Siguri kasvatamisega on tegeldud ka Eesti taludes ja sealt see taim meie loodusesse jõudis. Kuidas sigurit ära tunda? Tal on helesinised õisikud, nagu rukkilillel. Kuid tema õisikud koosnevad teistsugustest õitest. Nendes on ainult keelõied, putkõisi neis pole. Ka on nende asetus varrel veidi teistsugune. Nimelt rukkilille õied asuvad varre ja selle harude tippudes. Siguri õied asuvad aga varrel olevate lehtede kaenlas lühikestel raagudel. Nii nagu rukkilille õied, on ka siguri õied heaks meeallikaks mesilastele. Noortest sigurilehtedest saab aga suurepärase salati. Tänapäeval on siguri kasvatamine kultuurtaimena peaaegu kadunud, kuna palju maitsvamat kohvipõõsa kohvi on piisavalt. Nii on sigur jäänud rohkem iluaedade kasvandikuks.
Välimus - õis Suured mõlemasugulised kaheli õiekattega longus õied. Nii kroon kui tupp on liitlehised. Tupe tipmed 1¼1,5 cm pikad, teravad, algul eemalehoiduvad, hiljem püstised. Kroon on lai, kellukjas, avatud, 2,5¼4 cm pikkune ja 3,5¼4 cm läbimõõdus, lõhestunud laiadeks teravatipulisteks lühikesteks hõlmadeks. Kroon on enamasti helesinine, harva valge. Silma torkab ka kolme karvase suudmega emakas. Õied asuvad tipmiselt või ülemiste lehtede kaenlas lühikestel raagudel, üksikult või vahel moodustavad hõreda väheseõielise kobara. Õieraag on kahe kandelehega. Õied avanevad tavaliselt õisiku tipust aluse poole. Õitseb juunist augustini. Putuktolmleja. Välimus – vili, leht, vars, maa-alune osa VILI - Munajas 10 rooga kupar, millest pääsevad seemned välja kupra tipul tekkiva 3 augukese kaudu. Seemned on läikivpruunid, valmivad augustis ja septembris. LEHT - Veidi nahkjad ja läikivad alumisel pinnal heledamad lihtlehed
Tema puitunud vars tõuseb maapinnalt ronijuurte abil mööda puid või muid tugesid. Mõnel juhul roomab ta aga lihtsalt mööda maapinda. Luuderohul on nahkjad tume-sinakasrohelised sõrmroodsed 3...5 hõlmaga terveservalised lihtlehed. Õitsevatel vartel on sageli terved rombjad lehed. Lehed kinnituvad varrele vahelduvalt ja on noorena pisut karvased. Väikesed kollakasrohelised ja enamasti mõlemasugulised õied paiknevad peenikestel raagudel kerajates sarikõisikutes, mis on tavaliselt omakorda koondunud püramiidjaks pööriseks. Õiekate on kaheli; kroonlehti on viis. Luuderohi on Antiik-Kreekas seotud ka religioossete tavadega: ta on pühendatud veinijumal Dionysosele. Sageli võib lõunamaiste vanade kõrtside ustel kohata sisseraiutud luuderohu kujutist. Kasvatamine. Luuderohi vajab kasvuks värsket viljakat niisket mulda. Kuigi luuderohi on külmahell, talub ta vähesel määral varju
peaaegu mustad. Mustika võrsed on kolme-nelja esimese aasta jooksul helerohelised ja teravalt kandilised. Mustikas kasvab happelistel, niiskematel muldadel ja mõõdukalt varjatud metsades. Sinakasmustad marjad sisaldavad umbes 7% parkaineid. Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp väike, ebamääraste tipmetega ja lainja servaga. Kroon on kupjas, rohekasvalge kuni roosakas, 4...7 mm. Õied asuvad üksikult lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel. Õitseb mai lõpust juunini. Vili on tavaliselt ümmargune, harvem piklik või pirnikujuline, söödav, rohkete seemnetega lihakas mari. Värvuselt tumesinine kuni peaaegu must, enamasti kaetud sinakashalli vahakirmega. Marja tipp on iseloomulikult lame, ääristatud tupe tipmete jäänustega. Viljaliha on tume ja mahlakas. Viljad valmivad juulis ja varisevad kiiresti. Seemned levivad loomade abil.
