Dominante ja Kaarli kiriku Kontsertkoor - Kontserdiarvustus (5)

Dominante ja Kaarli kiriku Kontsertkoor
Laupäeval, 11.oktoobril 2008, käisin kontserdil Kaarli kirikus, kus esinesid Dominante segakoor Soomest Seppo Murto juhatamisel ja Tallinna Kaarli Kiriku Kontsertkoor Mikk Üleoja juhatamisel. Kontsert algas ühislauluga - Cyrillus Kreegi seadega Eesti rahvaviisist ,,Mu süda ärka üles". Koorid kõlasid üldiselt ilusti, aga kuigi laulev koosseis oli suur, siis oleks oodanud ikkagi natuke vaiksemat pianot. Nüüd alustas oma kavaga Kaarli kiriku koor ja nende esimeseks teoseks oli Joonas Kokkoneni 5. osaline ,,Laudatio Domini ". Selle puhul häiris mind natuke koori sopranirühm, kelle tämber oli väga kile ja ei sulandunud kogu ülejäänud kooriga. Koori plussiks oli ilus ja mahe aldirühm ja suur ja ilus forte . Järgmiseks kõlas Guillaume de Machaut ,, Kyrie ". Selles teoses domineerisid mehed. Siin jäi vajaka erinevate häälte sisseastumiste täpsusest ja nende sisseastumiste välja kuulamisest, mida selle ajastu ajastu/ helilooja muusika nõuab. Kontsert jätkus samuti missa osaga, seekord Urmas Sisaski ,,Credoga". See lugu esitati väga täpsete rütmidega ja ka sopranirühm oli veidi parema kõlaga. Minu arvates oleks võinud olla see lauldud palju emotsionaalsemalt, sest Sisaski muusika juba iseenesest on väga lüüriline ja mõtlema panev. Ka järgmisena kõlas missa osa ja seekord viimane ­ jällegi Guillaume de Machaut ,,Agnus Dei". Ka see esitus oli üldiselt täpne kui välja arvata täiesti esimene sisseastumine, mis oli veidi värelev. Esinesid ka mõned mitte häälestuvad akordid . Üldiselt oli jällegi kõla ilus, aga tenori kõrged noodid olid natuke ,,pigistavad". Nüüd oli esinemisjärg Soome koori käes. Alustuseks esitasid nad Johannes Brahmsi ,, Warum ist das Licht gegeben dem Mühseligen" ja Felix Mendelssohni Psalm 43 ,,Richte mich, Gott ". Teose algus ehmatas mind natuke, sest esimesed akordid kõlasid väga mustalt, aga õnneks ei pidanud ma ikkagi pettuma, sest selliseid vigu rohkem väga palju ei olnud. Kõikide nende esitatud teoste juures jäi silma väga tugev, võimas ja särav forte, mis on sellise suure koosseisuga koori puhul ka väga enesestmõistetav. Nimelt laulis kooris umbes 60 lauljat. Järgmisena kõlas Sergei Rahmaninovi ,,Bogoroditse Devo". Min ootused olid selle laulu puhul väga kõrged, sest olen seda ka ise esitanud ja tean, et see on meeletult ilus kuid ka päris raske teos. Minu arvates oli dirigent valinund sellele teosele liiga kiire tempo ja kõik oleks võinud olla lauldud rohkem legatos. Minu arvates ei olnud viga dirigendi, sest tema näitas kõike väga pehmelt ja legatos, aga koor ei musitseerinud kahjuks väga tema käe järgi. Veel oleks tahtnud selle loo puhul kuulda suuremaid dünaa- milisi kontraste. Veel esitati Selim Palmgreni ,,Rukos", Armas Maasalo ,,Epilogi" ja Jaakko Mäntyjärvi ,,Kirjoittaa on minull´ miel´". Kõla oli jällegi väga kena ja hea, võibolla oli see ka tingitud kiriku heast akustikast. Kõikides nendes lugudes tulid esile koori tugevad ja mahedad bassid . Nendes lugudes esines kahjuks veidi intonatsioonilist ebatäpsust ja kõik lood vajusid helistikust ära. Lõpetuseks kõlas jällegi ühislaul. Seekord Toivo Kuula ,,Auringon noustessa". Kooridel oli ilus ühtlane forte ja veelgi huvitavamaks tegi muusika Kaarli kiriku kaja. See lugu pani ka ilusa punkti ilusale kontserdile. Koorid olid küll üldiselt tublid, aga kinlasti on Eesti kooril nii mõndagi õppida, et jõuda samale tasemele nagu sõpruskoor Soomest.