Neljas tase Viies tase Teatritegevus Lavategevust alustas 1898. aastal Estonia Seltsis. Aastal 1914 siirdus ta lahkhelide tõttu Estonia teatrist Venemaale, kus saavutas teatritruppides ka edu. Vabadussõja ajal sidus ta end Draamateatriga, olles nii teatri direktor, näitleja ja näitejuht. Aastal 1923 pani ta aluse Rahvateatrile, kus osalesid asjaarmastajatest näitlejad. Rahvateater polnud eriti populaarne ning 1927. aastal läks see pankrotti. Sõja lõppedes töötas elu lõpuni Estonias. Rolle Oscar Wilde ,,Salome" A. H. Tammsaare ,,Juudit" Nikolai Gogol ,,Revident" Eduard Vilde ,,Pisuhänd" Tunnustused 1931 Estonia teeneline näitleja 1933 Estonia Seltsi auliige 1934 Kotkaristi Teenetemärgi III klass 1936 Eesti Punase Risti mälestusmärgi II järgu I aste 1936 Soome Näitlejate Liidu auliige AITÄH
Linnakultuur Mitmed linnad muutusid metropolideks, kujunes kultuur, kus hakkas ilmnema ilmalikustumise tendents. Püstitati otstarbekaid ehitisi Katsura villa. Maalikunstis tekkis 16. sajandi lõpul Kano koolkond, mille kunstnikud andsid hinnatava panuse jaapani maalikunsti. Tähtsal kohal oli teater. Rändtrupid panid aluse nukuteatrile nimega bunraku, mis kujunes 17. sajandil väga populaarseks linnakultuuri osaks. Umbes samal ajal tekkis rahvateater kabiku, kus mängisid ainult meesnäitlejad. Tuntuim näitekirjanik oli Chikamatsu Monzaemon, kelle meelisteemadeks olid armuseiklused. Luuletaja Basho Matsuo Munefusa lõi algupärase haiku. Haridus ja teadus Rajati hulk koole, polnud enam palju kirjaoskamatuid. Edenesid paljud teadusharud, hakkas välja kujunema sintoistlik filosoofia, tugevnesid rahvuslikud ideaalid. Rõhutati kirjanduse ja ajaloo tähtsust ning traditsioonilisi väärtusi. Kamo no Mabuchi taastas vanajaapani keele. 1790
Mõnes riigis jõuab kuni kaks kolmandikku neist rahasaadetistest maapiirkondadesse hämmastav näide sellest, kuidas vaesed aitavad end ise. Vahendid, mida perekonnad kohe ära ei kuluta, võivad saada tähtsaks arengumootoriks väikelaenuvõrgustike või väikeettevõtete stardikapitali kaudu, mis toob küladesse lootust. Noorele inimesele, kes on üles kasvanud külas, kus ainsaks õhtuseks meelelahutuseks on jumalateenistus kohalikus kirikus või rahvateater, on suurlinna tuled ja kuulsuste glamuurne elustiil sama suur ahvatlus nagu New York Ameerika südamaa farmist pärit püsimatule teismelisele. Just sellepärast lahkuvad inimesed roheliste puude ja kõrguva taevalaotusega küladest, et trotsida linna kriminaalsust, saastatud õhku ja vett. Linn on koht, kus sinu kastikuuluvus või taust pole niivõrd tähtis, kus naine võib ahistamist kartmata üksinda restoranis einestada ja kus sa saad endale ise abikaasa valida
Nagu ma mainisin oli ta teinud 40 Eesti lühifilmi aga osad on hävinud aga siin on mõned “Karujaht Pärnumaal”,”Utotškini lendamised Tartu kohal”,”Utotškini lend”,”Tartu linn ja ümbrus”,”Ajaloolisi mälestusi Eestimaa minevikust”,”Retk läbi Setumaa”,”Vaatepilte Võrumaalt”,”Suur lumetuisk Baltimail Jõulukuul”,”Valgelillepäev Tartus”,”Estonia rahvateater ja kontserdimaja Tallinnas”,”Tartu Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50. a juubeli pidu” Üks kõige kuulsamaid oli “Karujaht Pärnumaal”. Fotograafia 1912. aastal avaldas Eesti Rahva Muuseum ajalehes Postimees teate, kus kutsuti fotograafe muuseumi teenistusse. Pääsuke kasutas võimalust ja asus muuseumis tööle. Esimesed muuseumi jaoks pildistatud fotod pärinevad samast aastast. Täieõiguslikuks liikmeks sai ta 1913
nimele au, kuid Pinna ise ei võtnud toimuvat põrmugi traagiliselt. Loomult seiklushimuline ja impulsiivne, mõnules ta meelsasti publiku poolehoiuavaldustes ja sukeldus boheemlaslikku elunautlemisse, kus ei puudunud seltskondlik hiilgus, rahakad sõbrad ja hommikuni kestvad olengud. Samal ajal säilitas Pinna tohutu töövõime: ta lavastas igal hooajal kümneid tükke, lõi neis kõigis kaasa, lahendas teatri majandusküsimusi ja tegeles veel paljude muude asjadega. 1927 läks Rahvateater pankrotti ja Karl Jungholz kutsus Pinna "Estoniasse". Siin muutus Pinna mängulaad tõsisemaks, ta loobus osaliselt senistest ülepakkumistest. Enamat süvenemist võimaldas ka tööhulga vähenemine - nüüd tegeles Pinna lavastamisega vaid aeg-ajalt ja pühendus esmajoones näitlemisele. Üksteise järel sündisid Pinna hiilgerollid: Protassov L. Tolstoi "Elavas laibas", Cesar Marcel Pagnoli triloogias, linnapea Nikolai Gogoli "Revidendis", Vestmann Eduard Vilde "Pisuhännas".