Piibeleht Piibeleht kuulub sugukonda liilialised, perekonda maikelluke. (Uuemal ajal on omaette sugukonnas ka maikellukeselised (koos kuutõverohu ja leselehega)). Ta on mitmeaastane suvehaljas rohttaim. Kõrguseks 12 vahel ka 40 cm. Õiekate lihtne ja liitlehine. Ei saa eristada tupp- ja kroonlehte. Õied on kellukjad, valged, harva roosaka varjundiga.. Õied on ripuvad ja paiknevad tipmistes hõredates ühekülgsetes kobarates, poole -1 cm pikkustel raagudel. Neid on 5 10 ning nad on väga tugevad lõhnaga. Taim õitseb maist juunini. Viljaks on piibelehel ümar oranzpunane mari 2 - 6 seemnega. Vili on umbes 1 cm suurune. Seemned kerajad ning sinised ja valmivad septembris ja oktoobris. Tal on kaks või kolm juurmist lihtlehte, mis on teritunud tipuga ja kaarroodsed. Lehe pikkus on 9 - 20 cm, laius 2,5 - 6,5 cm. Iseloomulikud on pikad rootsud ning valkjad lehetuped. Vars on rohtne, püstine ning õisikuosas veidi kaardunud
Märkused: Sarnane sookannikesega, kelle lehed on alt paljad http://efloora.ut.ee/Aegna/species/9145.html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Nõmmkannike-Viola rupestris F.W.Schmidt Iseloomulikud tunnused: Madalad, paljude rosetilehtedega, sageli murusalt kasvavad üleni lühikarvased (sageli hallikad) taimed. Vars lühike, õieraod kinnituvad varrelehtede kaenlasse. Lehed 1,5-2,5 cm pikad ja 1,5 cm laiad, ümardunud. Õied 12-17 mm pikad, sinakaslillad, 2-5 cm pikkustel raagudel. Kõrgus 3-10 cm. Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Loodudel, loometsades, liivastes kohtades. Tavaline. Õitseb mais, juunis http://efloora.ut.ee/Aegna/species/1816.html Eesti taimede levikuatlas 2005 Põldkannike-(Viola arvensis) käoorvik, annasilm, vaeselapsesilmavesi, põlluvõerasema Kõik tunnevad kindlasti kauneid lilli võõrasemasid, keda istutatakse sageli linnade haljasaladele, rõduservadele ja kalmistutele. Meie looduses leidub aga umbes
Sinikas kasvab ainult happelisel pinnasel; armastab niiskust. Taime kõrgus on 30...70 cm. Puitunud vars on püstine, tugev ja harunev. Lehed on munajad, sinakasrohelised; lehe pikkus on tavaliselt 8...20 mm ja laius 4...20 mm. Noortel taimedel võivad lehed püsida ka üle talve. Sinikas õitseb mais-juunis. Õied on kahesugulised. Õied on valkjad või roosakad, pikliku kupja 4...6 mm pikkuse krooniga. Õied asuvad 1...3-kaupa longus raagudel. Tolmeldajateks on peamiselt mesilased ja liblikad. Suhteliselt hea meetaim. Mari on sinine, kaetud valkja vahakirmega, veidi pikergune, paljuseemneline. Marjad valmivad juulis. Sinikas on hea saagikusega. JÕHVIKAS Harilik jõhvikas ehk kuremari on kanarbikuliste sugukonda kuuluv igihaljas kääbuspõõsas, mis on tuntud oma hapumaitseliste punaste marjade poolest. Jõhvika hapu maitse tuleneb sellest, et ta sisaldab palju sidrunhapet, vähesel määral ka C-vitamiini.
