Mart Saar · Helilooja, pedagoog, organist, pianist · Haridus: Peterburi konservatooriumis, oreliklassis, kompositsiooniõpingud N.Rimski- Korsakovi ja A.Ljadovi juures · Kogus rahvaviise Looming · Väljenduslaad emotsionaalne, lüüriline · kasvavad kõik kelikeele komponendid välja rahvaviisist · läbivad armastus, loodus ja surm · isakodu Hüpassaare oluline loometööks · ligi 400 koorilaulu · üle 140 soololaulu · 130 klaveriteost · Mõned orkestriteosed · Kooriteosed (Vohmakõne, vellekõne; Seitse sammeldunud sängi; Jaan läheb jaanitulele; Mardi laul; Läksin kõrtsi aega viitma; Latse hällütamise laul jt.) · Väga oluline koht loodusel(Kõver kuuseke; Miss a nutad, tammekene; Tere kuusi, tere petäj, Laanehaldjate laul)
· 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele. · 1969. aastast on Tormis vabakutseline helilooja. · 1972. aastast, mis ilmus Tormise Artikkel ,,Rahvalaul ja meie"- väga põhjalik ja kirglik manifest, on ta aastakümneid regivärsilisi rahvalaule propageerinud. · Ta on olnud paljudel üritustel eeslaluja ning kõnelenud rahvaviisist. · Tormis kutsus rahvast üles, et sulatadaregilaul kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks- ta teadis, et see jääb utoopiaks. Looming · Eelkõige on ta koorimuusikahelilooja. · Suur osa tema loomingust tugineb eesti ja teiste läänemeresoome keeli (liivi, vadja, isuri, ingerisoome, vepsa ja karjala) kõnelevate rahvaste folkloorile.
Dominante ja Kaarli kiriku Kontsertkoor Laupäeval, 11.oktoobril 2008, käisin kontserdil Kaarli kirikus, kus esinesid Dominante segakoor Soomest Seppo Murto juhatamisel ja Tallinna Kaarli Kiriku Kontsertkoor Mikk Üleoja juhatamisel. Kontsert algas ühislauluga - Cyrillus Kreegi seadega Eesti rahvaviisist ,,Mu süda ärka üles". Koorid kõlasid üldiselt ilusti, aga kuigi laulev koosseis oli suur, siis oleks oodanud ikkagi natuke vaiksemat pianot. Nüüd alustas oma kavaga Kaarli kiriku koor ja nende esimeseks teoseks oli Joonas Kokkoneni 5. osaline ,,Laudatio Domini". Selle puhul häiris mind natuke koori sopranirühm, kelle tämber oli väga kile ja ei sulandunud kogu ülejäänud kooriga. Koori plussiks oli ilus ja mahe aldirühm ja suur ja ilus forte. Järgmiseks kõlas
Ta proovis ka koorijuhtimise alal, ent see talle ei sobinud. 1950. aastal hakkas Tormis õppima heliloomingut, esmalt Tallinna konservatooriumis (Villem Kapi juures), järgmisest aastast aga Moskva konservatooriumis. Kodust eemal suurenes huvi rahvaviiside vastu. Naastes Eestisse töötas Tormis Tallinna Muusikakoolis. Süvenes huvi folkloori vastu ning ta leidis heliloomingus oma eripärased vahendid rahvaviisi käsitlemiseks. Tormis on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisist. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Tänu tema algatatule on palju viise jõudnud taas laulupeo repertuaari. Neid lauldakse ja tehakse taas omaks.. 2007. aasta Eesti muusika päevad algasid ja lõppesid Tormise loominguga. Maestro tippteoste kõrval kõlas tema 1966 kirjutatud ooper "Luigelend" ja Eesti noored elektroonilise
