▪ Jalatsid olid egiptlase garderoobi kõige väärtuslikumad esemed. Kosmeetika ▪ Kõik inimesed sõltumata klassist kasutasid meiki. ▪ Egiptlased uskusid, et meigil oli võlujõud. ▪ Nii mehed kui naised kandsid musta lainerit mida kutsuti kohliks ning rohelist lauvärvi. ▪ Hennaga värviti huuled ja küüned. Juuksestiil ▪ Lastel pügati pea paljaks kuid jäeti üks juuksesalk vasakule poole pead. See sümboliseeris lapse noorust. ▪ Orjad punusid juustest kaheksa patsi ja sidusid need ühele poole kaela ja nägu kokku. ▪ Populaarne oli ka parukate kandmine.
aega tähtpäevade järgi, ikka jaanipäevast jõuluni ja jälle jõulust jaanipäevani. Marta ei raatsinud veel majja sisse minna. Ta istus pingile maja ees ja hingas sisse suvepüha õhku, mis oli tulvil õitsevate lillede ja küpseva vilja lõhna. Ennemuiste pühitseti jaanipäeval päikese ja valguse püha. See oli ka õitepüha. Sellel ajal õitsesud niitudel kaunemad suvelilled. Neiud korjasid kimoe ja punusid lillepärga, ennustasid õnne ja õnnetust ja käisid metsas sõnajalaõit otsimas. Marta murrab valge karikakra ja hakkab ükshaaval õielehti noppima. Ta mõtleb tütrele, lootes et ehk üllatab teine oma vana ema ja tuleb pühadeks maale. Nooruses ennustas ka Marta. Veel praegugi on rehetoas palkide vahel õnnelill. Vanasti usuti, et kel õis seinapraos õide puhkeb, see saab kaua elada. Marta lill avaski oma kroonlehed ja püsis veel mitu päeva kaunina
Kreeka keel Johannes; "Pilatus ütles nüüd talle: "Sina oled siis ikkagi kuningas?" Jeesus vastas: "Need on sinu sõnad, et mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe sees, kuuleb minu häält." Hukkamõistmine Saabuv paasapüha Valik: kas vabastada Barabas või Jeesus Rahvas nõuab Barabase vabastamist Pontius Pilatus; "Sellest süüst pesen ma oma käed puhtaks." "Ecce homo!" Johannes; "Ja sõdurid punusid kibuvitstest pärja ning panid selle talle pähe ja purpurmantli selga ning tulid tema juurde ja ütlesid: "Tervist, juutide kuningas!" ja andsid talle kõrvakiile. Ja Pilatus läks taas välja ja ütles neile: "Vaata, ma toon ta teile välja, et te saaksite aru: mina ei leia temal mingit süüd." Siis tuli Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilatus ütles neile: "Ennäe inimest!" " "Ecce Homo!" = "ennäe inimest!" Click to edit Master text styles "Ecce Homo
Ajalugu Juuksurite tekkimise esimesed märgid pärinevad egiptusest umbes V aastatuhat eKr.Nii kummaline kui se ka poleks tekkisid soengud primitiivses ühiskonnas varem kui riided, tuhandeid aastaid on inimesed pööranud suurt tähelepanu juuse ilu ja nende hooldamisele.Kauges minevikus soeng ei kaunistanud ainult juukseid vaid tähendas ka eriala, sotsiaalset staatust,kodakonsust ja omas suurt tähtsust poliitilises vaates. Orjad ja teenijad punusid juustest kaheksa patsi ja sidusid need ühele poole kaela. Nende juuksestiil pidigi eralduma muust rahvast, kuna orjad ja teenijad mingisugust väärtust ei omanud. (Sptimes) Preestrid oma kommete kohaselt raseerisid juuksed ära. Iga kolme päeva tagant raseerisid nad kõik oma ihukarvad; nii kulmud kui ka ripsmed. Preestrid olid sunnitud ennast kaitsma ebapuhtuste eest, mis kaasnesid preestrite poolt läbi viidud rituaalidega. Egiptlased kasutasid väga vähe peakatteid
SOENGUKUNSTI AJALUGU Sissejuhatus Soeng tekkis enne rõivastust. Lihtne moodus nahast rihmaga seoti juuksed kinni, et nad ei segaks. Mehed kandsid pikki lahtiseid juukseid, mida seoti vahel kinni. Naised punusid patse või keerasid žgutte. Kaunistati lilledega. Aafrika Lastel tüdrukutel ja poistel aeti juuksed maha. Noormehed ja neiud punusid peenikesi patsikesi. Soengud sõltusid hõimu eluviisidest. SIILIOKKAD, HORISONTAALSED JA VERTIKAALSED READ, OSA PEAD AETI PALJAKS. ABIELLUMISE SOENGUD (juuksepilv) PUURIIT (juuksed keerati ümber puupulga ja asetati ridadesse) SOENGUTAVAD Isa suremisel peres, siis korjati tema peakattesse kogu küla juuksed ja anti edasi kadunu pojale soo jätkamiseks Mõnedel hõimudel olid professionaalsed juuksurid, kelle kohustuste juurde käis ka arsti kutse.