moodustavad arvukaid lisapungi. Tungib mullas väga sügavale. Õis Mõlemasugulised kaheli õiekattega viietised õied. Tupp lahklehine, kroon liitlehine. Tupplehed kileja ripsmelise servaga. Kroon lehterjas, viie tipmega, mis on sageli vähemärgatavad. Värvuselt valge või roosa, roodude kohal tumedam. Õie läbimõõt kuni 3,5 cm. Sigimiku alusel on oranzikaskollane nektaarium. Õied asuvad pikkadel raagudel lehekaenlais, üksikult või sagedamini 2¼3-kaupa (viimasel juhul on õieraag harunenud). Õieraol 2 kitsast kandelehte. Õitseb juunist septembrini. Putuktolmleja. Välimus Taim kasvab 0,5–1,5 meetri kõrguseks. Ta on väänduva roomava või roniva varrega taim. Lehed kinnituvad varrele vaheldumisi. 2–6 cm pikkused lihtlehed on terveservalised. Taime juured ulatuvad väga sügavale ja moodustavad harunenud võrgustiku. Juba
Tupp on torujas kuni kellukjas, rohekaskollane, teravate tipmetega, 1,2...1,6 cm pikkune. Kroon erekollane, kellukjas, 1,8...2,2 cm pikkune, umbes tupe pikkuse putkeosaga, neeluosas 5 oranzika täpiga. Krooni servis on lõhestunud äraspidisüdajateks, laia Õis sisselõikega hõlmadeks. Õied asuvad 5...16-kaupa õisikuvarba tipus, veidi ühekülgses sarikõisikus longus raagudel. Õisiku alusel on väikesed rohekaskollased kandelehed, mis on ebavõrdse pikkusega, naaskelja tipuga. Õitseb mai algusest juuni keskpaigani. Viljumisel õieraod pikenevad, tugevnevad ja tõusevad püsti. Õied on tugevasti lõhnavad, neid tolmeldavad putukad. Munajas tupesisene kupar, õhukeseseinaline, kuid tugev, nahkjas.
Juur: horisontaalsed väheharunevad risoomid, millel tekivad lisajuured Vars: püstine või tõusev ja rohekesti harunenud http://www.looduskalender.e e/sites/default/files/images/ 090725aa259_0.jpg Leht: Lehtede pikkus 4...24 (28) mm ja laius 3...20 mm, munajad või elliptilised Õis: Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, õied asuvad üksikult lühikestel raagudel aastavanustel võrsetel. Vili: Tavaliselt ümmargune, harvem piklik või pirnikujuline, söödav, rohkete seemnetega lihakas mari, värvuselt tumesinine kuni peaaegu must. Paljunemisviis: vegetatiivselt maa-aluste võsunditega Tunnus: madal, roheline, piklike lehtedega, suvel tumedate ümmarguste marjadega. Nimetus: Arukask Kuulub sugukonda kaselised, klassi kaheidulehelised, hõimkonda katteseemnetaimed.
Eluvorm: Mitmeaastane suvehaljas rohttaim. Kõrgus 12...37 (40) cm. Õis: Õiekate lihtne, kerajas-kellukjas, valge, harva alusel roosaka varjundiga, liitlehine, 6 lühikese tömbi hambaga. Tipmistes hõredates ühekülgsetes kobarates, 0,6...1 cm pikkustel raagudel, rippuvad. Õisi 5...10. Väga tugevalt lõhnavad. Õitseb mais-juunis. Vili: Ümar mari 2...6 seemnega, oranzpunane, 0,7...1,1 cm suurune. Seemned kerajad, sinised. Valmivad septembris ja oktoobris Leht: Taimel on kaks või kolm juurmist rohurohelist lihtlehte,
Aas- rebasesaba eelistab niiskemaid niitusid. Kuid peale niiskuse vajab see taim veel head mulda, kus oleks rikkalikult toitaineid. · Rebasesaba ilusaid õisikuid võime teeservadel ja niitudel kohata juba mai lõpus ja juuni alguses. Moodustabkorrapärase rullikujulise tähisõisiku.Õisik muutub tipu suunas aegamööda peenemaks. Harilik kastehein · Kasteheinadel on pähikud on üheõielised. Tema pähikud on imepisikesed ning asuvad pikkadel peenikestel raagudel. · Hariliku kasteheina õisiku harud on üksteise suhtes sageli päris täisnurga all. Need ei ligistu üksteisele ka viljade valmimisel, viljadeks on terised. · Hariliku kasteheina vars ja õisikuharudki on juuspeened. · Harilik kastehein kasvab sagedamini kuivadel niitudel, ta on väetamata rohumaadel heaks heintaimeks. Harva kasvatatakse harilikku kasteheina isegi kultuurpõldudel. Rohkem jääb ta siiski metsloomade toiduks.