Ürgne regilaul oma tõelises keskkonnas ette kantuna olevat teda tõeliselt rabanud. Seepeale asus ta folkloorialast materjali süstemaatiliselt läbi töötama ning leidis ka heliloomingus oma eripärased vahendid rahvaviisi käsitlemiseks. Alates 1972. aastast, mil ilmus Tormise artikkel "Rahvalaul ja meie" - väga põhjalik ja kirglik manifest -, on Tormis aastakümneid regivärsilist rahvalaulu propageerinud. Ta on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisist. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Nagu ta hiljem on tunnistanud, teadis ta juba artiklit kirjutades, et see jääb utoopiaks. Samas rõhutab ta aga, et ainus võimalus regivärsilise rahvalaulu edasikestmiseks on selle aktiivne kasutamine, ka professionaalses muusikas. 1969. aastast on Tormis vabakutseline helilooja. Eesti koorimuusikas on
Ürgne regilaul oma tõelises keskkonnas ette kantuna olevat teda tõeliselt rabanud. Seepeale asus ta folkloorialast materjali süstemaatiliselt läbi töötama ning leidis ka heliloomingus oma eripärased vahendid rahvaviisi käsitlemiseks. Alates 1972. aastast, mil ilmus Tormise artikkel "Rahvalaul ja meie" - väga põhjalik ja kirglik manifest -, on Tormis aastakümneid regivärsilist rahvalaulu propageerinud. Ta on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisist. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Nagu ta hiljem on tunnistanud, teadis ta juba artiklit kirjutades, et see jääb utoopiaks. Samas rõhutab ta aga, et ainus võimalus regivärsilise rahvalaulu edasikestmiseks on selle aktiivne kasutamine, ka professionaalses muusikas. 1969. aastast on Tormis vabakutseline helilooja. Eesti koorimuusikas on Tormise
Seepeale asus ta folkloorialast materjali süstemaatiliselt läbi töötama ning leidis ka heliloomingus oma eripärased vahendid rahvaviisi käsitlemiseks. 3 Alates 1972. aastast, mil ilmus Tormise artikkel "Rahvalaul ja meie" - väga põhjalik ja kirglik manifest -, on Tormis aastakümneid regivärsilist rahvalaulu propageerinud. Ta on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisist. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Nagu ta hiljem on tunnistanud, teadis ta juba artiklit kirjutades, et see jääb utoopiaks. Samas rõhutab ta aga, et ainus võimalus regivärsilise rahvalaulu edasikestmiseks on selle aktiivne kasutamine, ka professionaalses muusikas. 1969. aastast on Tormis vabakutseline helilooja. Eesti koorimuusikas on Tormise
6. sümfoonia II osa on 3 osalises liitvormis. See on puhkuseks traagiliste osade vahel ja selle keskmises osas on kasutatud eesti rahvaviisi “Kallis Mari” 5/4 taktimõõdus. Ta on loonud üle 30 sümfoonilise teose. Tšaikovski kolmest klaverikontserdist on kõige populaarsem 1. klaverikontsert. See on pühendatud Hans von Brülowile. I osa sonaat on allegro vormis. Algab piduliku sissejuhatusega, mille teema kordub kolm korda. Peateema on tuletatud ühest Ukraina rahvaviisist. Kõrvalteema koosneb kahest lüürilisest lõigust. Järgnevad repriis ja coda. Enne I osa lõppu kuuleb kadenssi-solisti virtuoosne soolo osa. Instrumentaalpalade tsükkel “Mälestusi Haapsalust” Koosneb kolmest osast: “Lossi varemed” “Naljand” “Sõnadeta laul” Klaveripalade tsükkel “Aastaajad” Kogumik koosneb kahetesistkümnest klaveripalast, iga kuu kohta üks pala