Samas väepealikud pidasid nõu, kuidas neid kinni püüda. Põgenikud varjasid end vulkaani mäestikuharudes. Sinna viis üks tee ja väejuht Glabrus otsusta vastuhakkajad ära kurnata pika piiramise ja näljaga. Möödus mitu päeva, põgenenud gladiaatorid mõistsid olukorra lootusetust. Neil oli võimalik alla laskuda ainukest teed mööda ja võidelda. Öösel ja päeval lõikasid nad vääte ja punusid köisi. Kui ettevalmistused tehtud, laskusid nad alla järsust kaljust, võttes kaasa ka relvad. See kõik toimus öösel. Rünnak oli ootamatu ja gladiaatorid saavutasid võidu, võttes kaasa toidumoona ning relvad. Võit innustas neid, samas tuli võtta vastu otsus, mis saab edasi. Mässajate laagris otsustati valida endale juht. Selleks sai Spartacus, kes oli tõestanud oma vaprust ja oskust orienteeruda lahinguolukorras. Kohe asus ta võitlusvõimelist armeed organiseerima
Naised läksid sisenedes vasakule, mehed paremale. Nooremad pidid vaikima, kuni neil rääkida paluti. Külalised tõid oma kausid kaasa ja kui peremees hakkas piipu puhastama, oli külalistel aeg lahkuda. 2.4 Liikumisvahendid Kanuud ja kajakid olid väga heaks abivahendiks jõel liikumisel. Paatide abil püüti kala, koliti ühelt alalt teisele, veeti kaupa, kasutati sõjaretkedel. Valmistamisviise oli mitmeid. Ühed põletasid puutüve seest õõnsaks, teised punusid veesõiduki kõrkjaist või katsid puidust raami kasetohuga ja tihtisid õmblused kuuma musta kuuse vaiguga. Merekanuud õõnestati. Suureks abimeheks olid ka koerad, kes rakendati kelgu ette, millel ise oldi ning millele sai asetada ka muud tarvilikku. 6 Suure muutuse indiaanlaste ellu tõid hobused. Nendega sai liikuda kiiremini ja nad olid ka tugevamad. Eriti kiindunud olid hobustesse kütt-sõdalased
Kui varem keskajal olid juuksed peakatte alla peidetud, siis renessaansi ajal oli juukseid väheke ka näha. Ilu Moes heledad juuksed, mis juba Rooma ajast olid olnud imetlusobjektiks. Nende pleegitamine polnud eriti raske ja selleks kasutati mitmeid eri mooduseid. Juuste toonid olid erinevad kuldsed, meevärvi, kollakaspruun ja ka hallikat tooni. Soengud olid mitmekülgsed. Itaallased keerasid oma juukseid sõlmedesse, punusid patsidesse, millesse seoti paelu ja kaunistati pärlitega. Kasutusel olid ka võltsparukad ja valejuuksed. Et saavutada kõrget otsmikku, kitkuti otsa esiselt juukseid vähemaks. Ennast meigiti. 3 Mehed kandsid 15 sajandi algusaastatel habet, nooremad ja moekamad mehed ajasid näo paljaks. Väga suurt tähelepanu pühendati habeme korrashoidmisele. Meestel moes enamjaolt
Sobilik värv segati munaga ning sellega kaeti nägu JUUKSED Blonde juukseid püüti saada äädikaga niisutades ja päikesega pleegitades Spetsiaalne kübar ''Solna'', mille keskel oli auk, kust juuksed läbi tõmmati, et neid pleegitada Juustemoes jätkus keskaegne komme kanda kuni abiellumiseni keskelt lahku kammitud pikki lokilisi juukseid lahtiselt seljal. Pärast abiellumist tulid juuksed kinni katta Abielunaised hakkasid katsetama uutmoodi soenguid - nad punusid suurema osa oma juustest patsi ja keerasid selle ümber pea, osa juustest langes vabalt alla Kasutusel olid parukad ja valejuuksed, mida valmistati nii siidist kui ka inimjuustest Peakatteid kaunistati sulgede ja juveelidega Itallannad kandsid 15. ja 16. sajandil sageli turbaneid. Madalmaades peeti lugu kapuutsist, prantslannad aga eelistasid sametmütsikesi. Naised kandsid ka laubapaelu. Peaehteid kaunistati luksusliku tikandi ja hinnaliste kividega MEIK