Tagatiibade alusel on tumedad laigud nagu teistelgi rabakiilidel ning väikesed tumedad laigud võivad olla ka eestiibadel. Emane on isasest natuke saledam, suurte kollakasoranide laikudega tagakehal, kollakad laigud võivad olla ka tiibadel. Bioloogia ja elupaik. Rabakiilid on tagasihoidlikud nii välimuselt kui ka käitumiselt. Lennates hoiduvad nad madalale, taimestiku ligi, ning peatuvad tihti väljaulatuvatel kanarbikuokstel või teiste taimede vartel, männitüvedel, kuivanud raagudel ja muul risul. Isased valivad toitumiseks ühe kindlapiirilise ala. Nagu kõik teisedki kiilid on rabakiilid röövtoidulised, söövad väiksemaid lendavaid putukaid. Nad ründavad saaki enamasti vee kohal ja pöörduvad siis tagasi puhkama eenduvatele taimevartele. Hännak- ja suur-rabakiil armastavad istuda ka veetaimede ujulehtedel (vesikupp, vesiroos). Isased kiilid hoiavad oma territooriumi ning püüavad paaritumiseks emaseid. Märgates mõnd
Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast. Kasutamine haljastuses: lehtdekoratiivse pinnakattetaimena, puuderühma all, taimekonteinerites, kiviktaimlates. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/mpipar2.htm http://nagi.ee/photos/Enno-Kusrav/19189451 1.4 Aster (Aster)
Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast. Kasutamine haljastuses: lehtdekoratiivse pinnakattetaimena, puuderühma all, taimekonteinerites, kiviktaimlates. Joonis 5. Harilik metspipar (http://www.whiteflowerfarm.com/23920-product.html#) Joonis 6. Harilik metspipar
mille niitjad roomavad varred juurduvad kergesti. Lehed on pikarootsulised, kujult ümarsüdajad, 5-7 hõlmised ja paljad. Hõlmad on ogaterava tipuga. Õied on helelillad, harvem valged või roosakad, neelus 2 kollast laiku. Õied meenutavad lõvilõua õit, kuid on väiksemad, läbimõõduga kuni 1 cm. Õied asetsevad üksikult pikkadel raagudel lehekaenaldes. Õitseb juunist oktoobrini. [2, 10] Vähenõudlik taim, mis kasvab päikesepaistel, poolvarjus ning isegi varjulises kohas. Eelistab niiskemat, kerget kivist mulda, kuid varjus kasvab ka kuivemal mullal. [10] Paljundatakse peamiselt jagamisega ning juurdunud vartega kevadel või sügisel; harvemini seemnetega, mis külvatakse avamaale sügisel (oktoobris) või kevadel. Seeme idaneb 1-4 nädalat. Paljuneb ka isekülviga. [10]
pähikute järgi. Lõikheinaline. Kasvukoht: karbonaatmuldadel Eesti lääne ja põhja osas, lubjarikastel niitudel ja loodudel tavaline. Püsik. Taim on hallroheline, 20-50 cm kõrge, lehed 2,5-6 mm laiad, alaküljel sinakashallid, varrest lühemad ning sellest kaardunult eemalehoiduvad. Isaspähikuid 2 või 3 ja nad on 2-3 cm pikkused; emaspähikuid 2 või 3, 1-5 cm pikad ja asuvad kuni 3 cm pikkustel karedatel raagudel; viljumisel kaarduvad väljapoole. Alumise emaspähiku kandeleht õisiku pikkune või pikem. Põisikud nokata või vaevumärgatava nokaga, erinevates värvivarjundites pruunist kuni must-purpurpu- naseni. Emakasuudmeid 3. Õitseb mais ja juuni esimesel poolel, viljub juunis, juulis. SINILILL Hepatica nobilis ; tõlkides ladinakeelset nime, saame hepar maks; ja 9
abilehti, mis paiknevad vastakuti. • Õied kasvavad ühekaupa varre otsas, on kahvatud tumepunased, längus ja lamavad maapinnal. ASTILBE CHINENSIS – HIINA ASTILBE • Tugev pruunikas roomav risoom, paljad või hõredakarvased varred ja kahelisulgjad väikeste roostevärvi karvakestega kaetud pealt läikivad lehed. Õied on roosakaslillad lillakate tolmukaniitidega ja ‘Visions in asetsevad väga lühikestel Red’ karvastel raagudel kuni 30 cm pikkuses hõredas õisikus. Õitseb augustis septembris (hiline õitseja) ja kõrgus on 80...100 cm. • hea varjuaia taim viljaka, vett hästi läbilaskva pinnasega kasvukohale. ASTILBE X ARENDSII – ARENDSI ASTILBE • tumerohelised pealt läikivad lehed ja õied on koondunud pikkadesse kobarjatesse külgharudega õisikutesse. Sordid erinevad üksteisest ‘Erik peamiselt õite värvi, a’ puhma kõrguse ja õitseaja poolest.
