Raamat Kallis Mikael (0)

Kallis Mikael

Lugesin Marja- Leena Tiaineni teost "Kallis Mikael", mis ilmus esimest korda 1999. aastal. Teos on pärit Avita kirjastusest, Teraviku sarjast. 
Teoses räägitakse teismeliste leevenduse otsimisest alkoholist ning narkootikumidest , süütundest ja üldistest probleemidest. Raamatusse põimub ka vanemate liigne ellu sekkumine. Põhiprobleemiks kujuneb tüdruku, kelle poisssõber on hiljuti surnud, varajane rasedus. Veel üheks raskeks probleemiks neiule osutub lahkunud poisi vanemate piire ületav abistamine.
Mikael oli kuueteistkümne-aastane poiss, kes sai vahetult enne oma surma teada kohutava saladuse oma tüdruksõbra Roosa kohta. Ta istus purjus olekus rattale ning sõitis vastu parkimisautomaati. Teda jäid leinama Jape, kes tundis end süüdi ja mõtles enesetapule, Roosa, kes sai teada, et on rase , vanemad, vend Tuomas ja paljud sõbrad. Rasedusest teada saades, mõtles Roosa teha aborti, kuid Mikaeli vanemad hakkasid teda meelitama, andsid talle raha ja korteri ning lubasid tema eest hoolitseda. Algul paistis see Roosale siiras, kuid kui vanemad väljakannatamatult uudishimulikuks muutusid, tundus see tüdrukule hoopis tagamõttega plaaniks osutuvat. Lõpuks jäi siiski laps Miia Mikaela Roosale ja kõik lahenes õnnelikult.
Peategelaseks võib nimetada raamatus Mikaelit, kes on küll surnud, kuid kelle ümber jutustus kaudselt käib. Mikael oli lugemisvaegusega, kuid elurõõmus noor poiss. Koolis ei õppinud ta hästi erinevalt oma vennast, kes oli tarkus ise. Ta käis palju joomapidudel ja tarbis vahel tujutõstmiseks Rotilt (narkodiilerilt) saadud narkootikume. Nooruk mängis trumme bändis Desibel, koos sõprade Papa Tatsa ja Japega. 
Mikaeli tüdruksõber Roosa sai peale Mikaeli surma teada oma rasedusest. Ka Roosat võib paigutada loo keskele . Roosa oli umbusklik ning pealtnäha korralik tütarlaps, kes tegelikult suitsetas ja jõi, kuid emaduse saabumisega suutis ta need kombed maha jätta ja end lapsele pühendada. "Suitsetamise peaks lõpetama, ma olen püüdnudki, kuid vahel kohe peab tõmbama." Roosale ei meeldinud Mikaeli ema Sirkku, kes oma nina tema ellu toppis. "Sirkku hakkab nuhtluseks muutuma. Tõi mingeid beebilehti. Käib mind vaatamas iga jumala päev."
Jape (Jarno) oli Mikaeli nõbu, ühtlasi ta parim sõber. Jarno tundis end Mikaeli surmas süüdi, sest ei olnud teda tol õhtul ratta peale võtnud. Jarno leinas Mikaelit väga kaua ja üritas isegi endale kuuli pähe lasta. "See on teie poja viimane sõnum. Mul kadus eluisu pärast seda kui Mikke suri. See oli minu süü. Tasakaalu mõttes oleks hea, kui ka mina..." Õnneks tänu Elinale sai Jape süütundest üle.
Tuomasel ja tema vanematel on teoses meelitajate roll. Nad andsid Roosale kõike, et näha seda tükikest, mis oli Mikkes alles jäänud. Kuna ema ja isa ise tundsid end Roosa juures kohatult, oli Tuomas nende sõnumite kandja. Lõpuks armus noormees ise Roosasse.
Autor soovib raamatuga öelda seda, et noored võiksid oma elustiilile rohkem tähelepanu pöörata. Samuti näitab ta jutustuse sündmustes seda, et alkohol ja narkootikumid ei päästa probleemist, vaid pigem teevad seda hullemaks. Selle ehtsaks näiteks ongi Mikael, kes sõitis vastu parkimisautomaati, vahetult ennem seda saanud Rotilt südamevalu leevendamiseks ecstasy tableti. Sama moodust proovis ka Jape, kes oleks aga äärepealt enesetapu sooritanud. Kolmandaks näiteks tooksin Miia Mikaela, kelle elutee algas siis, kui ta vanemad olid purjus. Varakult emaks saavas Roosa käitumises väljendab Tiainen tülpimust ja trotsi, sest enamasti soovivad noored elada sarnaselt oma eakaaslastega. ""Sinu sünnipäev on järgmisel reedel," meenutab Anne. "Kui õige läheksid seda tähistama?" "Eks näis," puhub Roosa väliselt ükskõikse näoga suitsu välja, tema silmis aga särab tuluke." Teos on kirjutatud huvitavalt läbi Mikaeli silmade ja kuigi autor ise oma arvamust välja ju ei ütle on see kaudselt näha Mikke arvamustes. Seda on näha näiteks siis, kui Mikke oma mõttes Roosa abordi arvamusele vastu vaidleb või haletseb Jarnot, kes endalt elu tahab võtta. Raamat ise on selges kirjakeeles, kuid dialoogides on näidatud teismeliste suhtlust, hetkelisi solvumisi ja ülbust. Teos on tõsine ning toob tõeliselt välja noorte pahupoole. Samas on see kurb ja nii mitmeski kohas tuleb nutuklimp kurku . Vabal ajal ma väga noorteromaane ei loe ning "Kallis Mikael" oma süžee ja tegevuste kulgemise poolest mind ei üllatanud. Raamatu lõpptulemus oli etteaimatav, aga ei saa väita, et see jutt mulle ei meeldinud, tegevus kulges siiski põnevalt ja kiiresti. Vahelduseks oli seda väga hea lugeda ja kindlasti pani teos mind mõtlema tänapäeva noorte elude peale. Mõtlesin loo tegelastega kaasa ja püüdsin selgusele jõuda miks mõni sellise otsuse vastu võttis, sest ise oleksin teinud hoopis teistmoodi. Hale on vaadata noori või lugeda neist, kes oma nooruse lihtsalt alkoholi peale raiskavad ja seda aega tõeliselt nautida ei oska. Eelkõige soovitaksin raamatut noortele, kes on jõudnud teismeikka, kuid muidugi võivad seda lugeda kõik, kes soovivad.