Raamat, vanamoodne mõnuaine (5)

Raamat vanamoodne mõnuaine
Raamatud on tähtsad silmaringi avardamiseks ning maailma mõistmiseks. Ei ole oluline, kui tihti sa loed, kuid vahel peaks siiski paar lehekülge läbi sirvima, et saada mõtlemisainet ja puhkust reaalsusest. Lugedes võid avastada emotsioone, millest sa varem teadlik ei olnudki ning raamatu võlu suureneb iga lausega. Need mitmed leheküljed suurte kaante vahel väjendavad kellegi olemust ning tahet ka teistele näidata, mida tema, millestki arvab . Miks ka mitte huvituda mõnest põnevast loost , mille abil võib muutuda ka enda vaatenurk?
Raamat oli vansti ainuke ajaviitmis viis. See oli justkui pühaasi, mida anti edasi põlvest põlve. Ühte raamatut jagati käest kätte, sest ega vanasti polnud neid nii palju saada, kui praegusel ajal. Siis usuti raamatutesse rohkem ja neid hoiti hoolega. Mida rohkem sul oli raamatuid, seda rikkam sa olid. Raamatud maksid tollel ajal suurt raha, sest neid toodi peamiselt välismaalt. Vene ajal ei olnud Eesti kirjandus eriti lubatud. Raamatud andsid inimestele rohkem emotsionaalset tuge, nad uskusid neisse ja said sealt mõtteid, mida kasutasid oma igapäeva elus. Raamatuid loeti ette pereringis ja see ühendas ning tõi esile nende ühtekuuluvuse.
Tänapäeval on aga raamatu tähtsus ja lugejaskond vähenenud. See on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks on tänapäeval inimestel väga vähe aega, millegi kõrvalisega tegeleda. Töö võtab neilt kogu jõu ning raamatuteni küünditakse harva. Kõige tähtsam on inimeste jaoks raha teenimine ja alles siis tuleb vabaaeg ning lõbustused. Suurim tähelepanu võitja on muidugi ka infotehnoloogia, mille areng toimub kiirelt ja tõhusalt.. Meil on tekkinud piiramatud võimalused kasutada arvuteid, mobiiltelefone, vaadata televiisorit ning tegeleda palju tehnikaga. Internetist leiab teavet enamus raamatute kohta ning seepärast jäävad leheküljed ise lugemata. Arvuti röövib palju aega ka noortelt , kes suhtlevad pigem portaalides, kui loevad . Noorte arvates ei ole raamatud nii tähtsad, sest need ei anna midagi ja on ainult üks suur ajaraiskamine. Nemad väärtustavad rohkem sõpradega koos olemist. Neid, kes loevad väga palju nimetatakse pahatihti nohikuteks ja nendest võivad saada heidikud. Noore inimese jaoks on tähtsamad sõbrad, vabaaeg ning lõbustused, mitte aga raamatud.
Inimesed on aga erinevad. Leidub ka neid, kes loevad palju ja tihti. Enamasti kuuluvad sinna gruppi vanemad inimesed, kes on raamatutega rohkem tutvunud ja ei ole ingotehnoloogiaga nii kursis, kui lapsed. Nende jaoks on raamat püha ja seda peab lihtsalt lugema. Samuti on vanuritel ka rohkem vaba aega. Inimesed, kes aga on tõeliselt pühendunud raamatutele, nimetatakse antikvariaatideks. Need on üks grupp inimesi, kes teoseid koguvad, nende eesmärgiks on otsida kindla trüki arvuga raamatuid ja neid siis lugeda ja hoiustada. Antiikvariaatidele pakuvad raamatud mõnuainet ja nad saavad neid lugeda üha uuesti ja uuesti. Neid inimesi on aga vähe, kes kogu oma elu pühendavad raamatutele. Veel on olemas ka inimesi, kes ei tea jutustustest mitte midagi, isegi seda mitte, kustkohast raamatuid laenutada saaks. Ainuke asi, mis neil selge on , et raamatud maksavad palju ja neil on suured pakusud kaaned .
Raamatuid saab tänapäeval ka lugeda arhiividest. Need on üles pandud nii internetti kui ka üksikutesse hoiukohtadesse. Neid nimetatakse arhiivideks. Seal on tavaliselt väga palju erinevaid vanu raamatuid, mida keegi pole oma silmaga näinud ning nendest on tehtud uued trükid.
Viimaselajal arvatakse, et kuna tehnika areng on kiirem, siis raamatud varsti unustatakse. Elanikkond saab informatsiooni kätte nii televiisorist kui ka arvutist. Inimeste lugemus ei vähene kindlasti, kuid täiesti võimalikuks osutub ilmselt see, et pikapeale saavadki raamatud endale elektroonilise vormi ning sülearvutist lugeda pole enam mingi probleem. Kindel on, et raamatud ei kao ilmselt kunagi. Lugejad on need, kellest puudus on, mitte uued romaanid või luuletused. Ikka leidub inimesi, kes raamatutest lugupidada ei oska, kuid õnneks on austajaid veel alles ja loodetavasti nad niipea ei kao.
Timo Tislar
21.09.2008