Ta haruneb põõsjalt ja kasvab 20-50cm kõrguseks. Kummel õitseb kogu suve. VARS - Vars on püstine või alusel veidi tõusev, enamasti juba alusel harunenud LEHT - Enamasti rootsutud lineaalseteks kuni niitjateks hõlmadeks jagunenud lihtlehed, sulgjagused, enamasti kaheli-, harva isegi kolmelijagused. Hõlmade tipp on sageli valkja ogatipuga. Lehtede pikkus 1-6 cm, laius 1-1,8 cm. ÕIS - Korvõisiku läbimõõt on 1,5...2,4 cm, asuvad üksikult pikkadel peenikestel raagudel varreharude tippudes. Õisikupõhi on iseloomulikult kuhikjas, seest õõnes, 3-realise üldkatisega. Õisiku serval on 10...15 valget keelõit 5...9 mm pikkuse küllaltki kitsa naastuga. Õisiku puhkedes on keelõied risti õisikuteljega, hiljem käänduvad alla. Putkõied on kollased. Õitseb juuni lõpust septembrini, vahel veel oktoobriski. SEEMNED - Peaaegu ruljas, alusel ahenenud pisut lapik lendkarvadeta seemnis. Värvuselt hallikaspruun, (3) 4-5 valkja ribiga. Seemnise pikkus on 1-2 mm
Sellega teeb luga paljudele taimedele head. Eeskätt saavad mõnevõrra kuivemates tingimustes paremini sirguda noored puude tõusmed. Inimesele tähendab see, et niit võib kinni kasvada, võsastuda. Hariliku loa õisik kasvaks nagu välja varre keskkohast. Tegelikult on ta siiski varre tipul. Lihtsalt on tal õisiku alusel veel pikk kandeleht, mis on väliselt sarnane varrega ja suundub ülepoole nagu vars. Õied on harilikul loal väikesed, roostepruunid ja asuvad pikkadel raagudel. Neist arenevad aga väikesed kuprad. Augustis valmivad seemned on hariliku loa peamiseks paljunemisvahendiks. Kui harilik luga ja keraluga kasvavad niisketes kasvukohtades, siis lugade perekonna esindajaid kohtab tegelikult pea kõikjal. Sagedamini võime neid näha veel muru sees küllaltki tavalistel kohtadel. Laiem majanduslik tähtsus on aga just harilikul ja keraloal. Nende varred on pikad ja painduvad ning nii on neid kasutatud mitmesuguste vaipade punumiseks
vana eani valgeks ja siledaks vaid tüve allosas moodustub aastatega tumedam korp. Üsna sageli on võras tuuleluudasid Tunnused: Võrsed: noorelt tihedalt hallikarvased, pungad samuti. Lehed: munajad, 4.....6 x 3.....5 cm, saagja servaga, lühidalt teritunud tipuga ja ümara alusega, noorelt karvased, hiljem karvasus vaid lehe allküljel roodude nurkades, leheroots 1.....2,5 cm pikk, karvane, sügisvärvus kollane. Õied: -õied kollakad, -õied kuni 3 cm pikad, karvastel lühikestel raagudel, arukasest hiljem, V. Viljad: seemne lennutiivad umbes 1,5....2 x seemnest laiemad, 1000 seemne kaal 0,6 gr., VIII, hiljem kui arukask. Seemned ei pudene kohe vaid jäävad kuni talveni puudele. 22 Kasvukohana eelistab niiskemaid ja lausa märgi soomuldi, talub hästi varju. On külmakindlam arukasest ja levib seetõttu ka kaugemale põhja tundraaladele, samuti talub viimasest
