Realism (5)

REALISM (1830–1870)

• Avaramas tähenduses:
  

– püüdleb reaalsuse tõepärase ja võimalikult täpse kujutamise poole, väldib idealiseerimist, romantilist fantaseerimist, üleloomulike ja müstiliste nähtuste, erakordsete isiksuste ja ebatavaliste kirgede kujutamist, käsitledes reaalsust sellisena, nagu see näib tavalisele inimesele.

• Kitsamas tähenduses:
  

• kindlapiiriline kirjandusvool, mis sai alguse Prantsusmaal 1830ndatel ja arenes hoogsalt 1850ndatel, olles valitsev kirjanduse ajajärk romantismi ja naturalismi vahel.
  

• Realistlikku elutunnetust mõjutasid:
  
  • positivistlik filosoofia – tuleb loobuda mõistetest, mida ei saa vahetu kogemuse najal kontrollida ja lähtuda tuleb konkreetsetest faktidest ja teadmistest, s.t sellest, mis on reaalne, käegakatsutav, täpne ja kasulik.
    
  • edusammud loodusteaduses ( darvinism ) – kõik põlvneb rakust, organismid on muutlikud, organismi omadused on päritavad, kiire paljunemise tagajärjel tekib olelusvõitlus.
    

Realism vastandus romantismile, kuigi peaaegu kogu sajandi vältel põimusid mõlemad kirjandusnähtused. 1831 .aastal ilmusid kaks raamatut: Victor Hugo romantiline romaan „Jumalaema kirik Pariisis“ ja realistliku kirjandusvoolu alguseks peetav Stendhali „Punane ja must“. Romantikute töödes leidus ohtrasti realismi meenutavaid lehekülgi ja realistide teostes võib kohata ridamisi romantiliselt liialdatud kangelasi .
Realistide eesmärgiks oli kujutada elu nii, nagu see tegelikult oli, kõigi oma tumedate külgedega, liialdusteta ja ilustusteta. Autor pidi teose kirjutamisele tegema kõvasti eeltööd ja uurima indiviidi ümbritsevat tegelikkust , eriti sotsiaalset olustikku, et seda teoses võimalikult tõetruult kujutada. Midagi ei varjatud, avalikkuse ette toodi väga kriitiliselt ühiskonna varjuküljed, seetõttu on 19.sajandi realistlikku suunda kirjanduses nimetatud ka kriitiliseks realismiks.
Realism arenes kõige intensiivsemalt Prantsusmaal ( Stendhal , Balzac , Flaubert ), Inglismaal ( Dickens , õed Brontëd) ja Venemaal (Tolstoi, Dostojevski ).
STENDHAL (1783–1842) (kodanikunimi Marie- Henry Beyle)
Stendhal oli esimene kirjanik Euroopas, keda peeti realistiks – seda küll alles 20.sajandil. Kirjaniku eluajal ei olnud realismi kui kirjandusvoolu mõistet veel olemas, oli vaid klassitsism ja romantism . Stendhal asus romantistide poolele. Stendhali peamine nõue kirjandusele oli kaasaegsus. Tema tähtsaim teos on „Punane ja must“ (1831), alapealkiri on „XIX sajandi kroonika“. Motoks on TÕTT, KARMI TÕTT!
Valgustajate eeskuju järgides samastas Stendhal oma romaani peegliga, millega liigutakse teel. Peegel näitab tegelikkust palju täielikumalt. Peegel muutub maagiliseks, näidates seda, mida varem ei märgatud. Ta ei kujuta lihtsalt ajastu nähtusi, vaid uurib ka nende põhjusi ja tagajärgi. Keeranud romaani peegli inimese sisemaailma poole, näitab ta, kuidas ajaloo surve määrab inimese psüühika, aga ka seda, et inimhinges toimuv võib muuta ajaloo käiku.
CHARLES DICKENS ( 1812 –1870)
On inglise kirjanduse varajase realismi keskne esindaja. Dickens on tundeinimene. Olulisemad teosed on „David Copperfield“ (1849–1850)ja „Oliver Twisti seiklused “ (1837–1838). Tema teosed käsitlevad laste ja noorte inimeste kannatusi vaestemajades, internaatkoolides ja allmaailmas. „David Copperfield“ on arenguromaan Davidist sünnist kuni noormeheeani ja kirjanikuks saamiseni. Davidit võib pidada nooreks Dickensiks. Ometi pole see päris autobiograafiline teos, eelkõige sellepärast, et Charlesi elu lapsena oli hoopis karmim ja lootusetum kui romaani kangelasel.
CHARLOTTE BRONTË (1816–1855) oli samuti Inglismaa realismi esindaja. Tema peateoses „ Jane Eyre“ (1847) tõuseb esile naise isiksuse probleem. EMILY BRONTË ( 1818 –1848) ainuke romaan „Vihurimäe“ (1847) on jõuliste sümbolitega varustatud meistriteos.
HONORÉ DE BALZAC (1799–1850)
Balzac sündis Kesk-Prantsusmaal Tours ´i linnas. Isa oli pärit talupoegkonnast. Kirjaniku vanaisa nimi oli Balssa, millele poeg andis peenema nime – Balzac. Honoré lisas sellele aadlipartikli de. Balzac sai hea koolihariduse , lõpetades Pariisis juriidilise kooli.
Juristina ta siiski ei töötanud. Ta oli veendunud, et temast saab kirjanik. Alguses ei läinud see siiski ladusalt, tema esimesed õudus- ja seiklusromaanid ei äratanud mingit tähelepanu. Seejärel proovis ta kätt äri alal, kuid nii kirjastus kui ka trükikoda läksid pankrotti ja järele jäi vaid võlakoorem.
Balzac oli uut tüüpi elukutseline kirjanik. Ta töötas päevas 16-17 tundi ja tundis end „galeriiorjana“: „Ikka üks ja seesama: öö öö järel ja järejest uued köited!“ Muinasjutulisest honorarist hoolimata ei õnnestunud tal võlausaldajate nõudeid rahuldada. See-eest ei ole keegi kirjutanud raha võimust kaasaegses ühiskonnas paremini ki Balzac.
Balzac püüdis oma 74 romaanis peegeldada maailma nii täielikult kui vähegi võimalik: 2000 tegelast, kes elavad sadades linnades ja külades, esindavad kõiki seisusi, inimrühmi ja –tüüpe. Tema olulisemad teosed on „Isa Goriot “ (1834) ja „Inimlik komöödia“