Kätlin Sisukord Tiivad Hämarikuliblikad Päevaliblikad Toitumine Arenemine Kasu/kahju Tiivad Laiad silmatorkavad värvilised tiivad Tiibu katavad väikesed õrnad soomused Soomused on väga haprad Liblika tiibu ei tohi käega katsuda ega liblikat kätte võtta, sest inimese nahk on veidi niiske ja soomused kleepuvad naha külge Hämarikuliblikad Lendavad öösiti ja hämaras, sellepärast me ei näe neid, tulevad ainult valguse peale nt harilik lottsuru Päevaliblikad
Liblikalised 2007 Liblikad (1) Liblikalised jagatakse suurliblikateks ja pisiliblikateks. Suurliblikad on kõige paremini uuritud putukarühm Eestis. Eestis on leitud 2016 liiki liblikaid, neist 934 suurliblikaid. Eestis enamlevinud päevaliblikad on pääsusaba, lapsuliblikas, suur kapsaliblikas. Ööliblikateks on levinud kõige enam öölased, mis sisaldab metsa-, aia ja põllukahjureid. Liblikad (2) Liblikate tiivamuster on nagu mosaiikpilt, mille moodustavad tiibu katvad värvilised soomused. Osa liblikaid on aktiivsed päeval, teised jälle õhtuhämaruses. Esimesi nimetatakse päevaliblikateks, teised on hämarikuliblikad. Liblikad arenevad täismoondega. Päevaliblikad
8.B Klass Üks suuremaid putukaliike 160 000 liiki Eestis 2 200 liiki Kuuluvad lülijalgsete seltsi, putukate klassi Kehapikkus paar mm kuni 3 ja enam cm Lüliline keha, kaetud karvade või soomustega Liblikatel on peened jalad ja sale keha Hästi arenenud tundlad ja liitsilmad Imilondiks moondunud suised ·Liblikate pea kinnitub kehale peene kaelaga. ·Rindmik koosneb kolmest omavahel kokkukasvanud lülist ·tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis PÄEVALIBLIKAD HÄMARIKULIBLIKAD Tiibade algkülg tumedam Hallikad tiivad lamavad Laiad tiivad puhkeasendis keha peal Otsast paksenevad Röövikud elavad rohkem varjus nuiakujulised tundlad Eestis üle 2000 liigi Eestis üle 100 liigi Hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju Kõhtmine närvikett Torujas seedeelundkond läbib k...
Liblikad 1 Liblikad jagunevad Hämarikuliblikad Päevaliblikad Öise eluviisiga Päevase eluviisiga Tavaliselt tuhmi Tiivad erksavärvilised hallikaspruuni värvi Jässakama kehaga 2 Liblikate kehaehitus Pea kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate
Kapsaliblikas väikekapsaliblikas Pieris rapae · tiibade põhivärv valge · tagatiibade alakülg pole soonte kohalt hallikalt tolmunud · eestiiva tipul väike hallikas laik · eestiiva pikkus alla 27 mm suurkapsaliblikas Pieris brassicae · eestiiva tipul suur must laik, mille serv ulatub tiiva välisserva keskkohani · eestiiva pikkus üle 27 mm Suur kapsaliblikas ehk Pieris brassucae Tema alustab lendamist juba maikuust. Kapsaliblikas on valgete tiibadega, mille eestiibade tipud on mustad (emasel kaks laiku) ja alakülg on tiibadel kollakas. Suvel kasvab üles kaks pesakonda. Röövikud kahvaturohelist värvi. Nad on kapsa tuntuimad vaenlased. Peale suure kapsaliblika leidub meil ka väikest kapsaliblikat. Kapsaliblikatega on sarnased naeriliblikad. Teda võib leida tihti niitudel, aedades ja põldudel. · Klass: Putukad (Insecta) · Alamklass: Välislõug...
Paju Paju on paljude putukate toitja. Varakevadel märkame neid, kes urbadel end nektariga kosutavad, hiljem tuleb hoopis teist laadi seltskond: pungaõgijad, lehenärijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüves uuristajad. Paju nektaririkkad õied pakuvad esimest kosutust talveunest toibunud ja veel uimastele putukatele. Päeval käivad pajuurbadel kollased lapsuliblikad, kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud päevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad. Öösiti võib pajuõitelt leida hämarikuliblikaid, kes pimeduse saabudes lendavad pajudele toituma. Varakevadistel õhtutel langeb õhutemperatuur pärast päikese loojumist väga kiiresti. Nii ei jõuagi hämarikuliblikad sageli enne jahenemist pajult lahkuda, jäädes kangestununa pajuurva külge. Seda on märganud ka liblikapüüdjad. Nad panevad valge lina ...