Saade oli äärmiselt põnev kuna rääkis oma ala absoluutne professionaal. Tema jutt oli nii kaasahaarav, et tekkis tunne nagu oleksin ise samal ajal elanud ja ajutise valitsuse istungitel osalenud. 5)Arheoloog: Tallinna muistne uhke ajalugu võib olla üks suur müüt Riho Laurisaar Eesti Päevaleht 19. juuli 2008 00:00 Jaani kirikust kuni Sõpruse kinoni loksus kunagi ilmselt järveke, mille kaldal elasid meie esivanemad, kes kasvatasid karja ja harisid põldu. Ohu korral punusid nad Lindanise linnusesse. Antud järvekese kaldal asunud elupaigani loodab arheoloog Vladimir Sokolovski Vabaduse väljaku ümbruses kaevetöid tehes jõuda. Kultuurkiht enne taanlaste tulekut ütleb, et eestlaste asustus oli toompea ümbruses küll harv aga olemas. Praeguseks on meil vaid müüdid, nagu oleks Tallinn olnud tähtis Kaubanduslinn. Kui ta seda oli siis mis ajal? Muinasajal? Seda ei tea keegi täpsemalt öelda. Suurem asustus oli hoopis sisemaal nii , et
Usuti, et sel ööl on liikvel võlujõud. Loodeti leida sõnajalaõit, mis pidi õitsema jaaniööl kuke kesköölaulu ajal. Usuti, et jaaniööl kõnelevad kõik puud ja loomad üksteisega, kõik salavaranduste koopad põlevad jaanitulena ja nõiad keedavad kõvasti salarohte. Jaanilaupäeva öösel korjati ka ravimtaimi ning saunavihad pidid selleks ajaks olema valmis tehtud- hilisemad vihad ei ole enam nii pehmed ja lõhnavad. Neiud korjasid vaikides üheksalt heinamaalt üheksa õit ning punusid neis ristteel pärja. Pärg tuli pähe asetada ning kodus magama heites pea alla panna- nii pidi unes nägema oma tulevast abikaasat. Levinud komme tänapäevani on hüpata üle jaanitule, see pidi tooma edu ja kaitsma õnnetuste eest. Jaanipäeval toodi tuppa värsked kased, käidi saunas ning puhati öisest pidutsemisest. Jaanilaupäeval, 23. Juunil tähistab Eesti Vabariik võidupüha. Sel päeval, 1919. aastal purustasid eestlased Vabadussõja Võnnu lahingus sakslaste väe
Pidulikel puhkudel kaunistati juuksed ehetega. Kaunistusteks olid lindid või kullatud metallist võrud. Kõrgemast seisust naised kandsid sõlme ja seda kaunistati pärlite või vääriskividega. Moes olid mitmesugused põimitud patsid. Noored neiud kandsid meelekohtadel patse. Naised, olenemata seisusest, olid kohustatud katma pead, nii nagu kirik nõudis. Kuni meheleminekuni võis tütarlaps kanda pikki lahtisi juukseid, mida hoidis koos pea ümber seotud pael või võrk. Abielus naised punusid vahel oma juuksed kahte patsi, need keerati kõrvade kohale kokku ning kinnitati valge lindiga, mis kattis lauba, soengu ja lõuaaluse. Kõrgemast seisusest daamid kandsid selle peal veel pärga. Naiste peakatte lisandiks kanti peent läbipaistvat vuaali või allalangeva sleifiga, mille tootmise poolest oli kuulus Reimsi piirkond. Habet mehed ei kannud, kuid vuntsid olid pikad. 6.Renessanss Moes oli ebaharilikult kõrge laup mille saavutamiseks aeti see paljaks. Laubajoont ei tohtinud
ka laetalade vahele. Kui tüdrukud aidas agasid siis pidi kindlast kaski jätkuma. Selliseid kaski nimetati meiudeks. Eriline tähendus on aga nn. Armukaskedel, mida noormehed jaaniööl tulelt tulles ukse taha viisid. Jaaniööl tulevikku ennustades loodeti tavaliselt õnnelikku saatust välja tingida. Ainult ristteedel ja kirikuukse juures võis näha öösel kell12, kes järgmisel aastal surema pidid. Jaanitulelt tulles korjasid noored neiud üheksat sorti lilli, punusid pärja ning panid selle ristteel pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi kõnelda ei võinud. Kodus pandi pärg padja alla, siis pidi unenäos oma tulevast nägema. Hommikul pidid pärja puu otsa viskama, ja kui saa sinna püsima jäi ning alla ei kukkunud, siis oli kindla, et pulmad tulevad. TÄNAPÄEV Jaanipäeva tähistamine pole tänapäevaks kuhugi kadunud, nagu ei kao pööripäevgi. Läbi aegade on suures osas säilinud ka jaanipäeva kombestik. Ikka tehakse jaaniõhtul
