Raamat, vanaaegne mõnuaine (1)

Oli aeg, mil enamik inimesi veetis vaba aega raamatut lugedes . Sealt saadi tarkuseteri, häid õpetusi eluks ja rohkelt teadmisi. Raamatud olid populaarsed ja inimesi, kes raamatuid ei lugenud oli väga vähe, ikka leiti võimalus, kust raamatuid lugemiseks saada - raamatukogud, tuttavate käest laenamine, jõukamate puhul ka ostmine. Kas raamatud on vanamoodsed? Kas neid ei loeta enam üldse või on lugejate hulk lihtsalt vähenenud?
Tean palju noori, kelle meelistegevus on just lugemine, mitte arvutis mängimine või sõpradega lobisemine, rääkimata siis alkoholi tarvitamisest või teiste ebaseaduslike tegevuste harrastamisest. Paljud ei võta tõesti raamatut vabatahtlikult kätte, kuid kohustuslik kirjandus on alati loetud. Viimane n-ö grupp on siis need, kes ei loe ei vabatahtlikult ega ka koolis ette antud raamatuid. Ainukene seletus sellele on minu arust laiskus. Tahtejõu puudus. Aga võib olla nad ei teagi, et ka raamatute kaudu saab targemaks. Tegelikult kõlab see ju kummaliselt – kuidas saab kellegi väljamõeldud Felixi loost targemaks? Mina arvan, et see on alateadvus, mis meid sel puhul juhib. Me ei pruugi ise märgatagi kui kasutame oma igapäevaelus, või siis mõnes suhteprobleemis, selle sama Felixi käiku, teeme samu tegusid . Oma peaga, ilma tema loost rääkiva raamatuta, poleks me selliste asjade peale tulnudki.
Kui jaotada noored raamatute lugemise järgi gruppidesse , mis eelnevalt välja tõin, siis kuulun mina teise. Mulle meeldib lugeda, kuigi pean tunnistama, et see pole alati nii olnud. Ma ei veeda oma vaba aega ainult lugedes, vaid olen ka arvutis. Sageli olen iseenda peale päris tige ja mõtlen, miks ma pidin need kaks tundi arvutis olema, ma oleksin jõudnud mitu peatükki läbi lugeda! Usun, et tänapäeva noortele ei paku raamatud enam seda mõnu, mis aastaid tagasi. Mitte, et me neid ei väärtustaks, naudiks ega tunnustaks vaid lihtsalt me teame, et on ka muid viise kuidas ennast harida ja kuidas vaba aega veeta. Meie vanematel, rääkimata vana-vanematest, ei olnud ega saanudki olla aimu ei arvutist, iPodidest ja igasugu muudest uutest vidinatest, mille nimesid , funktsioone ja võimalusi minagi üldjuhul ei tea. Tegelikult ei paku huvigi. Ja selle üle on mul ainult hea meel.
Mäletan üsna selgelt ühte varakevadist laupäevahommikut, kui istusime vanaemaga verandal, jõime värskendavat kohvi ja rääkisime minevikust, olevikust, tulevikust ja raamatutest. Ta andis mulle hulk raamatute nimesid, mille lugemine mulle kindlasti kasu tooks. Nimekiri on siiani seinal ja ootab oma viimaseid plusse. Tean, et tema ise jõudis need kõik oma elu jooksul läbi lugeda. Vanad inimesed on ju sageli vaiksed, rahulikud ega erutu millestki rääkides. Aga sel hetkel märkasin ma tema silmades sädet ja sära. Ma sain aru, et ta tõesti armastab raamatuid, et talle tõesti meeldib see, millest ta räägib. Ma tean, et tema puhul oli tegu maksimalisti ja ka väikeste asjade üle rõõmu tundva inimesega. Seega olen kindel, et iga raamat ja iga raamatu iga lehekülg oli tema jaoks eriline, kallis ja huvitav. Ta oskas hinnata klassikat nii Eesti kui välismaa autoreilt. Minu vanaema ei olnud n-ö ,,vanakoolivend’’, kes ennast uute võimalustega kurssi ei julgenud või siis polnud võimeline viima. Ta sai väga hästi hakkama arvuti taga, kasutas mobiiltelefoni, internetipanka ja Tallinnas võis ta veeta tunde suurtes kaubanduskeskustes. Ta ei ostnud muidugi noortekauplustest midagi, aga talle meeldis see aura , see õhkkond ja need noored. Ta ei lugenud juba mitmendat korda mõnda vanaaegset teost, et kõrvale hiilida noortest ja uutest tuultest kirjandusmaailmas. Sel hommikul , mil korjasime koos meie esimese ja kahjuks viimase ühiselt korjatud sinilillekimbu, kiitis ta just viimasel ajal aktuaalset raamatut Sass Hennolt ehk ’’Mina olin siin. Esimene arest .’’. Mulle tuli see muidugi üllatusena. Ta ei peljanud neid roppe sõnu, karme võtteid ja julme tegusid. Ta nägi sügavamale, ta hindas noore inimese vaeva püstitada endale raske eesmärk ja see ka ellu viia. Reaalsest elust otsekohest ja ilusatamata tõde kirjutada pole ju eriti kerge ja riskivaba . Nimekirjas, mis vanaema mulle andis, on kakskümmend viis raamatud, neist kakskümmend kolm on mul läbi. Tänu nendele raamatutele on minu ellu tulnud palju rohkem positiivsust, tarkust, tähelepanelikkust ja mõnu. Võib olla saan raamatutest mõnu teisel moel kui vanasti videvikul või laterna valgel lugedes kuid just vanalinn, Toompea ja üks hea raamat ühe hea inimese poolt soovitatuna pakub mulle täpselt seda mõnu mida igasse päeva igal inimesel tegelikult vaja on.
Raamatud on muutunud avatumaks, kirjutajad julgemaks aga seda kõike sellepärast, et meie endi elud on muutunud karmimaks. Meie, inimesed, oleme raamatute tegelased ja kui me tahame raamatutest saada mõnu ja positiivsust siis peame me ise vastavalt elama. Peame elama nii, nagu me raamatust seda lugeda tahaksime, sest keegi teine paneb kirja meie elud aga meie ise enda elud, kus oleme nii stsenaristid, lavastajad kui ka näitlejad. Raamatud olid, raamatud on ja meie kõige õnneks ka jäävad!