleva taevakehaga, mis pärast Pluutot oli avastatud. Rahvusvaheline Astronoomiaunioon Sednat aga planeediks ei tunnistanud. Põhjus oli peamiselt selles, et ta on Pluutost väiksem. Et aga 2005 avastati 2003UB213, mis on Pluutost läbimõõdu ja massi poolest suurem, siis on võeti küsimus uuesti päevakorda. Rahvusvaheline Astronoomiaunioon kuulutas 26. augustil 2006. a. välja planeedi definitsiooni, mille järgi Pluuto, 2003UB213 (e. Eris) ja kõige suurem asteroid Ceres nimetatakse kääbusplaneetideks.
Päikesesüsteemivälised planeedid
Alates 1990-ndatest on avastatud hulgaliselt päikesesüsteemiväliseid planeete, mida nimetatakse ka eksoplaneetideks. Kuna suurte planeetide gravitatsiooniline toime oma tähele on tugevam ja seetõttu on neid astromeetriliste mõõtmistega kergem avastada, on suurem osa seni avastatud päikesesüsteemiväliseid planeete sarnased Päikesesüsteemi hiidplaneetidega. Siiski pole selge, kas need planeedid sarnanevad gaashiidudele ka muu, kui massi poolest või on nad hoopis mingit muud tüüpi, mis pole meie Päikesesüsteemis tuntud. Viimasele viitab fakt, et mõned neist planeetidest tiirlevad mööda väga elliptilisi orbiite oma tähele väga lähedal ning saavad seetõttu palju rohkem tähe kiirgust kui meie Päikesesüsteemi hiidplaneedid.
Lisaks on leitud ka kolm planeeti, mis tiirlevad ümber ärapõlenud tähe Pulsariks nimetatava supernoova jäänuse ning mis on suuruselt võrreldavad Maa sarnaste planeetidega. Sarnaste planeetide avastamiseks on NASA-l plaanis välja töötada eriotstarbeline satelliit, mis suudaks avastada Maa lähedase massiga planeete. Selliste planeetide esinemissagedus on üks muutujaid Drake'i võrrandis, mis hindab Maa-välise mõistuse võimalikkust. Vastupidiselt ootustele õnnestus aga 2007. a. aprillis teadlastel avastada ka Maal paiknevate mõõtmisvahenditega esimene Maa-tüüpi planeet, esialgse nimega Gliese 581 c.
Lõppsõna
Seni nimetati planeetideks vaid üheksa klassikalist taevakeha: Merkuur, Veenus, Maa, Mars, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Pluuto. Just viimase nimetamine planeediks on selle väiksuse tõttu põhjustanud aastakümneid teadlaste leeris vaidlusi – Pluuto jääb mõõtudelt isegi Kuule alla.