Kui tüdrukud aidas magasid siis pidi kindlast kaski jätkuma. Selliseid kaski nimetati meiudeks. Eriline tähendus on aga nn. Armukaskedel, mida noormehed jaaniööl tulelt tulles ukse taha viisid. Jaaniööl tulevikku ennustades loodeti tavaliselt õnnelikku saatust välja tingida. Ainult ristteedel ja kirikuukse juures võis näha öösel kell12, kes järgmisel aastal surema pidid. Jaanitulelt tulles korjasid noored neiud üheksat sorti lilli, punusid pärja ning panid selle ristteel pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi kõnelda ei võinud. Kodus pandi pärg padja alla, siis pidi unenäos oma tulevast nägema. Hommikul pidid pärja puu otsa viskama, ja kui saa sinna püsima jäi ning alla ei kukkunud, siis oli kindla, et pulmad tulevad. Viited:Pühad ja kombed, Piret Õunapuu "Jaanipäev". Koostanud M.Tamjärv. Tallinn, 1999. 6
/4/ Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused talurahva nuhtluse ja aitama olla terve. Jaanitulelt tulles korjasid noored neiud üheksat sorti lilli, punusid pärja ning panid selle ristteel pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi kõnelda ei võinud. Kodus pandi pärg padja alla, siis pidi unenäos oma tulevast nägema /3/ Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita. Saunas võeti suvaliselt pihku vihalehti ning loeti üle: kui oli paarisarv, siis pidi mõeldud salasoov täide minema /3/
,,Olge tasemini, vei muidu lendama mul ile aia!" ,,Käi mu silmist!" möirgas Jakov ja tormas rusikatega ta kallale. ,,Pole enam elamist nende kärnikute pärast!" Rothschild kivines hirmust, kükitas maha ja vehkis kätega pea kohal, nagu kaitstes end hoopide eest, hüppas siis üles ja pistis jooksma, niipalju kui jalad võtsid. Jooksu peal ta hüples, lõi käsi kokku, ja oli näha, kuidas ta pikk kõhn selg võbises. Poisikesed rõõmustasid juhtumi üle ja punusid ta järel, karjudes: ,,Itski! Itski!" Koerad kihutasid samuti haukudes taga. Keegi pistis kõvasti naerma, vilistas, koerad haukusid kõvemini ja üksmeelsemalt... Siis pures vist koer Rothschildi, sest kostis meeleheitlik valukarjatus. Jakov jalutas karjamaal, läks siis mööda linna äärt, kuhu jalad kandsid, ja poisikesed karjusid: ,,Pronks läheb! Pronks läheb!" Ja juba ta oligi jõe ääres. Siin lendlesid piiksudes nepid, prääksusid pardid
Ta ehk tahtis jätta muljet, et galilealase süü on tema silmis nii tühine, et ei väärigi suuremat karistust. Nüüd järgneb väga inetu stseen, mis oma olemuselt oli roomlastele võõras. Tsiteerime evangelist Johannest, sest just tema oli sel hetkel õpetajale kõige lähemal ja võis ka pealt näha stseeni, mida on tavaks tituleerida ladinakeelse sõnapaariga "Ecce homo!" (Ennäe inimest!): Ja sõdurid punusid kibuvitstest pärja ning panid selle talle pähe ja purpurmantli selga ning tulid tema juurde ja ütlesid: "Tervist, juutide kuningas!" ja andsid talle kõrvakiile. Ja Pilatus läks taas välja ja ütles neile: "Vaata, ma toon ta teile välja, et te saaksite aru: mina ei leia temal mingit süüd." Siis tuli Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilatus ütles neile: "Ennäe inimest!" Kui nüüd ülempreestrid ja sulased teda nägid, hüüdsid nad: "Löö risti! Löö risti