Muusika- ja Teatriakadeemia professor. 1963. aastal külastas Tormis koos Arvo Pärdiga esimeste eesti heliloojatena uue muusika festivali ,,Varssavi sügis", mis toimub siiamaani igal sügisel alates 1956. aastast. 1969 aastast on ta vabakutseline helilooja. Alates 1972. aastast, mil ilmus Tormise artikkel ,,Rahvalaul ja meie", väga põhjalik ja kirglik manifest, on ta aastakümneid regivärsilist rahvalaulu propageerinud. Ta on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisist. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Paljudel üritustel on Tormis olnud eeslaulja ning püüdnud inimesi panna tunnetama regilaulu maagiat. Seda maagilist kogemust annab ta edasi ka paljudes oma teostes. LOOMING Veljo Tormise helikeel on üles ehitatud soome-ugri rahvaste ürgsetele tekstidele, mis on meieni läbi aastatuhandete jõudnud suulise pärimusena
See valmis 1946.a. ja kujunes kõige enam esitatud Tubina helitööks. Erilise tähelepanu osaliseks sai V sümfoonia ettekanne Balti kontserdil New Yorgis Carnegie Hall'is 12. oktoobril 1952. a. Endel Kalami juhatusel. V sümfoonia oli ka esimene Tubina helitöö, mis kanti pärast sõda ette okupeeritud Eestis 1956.a. (Sergei Prohhorov) ja mis avas tee Tubina loomingulistele kontaktidele kodumaaga. Oluline osa teose muusikalisest materjalis lähtub eesti rahvaviisist ,,Meil aiaäärne tänavas". Sellest on tuletatud I osa peateema, mis kõlab kohe teose alguses muudetud, kiirtes vältustes rütmiga. · Eesti perioodi tippteoseks on 2. sümfoonia h-moll, mis on Eestis kirjutatutest kõige omapärasem ja tehniliselt virtuoosne. Sümfoonia pealkirjaks on "Legendaarne", mis viitab inspiratsiooniallikaks olnud Eesti ajaloole (kuigi konkreetne programm teoses puudub). I osa on prelüüditaoline sissejuhatus
Luige luulele. Üldiseltki on Tormis suhtunud ülima tähelepanuga muusika aluseks olevasse luulesõnasse ja sõnumisse. Tema tekstikäsitlus on sageli lavastuslik või rituaalne eredaid karaktereid ja otsekõnet pakkuv ning dramaatilist atmosfääri loov. Tormise populaarseimas kooriteoses, soome rahvuseepose ,,Kalevala" ainetel loodud kooristseenis ,,Raua needmine" (1972, Jaan Kaplinski, Hando Runnel) solistidele, segakoorile ja nõiatrummile kasvab rahvaviisist välja neoprimitivistlik loits. ,,Maarjamaa ballaad" (1969, Jaan Kaplinski) meeskoorile maalib dramaatilisi lahingustseene eestlaste vabadusvõitlusest. Võttes kokku oma elutöö, kasutas Tormis 1999. aastal koostatud kollaaz-kantaadis ,,Sünnisõnad" solistidele, sega-, mees- ja lastekoorile ning sümfooniaorkestrile fragmente poole sajandi jooksul loodud tähtsamatest teostest. PALA ANALÜÜS "Meil aia äärne tänavas"
Algusest peale on Tormis suhtunud ülima tähelepanuga muusika aluseks olevasse luulesõnasse ja sõnumisse. Tema tekstikäsitlus on sageli lavastuslik või rituaalne eredaid karaktereid ja otsekõnet pakkuv ning dramaatilist atmosfääri loov. Tormise populaarseimas kooriteoses, soome rahvuseepose ,,Kalevala" ainetel loodud kooristseenis ,,Raua needmine" (1972, Jaan Kaplinski, Hando Runnel) solistidele, segakoorile ja nõiatrummile kasvab rahvaviisist välja neoprimitivistlik loits. ,,Maarjamaa ballaad" (1969, Jaan Kaplinski) meeskoorile maalib dramaatilisi lahingustseene eestlaste vabadusvõitlusest. Eesti muusika ühes tippteoses, 1980. aastal loodud kantaat-balletis ,,Eesti ballaadid" (Lea Tormise libreto, rahvaluule Ülo Tedre seades) on eesti jutustavad rahvalaulud põimitud sümfoonilise koega ja filosoofilise sõnumiga dramaatiliseks lavaeeposeks. Teose uuslavastus (Peeter Jalakas) 2004