Linnakultuuris oli tähtsal kohal ka teater. Jaapanis tegutsesid juba keskajal rändtrupid, kes etendasid lastele nukunäidendeid. Muutunud 16. sajandi paikseks, panid need trupid aluse nukuteatrile nimega bunraku. 17. sajandil kujunes bunraku väga populaarseks linnakultuuri osaks. Etendusi anti 1 1.5 meetriste nukkudega, kusjuures iga nuku liikumapanemiseks oli kolm nukujuhti, kelle tegevus pidi olema kooskõlas laulu ja saatemuusikaga. Umbes samal ajal tekkis rahvateater kabuk, kus mängisid vaid meesnäitlejad (ka naiste osi), kelle amet oli sageli pärandatav. Bunraku ja kabuki kõrval oli populaarne ka klassikaline no-teater, mis pärines 14. sajandist. Katsura villa Kano koolkonna üks töödest Ilmalik kunst Kyoto õukonna tellimusel arenes elamismõnu ja esteetilisi naudinguid pakkuv ilmalik kunst. Elati suhteliselt väikestes majades, mille järsult tõusvad katusenurgad
Euroopaga-kaupmehed ja meremehed tõid Jaapanisse Euroopa tarbekaupu ja tulirelvi. Kultuuris hakati püstitama losse, uhkeid kaupmeheelamuid, paviljone jne. Lugupeetavust rõhutavad elemendid ühendati oskuslikult lihtrahva traditsioonilise ehituskunstiga. Maalikunstis tekkis 16. Sajandi lõpul Kano koolkond. Sajad kunstnikud andsid hinnatava panuse jaapani maalikunsti.Linnakultuuris oli tähtsalt kohal teater. Nukuteatri etendusi anti 1- 1,5 m nukkudega. Rahvateater oli kaduki, kus mängisid vaid meesnäitlejad,kelle amet oli pärandav. Jaapanis rajati hulgi koole, kus sõjaliste oskuste ja spordi kõrval õpetati ka matemaatikat, muusikat, kirjandust, kalligraafiat ja teisi harivaid aineid. Arenesid teadusharud ning hakkas välja kujunema sintoistlik filosoofia-tugevnesid rahvuslikud ideaalid. Mito koolkonna teadlased pühendasid 250 aastat sellele, et panna kirja 397-köiteline Jaapani ajalugu. Jaapanit hakkas mõjutama euroopa kultuur
olid liiga karmiks läinud. Samal aastal rajas ta Eesti ainsa erateatri Rahvateatri. Selle kollektiiv koosnes asjaarmastajatest. Etendati lustmänge, et rahvast lõbu- stada. Hoolimata arvamustest, et selle tööga tegi Pinna oma nimele häbi, lõbus- tas see teda. Ta nautis boheemlaslikku tööelu. Samas säilis tema suur töövõi- me,ligi kümme lavastust hooajal, kusjuures lõi igas lavastuses ise kaasa ning la- hendas majandusprobleeme. 1927.aastal läks Rahvateater pankrotti ja Paul kut- suti tagasi ,,Estoniasse". Seal muutus tema mängulaad tõsisemaks. Ka sai ta roh- kem süveneda, sest tema töökoormus vähenes märgatavalt. Lavastamisega tege- les ta nüüd haruharva ja pühendus näitlemisele. Veel kirjutas ta memuaare ja juhtis Eesti Näitlejate Liitu. 1937. aastal toimus Pinna elus suur muutus, kuna suri tema abikaasa Netty Pin- na. Abielust Nettyga oli Paulil ka kaks last poeg Paul ja tütar Signe. Tütar Sig-