toonides Liblikad on taimetoidulised Enamikel liblikatel on imilondid,millega nad vedelat toitu imevad(nektarit) Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele Puhkeolekus on imilont spiraalselt kokku keeratud Nektari maitset tunnevad liblikad jalgadel olevate maitsmiselunditega Lõhna tunnevad liblikad tundlatega Liblikad on tähtsad tolmeldajad Liblikatel on avatud vereringe, kuid see ei transpordi hapnikku 85% liblikatest on hämarikuliblikad, 15% on päevaliblikad Paljunemine/Areng Munevad munad taimedele, millest röövikud(vastsed) toituvad Munast areneb röövik liblika ussikujuline vastne Röövik nukkub. Nukk liblika liikumatu arengujärk, kellest areneb valmik Valmik täiskasvanud liblikas Täismoone-koosneb muna, vastse, nuku ja valmiku etapist Täismoone vastne muna nukk valmik Väike-kärbtiib Väike-kärbtiib on koerlibliklaste sugukonnast
o Suurem 4,5 cm o Söövad peamiselt putukaid o On ka taimtoidulisi o Ohu korral eritab suu kaudu soolest pruunika vedelikutilgakese, see on nahka ärritava toimega. Liblikad · Sale keha, peened jalad · 4 tiiba kaetud värviliste soomustega · Keha karvane, aitavad soojust säilitada. · Jalgadel maitsmiselundid · Lõhna tunnevad tundlatega · Jagunevad: o Hämarikuliblikad o Ja päevaliblikad Päevaliblikad · Päevase eluviisiga · Tiivad erksavärvilised Hämarikuliblikad · Öise eluviisiga · Tavaliselt tuhmi hallikaspruuni värvi · Jässaka kehaga · Moodustavad enamiku Eluviis · Näeb suhteliselt hästi · Lõhna tunneb tundlatega · Maitsmiselundid paiknevad jalgadel · Taimtoidulised
Säilinud on mitmed põlise taluarhitektuuri näited (Poslovitsa, Saare, Kolga ja Nüpli-Lõhmuse talu) ja pärandkultuurmaastike elemendid (Pühajärve Sõjatamm, Trepimäe tamm, Tsuura kuusk). Osaliselt on säilinud traditsiooniline asustuse struktuur, kus alles on enamus põliseid talukohti, uued ehitised on aga püstitatud vanadele kruntidele või muul viisil vanaga harmooniliselt sobitatud (nt Vana-Otepää, Elva küla). Uuringud 2011 Mati Martin, 2011. Päevaliblikad Otepää looduspargis Oniscus OÜ. 2009 Nele Nutt. 2009. Otepää looduspargi maastikuline tsoneering. Artes Terrae OÜ. 2008 Toomas Kalda & Aivar Arike, 2008. Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis. 2007 Kalle Remm, Anneli Palo & Madli Linder. 2007. Otepää looduspargi taimekatte kaardistamise aruanne. Kalle Remm, Anneli Palo & Madli Linder. 2007. Käpaliste kaardistus Hendrik Relve, 2007. Põlispuude inventuur Valga- ja Võrumaal. 2006 Mare Leis. 2006
Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Liblikate levik Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikaid tuntakse ööliblikatest paremini, sest nad tegutsevad valgel ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem- u. 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad
Lüliline keha, kaetud kitiinist kestaga-välistoes, varjevärvus, hoiatusvärvus, keha koosneb kolmest osast- pea(1p liitsilmi, suu, 3p suiseid, 1p tundlaid), rindmik(3 lüli, 3p tiibu, 3p jalgu) ja tagakeha (külgedel hingamisavad, emastel muneti) 17. Nimeta 4 putukarühma, too näiteid (igast 3). 1. Kahetiivalised-kärbsed, sääsed, parmud, kiinid 2. Kiletiivalised- mesilased, herilased, kimalased, sipelgad 3. liblikalased- päevaliblikad, hämarikuliblikad 4. mardikalised- sitikad, jooksikud, üraskid, sikud 18. Võrdle erinevate putukate tiibade ehitust, too näiteid. Kahetiivalised-1p kilejaid tiibu,teine paar muutunud sumistiteks(lisatasakaaluvahend) Kiletiivalised- 2p. läbipaistvaid tiibu, peenike piht Liblikalised- 2p. värviliste soomustega kaetud tiibu Mardikalised- tugevad ja paksud eestiivad on kattetiivad, kilejad tagatiivad-lendamiseks 19