kasutatud eesti rahvaviisi "Kallis Mari" 5/4 taktimõõdus. Ta on loonud üle 30 sümfoonilise teose. Tsaikovski kolmest klaverikontserdist on kõige populaarsem 1. klaverikontsert. See on pühendatud Hans von Brülowile. I osa sonaat on allegro vormis. Algab piduliku sissejuhatusega, mille teema kordub kolm korda. Peateema on tuletatud ühest Ukraina 6 rahvaviisist. Kõrvalteema koosneb kahest lüürilisest lõigust. Järgnevad repriis ja coda. Enne I osa lõppu kuuleb kadenssi-solisti virtuoosne soolo osa. Instrumentaalpalade tsükkel "Mälestusi Haapsalust" Koosneb kolmest osast: "Lossi varemed" "Naljand" "Sõnadeta laul" Klaveripalade tsükkel "Aastaajad" Kogumik koosneb kahetesistkümnest klaveripalast, iga kuu kohta üks pala. Kuu
Ürgne regilaul oma tõelises keskkonnas ette kantuna olevat teda tõeliselt rabanud. Seepeale asus ta folkloorialast materjali süstemaatiliselt läbi töötama ning leidis ka heliloomingus oma eripärased vahendid rahvaviisi käsitlemiseks. Alates 1972. aastast, mil ilmus Tormise artikkel "Rahvalaul ja meie" - väga põhjalik ja kirglik manifest -, on Tormis aastakümneid regivärsilist rahvalaulu propageerinud. Ta on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisist. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Nagu ta hiljem on tunnistanud, teadis ta juba artiklit kirjutades, et see jääb utoopiaks. Samas rõhutab ta aga, et ainus võimalus regivärsilise rahvalaulu edasikestmiseks on selle aktiivne kasutamine, ka professionaalses muusikas. 1969. aastast on Tormis vabakutseline helilooja. Eesti koorimuusikas on Tormise
· VI sümfoonia (1954) · VII sümfoonia (1958) · VIII sümfoonia (1966) · IX Sinfonia semplice (1969) · X sümfoonia (1973) · XI sümfoonia (lõpetamata) Viies sümfoonia sai õpetatud 1946. aastal. Sümfoonia kuulub Tubina esimeste Rootsi-perioodi teoste hulka. Teos on väga dramaatiline ja on üks olulisemaid töid Eesti sümfoonilises muusikas üldse. Ühes intervjuus on helilooja öelnud, et sümfoonia kajastab Eesti sõjasündmusi. Teos lähtub eesti rahvaviisist "Meil aiaäärne tänavas". Kuues sümfoonia valmis 1954. aasta detsembris. Tubin alustas sellega juba 1952. aastal. Sümfoonia eriliseks jooneks on ladina-ameerika tantsurütmide kasutamine. I osa algab boolero- taoliselt, II osas kuuleb rumbat. Lisaks keerulistele rütmidele ja harmooniale muudab sümfoonia omapäraseks ka tavatu orkestrikoosseis - sümfooniaorkestrile on lisatud tenorsaksofon, klaver ja palju löökpille. Seitsmenda sümfoonia valmimisaeg jääb aastatesse 1955-1958
Veljo Tormis(7.08.1930 Kuusalu). Helilooja, peamiselt koorikomponist, kogu maailmas üks huvitavamaid koorimuusika loojaid 20. sajandi II poolel. Kasutanud palju nii eesti kui teiste, peamiselt soome-ugri rahvaste folkloori. Alates 1972. aastast, mil ilmus Tormise artikkel "Rahvalaul ja meie" - väga põhjalik ja kirglik manifest -, on Tormis aastakümneid regivärsilist rahvalaulu propageerinud. Ta on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisist. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Nagu ta hiljem on tunnistanud, teadis ta juba artiklit kirjutades, et see jääb utoopiaks. Samas rõhutab ta aga, et ainus võimalus regivärsilise rahvalaulu edasikestmiseks on selle aktiivne kasutamine, ka professionaalses muusikas. 1969. aastast on Tormis vabakutseline helilooja. Eesti koorimuusikas on Tormise loomingu
