Ma ei väida, et sõpradega suhtlemine on vale, kuid kas tundide viisi arvutiekraani passida annab inimesele midagi juurde? Võin sellele isegi ära vastata, teades, et mul on õigus. Ei, see ei anna midagi juurde. Raamatu ajalugu ulatub väga-väga kaugesse aega. Vanimad raamatud olid savisse, puusse või kivisse raiutud või kraabitud tekstid. Raamatuid on kogu oma ajaloo jooksul kõrgelt hinnatud. Vanasti saadi põhilist informatsiooni siiski raamatutest, kuna puudusid teised infoallikad. Raamat oli ka meelelahutaja, kuna vanasti tehti aega parajaks just raamatuid sirvides. Kurbusega tuleb tõdeda, et tänapäeval on raamatud rohkem unarusse jäänud. Selle peamiseks põhjuseks on see, et tänapäeva inimeste elutempo on tunduvalt kiirem, ning ajaliselt pole meil teiste toimetuste kõrvalt aega lihtsalt raamatuid lugeda. Raamatute lugemine avardab kõvasti inimese silmaringi, laiendab sõnavara ning parandab lugemisoskust. Inimene, kes loeb raamatuid, teab rohkem, tema
Nemad väärtustavad rohkem sõpradega koos olemist. Neid, kes loevad väga palju nimetatakse pahatihti nohikuteks ja nendest võivad saada heidikud. Noore inimese jaoks on tähtsamad sõbrad, vabaaeg ning lõbustused, mitte aga raamatud. Inimesed on aga erinevad. Leidub ka neid, kes loevad palju ja tihti. Enamasti kuuluvad sinna gruppi vanemad inimesed, kes on raamatutega rohkem tutvunud ja ei ole ingotehnoloogiaga nii kursis, kui lapsed. Nende jaoks on raamat püha ja seda peab lihtsalt lugema. Samuti on vanuritel ka rohkem vaba aega. Inimesed, kes aga on tõeliselt pühendunud raamatutele, nimetatakse antikvariaatideks. Need on üks grupp inimesi, kes teoseid koguvad, nende eesmärgiks on otsida kindla trüki arvuga raamatuid ja neid siis lugeda ja hoiustada. Antiikvariaatidele pakuvad raamatud mõnuainet ja nad saavad neid lugeda üha uuesti ja uuesti. Neid inimesi on aga vähe, kes kogu oma elu pühendavad raamatutele
plussid ja miinused ning nendega seonduva riistvara. Teise osa jaoks olen küsitlenud Valga Gümnaasiumi õpilasi, et saada teada nende arvamused e-raamatute kohta. Nendest kahest osast saadakse ülevaade sellest, milline võib olla e-raamatute tulevik, kui populaarsed on need õpilaste seas juba praegu ja kas on võimalik, et paberkandjal raamatud surevad välja. 1. E-RAAMATU OLEMUS Vikipeedia ütleb e-raamatutu kohta järgnevalt: "Elektrooniline raamat (ka e-raamat, digitaalne raamat) on teksti-ja pildimaterjalil põhinev digitaalses vormis toodetud, avaldatud ning arvutil või mõnel muul digitaalsel seadmel loetav teos."(Wikipedia 2013)"Eesti Rahvusraamatukogu kasutab raamatukogundusliku terminina mõistet e- raamat kui litsentsi alusel kasutatav või vaba juurdepääsuga digitaalteavik, milles on ülekaalus otsingut võimaldav tekst ja mis on trükitud raamatu (monograafia) analoog".