Muusikateatrist: · 2 muusikateatrit Estonia, Vanemuine · Estonias tugevamad lauljad, Vanemuises suurem rõhk näitlemisele ka ooperis · Estonia repertuaaris rohkem klassikalisi oopereid, Vanemuises rohkem uusi, seni lavastamata teoseid · Balletis uudsete väljendusvahendite otsingud varem kui sõnateatris (Estonias Mai Murdmaa, Vanemuises Ülo Vilimaa) · Uudse zanrina tuli repertuaari muusikal Rahvateatrid: · Tallinnas Paul Pinna nimeline rahvateater, Tartus Vilde nimeline, Kuressaare rahvateater, Otepää rahvateater. · Enamasti korrati kutseliste teatrite repertuaari (Eesti kaasaegsed näidendid) · Rahvateatrid olid sageli taimelavaks, kust tuli kutselistesse teatritesse uusi näitlejaid · Maal ja väiksemates kohtades andis see inimestele sagedamini teatris käia, aga ka ise teatris kaasa lüüa. Silmapaistvad lavastajad: · Kaarel Ird (1909-1986) · Voldemar Panso (1920-1977) · Mikk Mikiver
sünnitalus, tema viimases elukohas Tallinnas ning Kaukaasias Krasnaja Poljana külas, kus ta end haigustest ravimas käis. Tallinnas kannavad Tammsaare nime ka rahvateater ja keskraamatukogu. 1998. aastal anti välja ka Tammsaare nimeline romaaniauhind. 5 2. ANTON HANSEN TAMMSAARE LOOMING 2.1. Loomingu I periood Tammsaare kirjanduslik debüüt oli aastal 1900, mil suurimaks romaanikirjanikuks Eestis oli Eduard Vilde. Esimesed jutukesed ilmusid Tammsaarel 1900. aastal "Postimehes". Esialgu ei
nimetatakse erinevat moodi: Kehra lahing Vikipalu lahing Soodla lahing Suuremas asulas hakkas raudteejaama ja mõisa juurde tekkima Eesti esimene iseseisvusperioodil suurim rajatud projekt – Eesti Metsa ja Tselluloosi Aktsiaühingu sulfaattselluloositehase asutamist alates 1938. aastast, eriti intensiivselt aga 1950.–1960. aastatel. 1961 ehitati Kehra Kunstidekool. 1962 alustas kool tegevust. Alates 1963. aastast tegutseb asulas rahvateater Kehra Nukk. Kehral oli omavalitsuslik staatus aastatel 1991–2002. Linnaõigused saadi 1993. aastal. 2002. aastal ühineti Anija vallaga ja Kehrast sai vallasisene linn. 4 KEHRA MÕIS Kehra mõis (saksa k Kedder) rajati 1630tel aastatel. Mõisa esimene omanik oli Heinrich Bade. 17. sajandi keskel vahetas mõis mitmeid omanikke, kuid 1660tel aastatal omandas
1937 aastal saab ametlikuks nimeks Eesti Draamateater ning 1939. aastal ostetakse Saksa teatri hoone päriseks. Tallinna Töölisteater luuakse 1926 aastal ning juhiks Priit Põldroos. Lisaks veel rida väikelinnade teatreid Viljandis Ugala (kutseline teater alates 1926); Narva Teater (alustab kutselisena 1931); poolkutselised teatrid Võrus "Kannel" (1927); Kuressaare teater (1935); Valga "Säde" (1936). Teatrid kuuluvad seltsidele ning pole riigiteatreid ega erateatreid (v.a Paul Pinna Rahvateater 1923-27). Teatrid elatavad end ära lisaks piletitulule, ka riigilt saadava toetusele ja Kultuurkapitali rahadele (luuakse 1925 aastal). Riigitoetuse osakaal teatrite tuludes on 40-50% ümber. Iseseisvuse alguses tuuakse hooaja jooksul välja umbes 80 uuslavastust (vabariigi lõpuks kasvab umbes 140 uuslavastuseni aastas), antakse umbes 400. Algupärandite osakaal mängukavas jääb 1920ndate alguses 15-20% vahele, kui vabariigi lõpuaastail on juba osakaal 40% mängukavast. 16