Saar jätkas intensiivselt loomingut ja süvenemist rahvamuusikasse. Ta õhutas selleks teisigi. 1914. a. kirjutas ta oma vanale sõbrale Peeter Südale: "Võta nüüd oma jõud kokku ja tee jälle midagi, rahvaviisid, rahvaviisid käsile, nendega pääle ja pärastpoole selles vaimus edasi." 1914. a. lõpus ilmus Saarelt teine koorilaulude kogumik- "Neliteistkümmend laulu segakoorile". Selles on kolm rahvalauluseadet. Visa järjekindlusega püüab Saar luua lühikesest arhailisest rahvaviisist orgaaniliselt arenevat terviklikku koorilaulu. Ta peab silmas vana rahvalaulu ettekandeviise, varieerib meloodiat, käsitab teda homofooniliselt ja kontrapunkiliselt, kuid ei jõua veel oma selle ala paremate saavutusteni. Saare varasemad laulud osutusid kooridele liiga raskeiks, neist lauldi ainult üksikuid. Uues kogus avaldatud laulud on varasemaist üldiselt meloodilisemad ja kooritehniliselt kergemad. Vahepeal on Saar pidanud tihedat kirjavahetust Liine Paalmanniga ja mitte ainult
Ürgne regilaul oma tõelises keskkonnas ette kantuna olevat teda tõeliselt rabanud. Seepeale asus ta folkloorialast materjali süstemaatiliselt läbi töötama ning leidis ka heliloomingus oma eripärased vahendid rahvaviisi käsitlemiseks. Alates 1972. aastast, mil ilmus Tormise artikkel "Rahvalaul ja meie" - väga põhjalik ja kirglik manifest -, on Tormis aastakümneid regivärsilist rahvalaulu propageerinud. Ta on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisist. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Nagu ta hiljem on tunnistanud, teadis ta juba artiklit kirjutades, et see jääb utoopiaks. Samas rõhutab ta aga, et ainus võimalus regivärsilise rahvalaulu edasikestmiseks on selle aktiivne kasutamine, ka professionaalses muusikas. 1969. aastast on Tormis vabakutseline helilooja. Eesti koorimuusikas on Tormise loomingu
Ürgne regilaul oma tõelises keskkonnas ette kantuna olevat teda tõeliselt rabanud. Seepeale asus ta folkloorialast materjali süstemaatiliselt läbi töötama ning leidis ka heliloomingus oma eripärased vahendid rahvaviisi käsitlemiseks. Alates 1972. aastast, mil ilmus Tormise artikkel "Rahvalaul ja meie" - väga põhjalik ja kirglik manifest -, on Tormis aastakümneid regivärsilist rahvalaulu propageerinud. Ta on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisist. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Nagu ta hiljem on tunnistanud, teadis ta juba artiklit kirjutades, et see jääb utoopiaks. Samas rõhutab ta aga, et ainus võimalus regivärsilise rahvalaulu edasikestmiseks on selle aktiivne kasutamine, ka professionaalses muusikas. 16 1969
Ta õhutas selleks teisigi. 1914. a. kirjutas ta oma vanale sõbrale Peeter Südale: "Võta nüüd oma jõud kokku ja tee jälle midagi, rahvaviisid, rahvaviisid käsile, nendega pääle ja pärastpoole selles vaimus edasi." 1914. a. lõpus ilmus Saarelt teine koorilaulude kogumik- "Neliteistkümmend laulu segakoorile". Selles on kolm rahvalauluseadet. Visa järjekindlusega püüab Saar luua 17 lühikesest arhailisest rahvaviisist orgaaniliselt arenevat terviklikku koorilaulu. Ta peab silmas vana rahvalaulu ettekandeviise, varieerib meloodiat, käsitab teda homofooniliselt ja kontrapunkiliselt, kuid ei jõua veel oma selle ala paremate saavutusteni. Saare varasemad laulud osutusid kooridele liiga raskeiks, neist lauldi ainult üksikuid. Uues kogus avaldatud laulud on varasemaist üldiselt meloodilisemad ja kooritehniliselt kergemad.
annaabi.ee 
