Rannajuttud (2)

Raamat koosneb kokku 5-st novellist: „Meeste vahel,“ „Mereannid,“ „ Aegunud õnn,“ „ Elamise rahu“ ja „Randlase surm.“ Kõigi nende novellide tegevus toimub minu arusaamu mööda esimese Eesti Vabariigi ajal Saaremaa läänerannikul. Kõik jutud räägivad randlaste elust-olust.
„Meeste vahel“ jutustab kahe kaluriküla poisi omavahelistest suhetest pärast seda, kui nad on pilgu peale pannud ühele ja samale tüdrukule. Kui Oskar viga saab ja koju põdema jääb, otsustab ta pärast tervenemist laia ilma minna. Kustas , kellel olid Juuliga vahepeal paremad võimalused head suhet luua, otsustab Juuliga suhet mitte arendada ja tahab samuti laia ilma minna ja koos Oskariga, sest mis see üks tüdruk ühe õige sõpruse jaoks ikka loeb.
„Mereanni“ – Pikasääre Sander, kelle motoks on: „ Ausalt elatud , ausalt tuleb ka surra,“ otsustab poegade abil madalikule jooksnud ja hüljatud aurikult metalli tooma hakata. Kogemata saavad sellest teada ka ülejäänud külaelanikud ja peagi kuulevad sellest ka võimud. Sander võtab kogu süü enda peale, maksab trahvi ja kuna järelikult oli see metalli toomine kuritegu viib ta selle tagasi. Oma mõtteviisiga loodab ta sügistele tormidele, mis laeva lõhuksid ja metall merre vajuks, siis võiks ta seda merepõhjast koguda, sest merepõhi on kõigi oma.
„Aegunud õnn“ – Vabuaia Aadu on vigase käega meremees , kes nüüd peab lootsiametit ja harib oma võikest aialappi. Kui te naabrimees sureb ja jätab oma naise, keda Aadu on alati ihalenud, leseks, kogub Aadu pikalt julgust , et kosja minna, aga jääb peaaegu hiljaks. Marie, Aadu ihaluseobjekt, saab teada, et Aadu tahab teda kosida ja on sellega nõus, ent Aadu mõtleb ringi ja loobub Mariest. Põhjuseks toob, et see laev on ammu läinud, see on juba aegunud.
„Elamise rahu“ – Tiina ja Sander on abielupaar , kus naine on kõva hääle ja ütlemisega. Kord jäid Sander koos lese Liisu ja teistega triivjääle ja seal sündis nende vahel sügavam sõprus. Jäält jälle kuivale maale pääsenud, viib Sander ka Liisu võrgud merre. Tiina saab sellest teada ja teeb kõva kisa . Sandril saab sellest küllalt ja asub hoopis Liisu Juurde elama, sest Tiinaga naitus ta ainult häda sunnil ja lapsi neil ka ei olnud. Elamise rahust rääkimata.
„Randlase surm“ – Surju Andres oli katuse peale uusi õlgu panemas, kui hakkas järsku verd köhima. Arsti korralduste järgi oleks ta pidanud korralikult rohtu võtma ja pikali olles puhkama . Kuuldes, et meres on selline tursasaak, et saab ka käsiõngega püüda, ei tee ta arsti keelust välja, ja läheb koos oma 7aastase tütrega paadiga merele. Seal püüab ta suure saagi, aga viimane kala on nii suur, et seda paati tõmmates ta sureb ülepingutusest.
Hiljem leiavad teised kalaretkelt tagasi tulles paadi surnud randlase ja selle paadi põhjas vere sees magava tütrega.
Ma ei oskagi öelda, kas teosel mingi sügavam mõte oli. Minu arust püüdis autor lihtsalt kirjeldada ja edasi anda lihtsate randlaste elu ja nende mõtteviis.
Kui aus olla, siis see raamat mulle meeldis. Seal ei olnud liigset ülekirjeldamist, see oli lihtsalt loetav ning arusaadav ning oli isegi huvitav lugeda kuidas vanasti kalameeste ja rannainimeste elu toimus.
1.“Kelle vörkus, selle kala!“ Lk13
2.“Ilm paistis ju küll kurja moega … Taivas oli öhta kiudlik kut pool-haudunud muna“ Lk15
3.“Sa pole mu ema, et tüütad õpetamisega. Kao teelt, kui teine tuleb oma tüdrukuga…“ Lk18
4.“ Kurjategija majas on seaduse esindajal ikka ütlemist…“ Lk60
5.“Ausalt on elatud – ausalt tuleb surra“ Lk68
6.“Ma lehe siit käsikaudu… Mis see meri – nönda kut oma püksid!“ Lk109
7.“Ma taha elamise rahu.“ Lk138
8.“Kui ta nüüd sureb, siis süüdistage ennast…“ Lk151
9.“Kui ma´p saa siit omal jalal koju, siis pole mul muud teha ka, kui surra.“ Lk153
10.“Haige nüüd häbist! Äga see ole´s oma teha, et olla haige või terve.“ Lk158