Foto 4. Sini-paelöölane. Foto internetist http://marika- klass.blogspot.com.ee/2015/01/2015-aasta-liblikas-ja-lill.html Otsustasin info liblikate kohta kirjutada eraldi kogumikuna (LISA 1), et see info ei võtaks töö kirjalikus osas liiga palju ruumi ja seda saaksid lugeda need, kes tahavad liblikate kohta rohkem teada saada. Infot liblikate kohta sain kahest raamatust: Eesti liblikate määraja, autorid J. Viidalepp, H. Remm ja Eesti päevaliblikad, autorid E. Õunap, U. Tartes. Kogumikus on liblikate fotod, mis on minu enda pildistatud ja juurde on otsitud info nende elupaiga ja toitumise kohta (Foto 5). Kaanepildiks infokogumikule valisin ühe liblika pildi pildikaardilt. 8 Foto 5. Infokogumiku foto. Foto autor Edvin Tämm 2. LIBLIKATELE KASTIDE VALMISTAMINE 2.1. Tööriistad ja materjal
spetsiifilisi toksiine taimedes. Röövikute arengukiirus sõltub temperatuurist ning mõned põhjamaa ja kõrgete piirkondade liigid päevitavad arengu kiirendamiseks. Röövikud kaevuvad pinnasesse nukkumiseks, kuhu nad jäävad kaheks kuni kolmeks nädalaks enne kui väljuvad täiskasvanutena. Paljudel liikidel nukk talvitub. Nukkudel on spetsiifiline „nokk“. [3] Kokkuvõte Surulased on reeglina öösiti lendajad ning nende imilondid on valdavalt pikad. Nad ei lasku õiele nii nagu päevaliblikad ja ei vaja lendamiseks päiksesoojust. Samuti on surulased liblikalistest parimad lendajad ja kiired manööverdajad. Surulaste röövikud on äärmiselt iseloomuliku välimusega, paksud ning tagakehal asuva sarvekesega, enamus röövikuid on helerohelise ja pruuni varjevärvusega. Surulastel puuduvad kuulmiselundid, kuigi mõnel liigil on kuulmiselundilaadsed organid peas. Mõned suruliigid toituvad silma pisaravedelikust või tontsuru kombel mesilaste meest. Kasutatud kirjandus 1
loobunud ning tiivad hoopis kaotanud (näiteks kirbud, täid, väivid, lehviktiivaliste ning mõnede liblikaliikide emasloomad jt). Kõige ürgsematel putukatel pole tiibu kunagi olnudki. Mardikate eestiivad on muundunud paksenenud, tugevalt kitiniseerunud kattetiibadeks. Nad kaitsevad putuka õrna tagakeha vigastuste eest. Ka lutikatel on eestiivad tugevamaks, nahkjaks muutunud. Erinevate putukate lennukiirus on erinev. Kiilassilmad lendavad aeglaselt, vaid 1,5-2 km/h, päevaliblikad 6-8 km/h, kiilid aga võivad sooritada lühiajalisi sööstlende kuni 144 kilomeetrise tunnikiirusega. Putukate kehapikkust arvesse võttes on tegemist väga suure suhtelise kiirusega. Ka tiivalöökide sagedus on varieeruv, ulatudes mõnest kuni tuhande löögini sekundis (kihulastel). Tagakehasse on koondunud enamik siseelundeid, nagu kesk- ja tagasool, eritus- ja suguelundid jne. Ta koosneb ürgselt 11-12 lülist ning võib olla väga painduv. Vahel
Liblikad Karola Kaugema 8.k Liblikate välisehitus Liblikate keha on sale ja neil on peened jalad. Keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinn...