See loodi Antoine'i teatriga ühistel alustel: klubi-tüüpi, kindla liikmeskonnaga (liikmete arv kasvas pidevalt), repertuaari valis 10-liikmeline juhtnõukogu. Siin polnud aga oma kindlat truppi ega kindlat lavastajat. Trupp moodustus professionaalsetest Berliini näitlejatest ja etenduste jaoks renditi erinevaid ruume. 1889 avati Freie Bühne Ibseni ,,Kummitustega". Repertuaaris ka Tolstoi, Strindberg, Zola, Hauptmann, Holz. 1890 loodi Freie Volksbühne (Vaba Rahvateater), mis oli seotud sotsiaaldemokraatliku parteiga. Liikmed olid põhiliselt töölisklass. Liikmete arv suur ja piletihind odav. Mängiti ka Hauptmanni, Schillerit, Lessingut, Ibsenit repertuaar laiem kui Freie Bühnel. Selle teatri edu ergutas ka kommertsteatreid lavastama uusi näidendeid. Moodsa näitekirjanduse eeskuju oli Ibsen, kelle loomingu lavastamisega käisid kaasas pidevad skandaalid ja vaidlused. 1870ndatest alates etendati Saksamaal Ibsenit, aga ,,Norat" näiteks
Eva Bergman (Ingmar Bergmani tütar). Backa Teater on sageli valinud suhtlemiseks kaasaegse noore publikuga klassikalisi näidendeid. Shakespeare'i Kaheteistkümnenda öö" lavastus Backa Teatris läheb teatriajalukku ja hollandi dramaturgi Pouline Mol'i kreeka müüdi töötluse "Kuningalaps Ifigenia" vahendusel räägiti äärmisest reeturlikkusest. Backa Teateri kunstiline nägemus on üsna lähedane sama linna Folkteaterni ("Rahvateater") lasteteatri püüdlustele. En trappa Ner ("Korrus Allpool") nime kandvas teatris on väikelastel olnud võimalik kohtuda selliste armastatud pildiraamatutegelastega nagu Lennart Hessingi "Krakel Spektakel", kuid selles teatris tehakse kõike isemoodi. Entrappa Ner usaldab lapsi ning usub nende loovusesse ja keskendumisvõimesse. Et tõsta eelkooliealiste ja koolilaste huvi ja arusaamist teatrist, viiakse regulaarselt läbi seminare teemadel teatri keel, esteetika ja töömeetodid. Teatri
Ekspressionistlikud jutustused by Metsanurk, Kivikas. Realism erinev, kergem, kunstilisem. Lutsu Paunvere-värk, tipp on ,,Kõrboja peremees" ning T&Õ alustamine by Tammsaare. Jakobsoni ,,Vaeste-Patuste alev", Gailiti ,,Nipernaadi". Näitekirjandus: 1912-15 juba Vilde ,,Tabamata ime", ,,Pisuhänd", Kitzberg ,,Libahunt", ,,Kauka jumal", Lutsu ,,Kapsapää". Kutselised teatrid juba Estonia, Vanemuine, Endla, Tallinna Draamateater. Töötasid ka Pinna Rahvateater, töölisteatris ja Ugala Viljandis. Ainus kutseline näitekirjanik sel ajal Hugo Raudsepp, teatritekste erinevate autorite poole u 150, palju komöödiaid. ,,Juudit". 1930. suur riigivanema auhind kõige väärtuslikumale teosele. 1934 Tõde&õigus kaks viimast osa; 1935 ,,Ümera jõel"; 1936 ,,Nimed marmortahvlil"; 1937 Vabadussõja- aineline värssromaan ,,Saatana vari" (Visnapuu); 1938 Raudsepa näidendid ja Gailiti ,,Karge meri"; 1939 ,,Põrgupõhja uus Vanapagan".
põhiomadused dialoogivorm, sündmuste olevikus toimumine, pingeline arendus, vastuolud ja konfliktid tegelaste vahel. Euroopa draamakirjandus kasvas välja antiikaja kultuslikest rituaalidest. Antiikajal sündinud tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhizanri. Euroopa kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus (Aischylos, Sophokles), keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa romantism, mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj domineerisid dramaatikas realistlik sotsiaalne olustikunäidend ja psühholoogiline draama. Sel perioodil tõusis dramaatika tähelepandavale kohale teiste kirjandusliikide kõrval (Shaw, Tsehhov). 2. PILET ANTIIKKIRJANDUSE MÕISTE, HOMEROSE EEPOSED A
annaabi.ee 