on suuremad, kui võimalused, et saad ümbrikus kästisi kirjutatud kirja. Mis on VHS või fotonegatiiv? Kas kümne aasta pärast kasutavad neid sõnu ainult ajaloolased? Kui kõik muu digitaliseerub, siis ei jää ka raamatud ajast maha. 1440. aastal leiutas saksalane Johann Gutenberg trükimasina, pannes sellega aluse raamatute lihtsamale tootmisele ja seega ka laiemale levikule. Võib julgelt öelda, et see leiutis muutis maailma. Internetiajastu alguses sündis uutmoodi raamat e-raamat. Kas see saab sama pöördeliseks maailma ajaloos kui trükipressi leiutamine? Mis on e-raamat tegelikult? Just seda ma kavatsengi uurida. Uurimustöö esimeses osas võtan vaatluse alla e-raamatute ajaloo, plussid ja miinused ning nendega seonduva riistvara. Teise osa jaoks olen palunud inimestel avaldada nende enda arvamust e-raamatute kohta. Neid kahte osa kokku liites peaksin saama ülevaate sellest, milline võib olla e-raamatute tulevik kas on võimalik, et paberkandjal
ellu viia. Reaalsest elust otsekohest ja ilusatamata tõde kirjutada pole ju eriti kerge ja riskivaba. Nimekirjas, mis vanaema mulle andis, on kakskümmend viis raamatud, neist kakskümmend kolm on mul läbi. Tänu nendele raamatutele on minu ellu tulnud palju rohkem positiivsust, tarkust, tähelepanelikkust ja mõnu. Võib olla saan raamatutest mõnu teisel moel kui vanasti videvikul või laterna valgel lugedes kuid just vanalinn, Toompea ja üks hea raamat ühe hea inimese poolt soovitatuna pakub mulle täpselt seda mõnu mida igasse päeva igal inimesel tegelikult vaja on. Raamatud on muutunud avatumaks, kirjutajad julgemaks aga seda kõike sellepärast, et meie endi elud on muutunud karmimaks. Meie, inimesed, oleme raamatute tegelased ja kui me tahame raamatutest saada mõnu ja positiivsust siis peame me ise vastavalt elama. Peame elama nii, nagu me raamatust seda lugeda tahaksime, sest keegi teine paneb kirja meie elud
Tallinna Tehnikaülikool Infotehnoloogia teaduskond Automaatika instituut Regina Feldman 124005IATB Raamatud noorte keskel Retsensioon Juhendaja: Rein Paluoja Dotsent Tallinn 2012 Sisukord 1. Annotatsioon....................................................................................................3 2. Teksti analüüs...................................................................................................4 · Kirjatöö eesmärk...................................................................................4 · Kirjatöö põhisõnum...............................................................................4 · Sissejuhatus...........................................................................................4 · Kokkuvõte.......................................................
Tänapäeva inimesed peaksid lugema rohkem raamatuid Tänapäeval on raamatud jäänud tahaplaanile. Meie vanemate ajal ei olnud üldse nii palju erinevaid segajaid kui on praegu. Polnud arvuteid, metsikuid pidusid, igal ei olnud ka televiisorit ning palju muudki. Inimestel oli aega igapäeva tegevuste kõrvalt haarata raamat ning seda lugeda. Küsides mõnelt noorelt, tema õhtu kohta, on seal alati hetked, mis on veedetud arvuti taga. Võimalusi on väga palju. Oleneb küll vanusest, kuid kõige tavalisem ajaviitmise meetod on mängude mängimine internetis. Kes aga ei mängi suhtleb sõprade ja tuttavatega või uudistab niisama ringi. Ka televiisori vaatamisele kulub noortel palju aega, siis ei ole imestada, et keegi ei jõua lugemisega tegeleda. Siiski tuleks seda aega leida.
Kõige selle inimlikult maise ja jumalikult igavese tajumine ning sellega arvestamine ongi elutarkus, mida lugemine endas kannab. Eesmärgiks pole, et see, kes vaevub lugema, peaks nõustuma, vaid et ta mõtiskleks.11 Tekst on kui teose kude. See, mis on lugeja ees avatud ja valmis lugemiseks. Lugemise tähendus tekib teksti ja lugeja suhtlemise, nendevahelise dialoogi tulemusena. Hermann Hesse oma essees ,,Raamatute lugemisest" räägib kolmest lugemismudelist. Esimene neist raamat juhib, lugeja järgneb. Ainestikku võetakse objektiivselt, tunnustatakse kui tõelust. Teine lugeja järgib oma loomust, temast saab laps ja ta hakkab asjadega mängima, leivast saab mägi, millesse tunnelit puuritakse , voodist urg, aed ja lumeväli. See lugeja teab, et igal asjal võib olla varuks kümneid ja sadu tähendusi. See lugeja ei järgne kirjanikule nagu hobune kutsarile, vaid kui jahimees jälgedele.
Kõik kommentaarid