Mesilased ja siplegad on libamissuised. Nad on kohastunud nii vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks. Libamissuiste puhul on alahuul ja alalõug pikenenud, tekkinud moodustist nimetatakse imikärsaks. Selle abil saab näiteks kodumesilane toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Herilastel on suised haukamiseks. Liblikalised- (nt päeva- ja hämarikuliblikad) Liblikatel on tiivad kaetud tillukeste soomustega, nagu katusekivid, tiivad on suured. Päevaliblikad on värvikirevamad, kui hämarikuliblikad. Liblikate keha katavad karvakesed, mis aitavad sooja hoida ja osa neist ka kompida. Liblikad on imemissuised. Liblikad toituvad iseäraliku paindliku imilondiga, mille nad puhkeolekus pea alla kokku kerivad nagu kellavedru. Mardikalised- (nt põrnikad, jooksikud, kärsakad) Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neil on kattetiivad (tugevad ja paksud eestiivad), tagatiivad on kilejad lendamiseks. Enamik
Eestist on praeguse seisuga leitud umbes 430 liiki öölasi, millest karuslased hõlmavad 35 ning lainelased 13 liiki. Klassikalised öölased on enamasti väikese kuni keskmise suurusega liblikad, väga sage on nn. puukooremuster. Päevaliblikad (Rhopalocera) Päevaliblikate hulka kuulub mitu üksteisega lähedases suguluses olevat sugukonda. Eesti oludes piisab päevaliblika äratundmiseks tundlate vaatamisest: teistesse rühmadesse kuuluvate liblikate tundlad pole tipul jämenenud. Päevaliblikad lendavad ainult päeval. Ka on päevaliblikate tiivad tugevamad ning enamasti ka laiemad kui ööliblikatel. Eestist on seni leitud 113 liiki. Ratsulibliklased (Papilionidae) Sugukonnale on iseloomulik tagatiiva nõgus tagaserv. Kaks väliselt tugevasti erinevat alamsugukonda, pääsusabad ja apollod. Eestis esineb vaid 2 liiki. Põualibliklased (Pieridae) Enamasti valged või kollased, tavaliselt keskmise suurusega liblikad. Suguline dimorfism tavaline. Eestis 12 liiki.
LIBLIKAD SISSEJUHATUS Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes...
karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus ja teistes jahusaadustes. 1.3. Levik Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikaid tuntakse ööliblikatest paremini, sest nad tegutsevad valgel ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem umbes 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad või hilissügisel lendavad liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C.
Liblikas Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera). L...
koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Liblikate levik Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikaid tuntakse ööliblikatest paremini, sest nad tegutsevad valgel ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem- u. 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad suudavad
kergesti murduvad ja seetõttu võivad tungida naha sisse või tekitavad sissehingamisel allergiat. Osa karvu on ühenduses mürginäärmetega. Alamseltsideks jaotamisel mitu võimalust. Meie jaotame nad pisiliblikateks ja suurliblikateks Liikide arv: 150 000 (liikide arvu poolest teine selts mardikaliste järel), Eestis umbes 2388 liiki. Kirjandus: Viidalepp, J. , Remm, H., 1996. Eesti liblikate määraja. Tallinn: 443 lk. + 40 värvitahvlit Õunap, E., Tartes, U., 2014. Eesti päevaliblikad. Varrak: 294 lk. Sugukond koilased Tineidae. Väikesed liblikad, kelle röövikud toituvad kuivanud orgaanilisest ainest. Tuntumad on nahakoi Tinea pellionella , kelle röövik toitub kuivanud loomanahkadest, riidekoi Tineola bisselliella, röövik toitub villasest riidest ja villast. Sugukond kapsakoilased Plutellidae. Kapsakoi Plutella maculipennis röövikud toituvad kapsa ja teiste ristõieliste lehtedes kaevandades. Sugukond sulgtiiblased Pterophoridae
Eesti Maaülikool Metsandus- ja maaehitusinstituut Metsakorralduse osakond Pärandkoosluste loomastik Juhendaja lektor Tartu 2011 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................2 Sissejuhatus.............................................................................................................................3 Putukad pärandkooslustel........................................................................................................4 Selgroogsed ( Rannaniitude selgroogsed)............................................................................14 Karjatamine pärandkooslustel...............................................................................................30 Pärandkoosluste linnustik (Matsalu rahvuspargi näitel)..............
Aiakahjur on sõstravartes elav sõstra-klaastiib ja vaarikavartes kaevandav vaarika-klaastiib. Suurim klaastiibadest on haava koore all või juurtes elav suur haava-klaastiib. Mähkurlased on väikesed, enamasti laiade ja tömpide tiibadega liblikad. Vastsed elavad võrgendiga kokkupõimitud lehtede või muude taimeosade vahel või viljades. Nende hulgas on väga palju kahjureid. Õunu kahjustab õunamähkur, herneid hernemähkur, tammedel elab roheline tammemähkur. Päevaliblikad. Rühm liblikate sugukondi, kuhu kuuluvatel liblikatel on tipust jämenenud tundlad, laiad kirjud tiivad mis asetatakse puhkeolekus seljale vastamisi kokku. Eestis suurim päevaliblikas on pääsusaba, looduskaitse all on mustlaik-apollo. Palju kahjureid, tuntumad nendest on suur-kapsaliblikas, naeriliblikas. Eestis tavalised liigid on väike-koerliblikas, päevapaabusilm, Öölased on keskmise suurusega või suured (paelöölased), omapärase tiivamustriga, peamiselt öösel tegutsevad liblikad
Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes). Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad elundid peamiselt valkudest; ainuraksetes organismides ei toimu rakusün...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