kuivemaks. Sellega teeb luga paljudele taimedele head. Eeskätt saavad mõnevõrra kuivemates tingimustes paremini sirguda noored puude tõusmed. Inimesele tähendab see, et niit võib kinni kasvada, võsastuda. Hariliku loa õisik kasvaks nagu välja varre keskkohast. Tegelikult on ta siiski varre tipul. Lihtsalt on tal õisiku alusel veel pikk kandeleht, mis on väliselt sarnane varrega ja suundub ülepoole nagu vars. Õied on harilikul loal väikesed, roostepruunid ja asuvad pikkadel raagudel. Neist arenevad aga väikesed kuprad. Augustis valmivad seemned on hariliku loa peamiseks paljunemisvahendiks. Kui harilik luga ja keraluga kasvavad niisketes kasvukohtades, siis lugade perekonna esindajaid kohtab tegelikult pea kõikjal. Sagedamini võime neid näha veel muru sees küllaltki tavalistel kohtadel. Laiem majanduslik tähtsus on aga just harilikul ja keraloal. Nende varred on pikad ja painduvad ning nii on neid kasutatud mitmesuguste vaipade punumiseks
kuivemaks. Sellega teeb luga paljudele taimedele head. Eeskätt saavad mõnevõrra kuivemates tingimustes paremini sirguda noored puude tõusmed. Inimesele tähendab see, et niit võib kinni kasvada, võsastuda. Hariliku loa õisik kasvaks nagu välja varre keskkohast. Tegelikult on ta siiski varre tipul. Lihtsalt on tal õisiku alusel veel pikk kandeleht, mis on väliselt sarnane varrega ja suundub ülepoole nagu vars. Õied on harilikul loal väikesed, roostepruunid ja asuvad pikkadel raagudel. Neist arenevad aga väikesed kuprad. Augustis valmivad seemned on hariliku loa peamiseks paljunemisvahendiks. Kui harilik luga ja keraluga kasvavad niisketes kasvukohtades, siis lugade perekonna esindajaid kohtab tegelikult pea kõikjal. Sagedamini võime neid näha veel muru sees küllaltki tavalistel kohtadel. Laiem majanduslik tähtsus on aga just harilikul ja keraloal. Nende varred on pikad ja painduvad ning nii on neid kasutatud mitmesuguste vaipade punumiseks
vaid tüve allosas moodustub aastatega tumedam korp. Üsna sageli on võras tuuleluudasid. Tsoon II. 1789. Tunnused: Võrsed: noorelt tihedalt hallikarvased, pungad samuti. Lehed: munajad, 4.....6 x 3.....5 cm, saagja servaga, lühidalt teritunud tipuga ja ümara alusega, noorelt karvased, hiljem karvasus vaid lehe allküljel roodude nurkades, leheroots 1.....2,5 cm pikk, karvane, sügisvärvus kollane. Õied: -õied kollakad, -õied kuni 3 cm pikad, karvastel lühikestel raagudel, arukasest hiljem, V. Viljad: seemne lennutiivad umbes 1,5....2 x seemnest laiemad, 1000 seemne kaal 0,6 gr., VIII, hiljem kui arukask. Seemned ei pudene kohe vaid jäävad kuni talveni puudele. Kasvukohana eelistab niiskemaid ja lausa märgi soomuldi, talub hästi varju. On külmakindlam arukasest ja levib seetõttu ka kaugemale põhja tundraaladele, samuti talub viimasest paremini tuulist kasvukohta. Juurestik tungib arukasest sügavamale maasse.
annaabi.ee 