komejandiks pöörata, lastes Jeesust piitsutada. Ta ehk tahtis jätta muljet, et galilealase süü on tema silmis nii tühine, et ei väärigi suuremat karistust. Nüüd järgneb väga inetu stseen, mis oma olemuselt oli roomlastele võõras. Tsiteerime evangelist Johannest, sest just tema oli sel hetkel õpetajale kõige lähemal ja võis ka pealt näha stseeni, mida on tavaks tituleerida ladinakeelse sõnapaariga "Ecce homo!" (Ennäe inimest!): Ja sõdurid punusid kibuvitstest pärja ning panid selle talle pähe ja purpurmantli selga ning tulid tema juurde ja ütlesid: "Tervist, juutide kuningas!" ja andsid talle kõrvakiile. Ja Pilatus läks taas välja ja ütles neile: "Vaata, ma toon ta teile välja, et te saaksite aru: mina ei leia temal mingit süüd." Siis tuli Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilatus ütles neile: "Ennäe inimest!" Kui nüüd ülempreestrid ja sulased teda nägid, hüüdsid nad: "Löö risti! Löö risti
38 mõlema soo esindajad mitte ainult enda peale ja toaõhku, vaid valasid nendega üle ka oma lemmikloomi. Soengud: Juustemoes jätkus keskaegne komme kanda kuni abiellumiseni keskelt lahku kammitud pikki lokilisi juukseid lahtiselt seljal. Pärast abiellumist tuli juuksed kinni katta, aga kulmude kitkumine ja laubajuuste väljanokkimin ejätkus. Abielunaised hakkasid katsetama uutmoodi soenguid nad punusid suurema osa oma juustest patsi ja keerasid selle ümber pea, osa juustest langes vabalt alla. Just selline soeng sai 15.sajandi lõpul Flandrias väga populaarseks. Mõnikord kähardati juukseid lokitangidega, aga enamasti olid soengud väga lihtsad ning dekoratiivsuse lisamine jäi peaehete ülesandeks. Kasutusel olid parukad ja valejuuksed, mida valmistati nii siidist kui ka inimjuustest. Parukatega kauplemiseks korraldati avalikke oksjoneid
38 mõlema soo esindajad mitte ainult enda peale ja toaõhku, vaid valasid nendega üle ka oma lemmikloomi. Soengud: Juustemoes jätkus keskaegne komme kanda kuni abiellumiseni keskelt lahku kammitud pikki lokilisi juukseid lahtiselt seljal. Pärast abiellumist tuli juuksed kinni katta, aga kulmude kitkumine ja laubajuuste väljanokkimin ejätkus. Abielunaised hakkasid katsetama uutmoodi soenguid nad punusid suurema osa oma juustest patsi ja keerasid selle ümber pea, osa juustest langes vabalt alla. Just selline soeng sai 15.sajandi lõpul Flandrias väga populaarseks. Mõnikord kähardati juukseid lokitangidega, aga enamasti olid soengud väga lihtsad ning dekoratiivsuse lisamine jäi peaehete ülesandeks. Kasutusel olid parukad ja valejuuksed, mida valmistati nii siidist kui ka inimjuustest. Parukatega kauplemiseks korraldati avalikke oksjoneid
diviis, kuhu koondati soomusrongid, soomusautod, tankid jne. Ta ei välistanud ka ratsaväe kasutamist. Laidoner tegi kaks tähtsat otsust: ei rakendanud kohe sundmobilisatsiooni, vaid lasi vabatahtlikel moodustada valikväeosi; sõja ajal lõi ohvitseride kooli. Vajadusel abistas vene valgeid, kui polnud vaja, siis katkestas suhted. Hiljem võttis neilt ka relvad käest. Vabadussõja ajal oli Laidoner äärmiselt populaarne ja võinuks saada diktaatoriks, kui ta oleks tahtnud. Poliitikud punusid tema vastu intriige. Temast taheti lahti saada. Teda autasustati Vabadus Risti I järgu I klassi ja kolmanda järgu I klassi medaliga, anti 30'000 krooni ja normaaltalu, ülendati Eesti Vabariigi ainsaks Kindralleitnandiks (sel ajal ainus). 26.03.1920 rahuldati tema lahkumis avaldus, kuigi temast oleks olnud suur kasu rahuaegse sõjaväe organiseerimisel. 1920-1929 oli ta kolmel korral valitud Põllumeeste kogu poolt Riigikogu liikmeks (tegeles sõjandus ja finants probleemidega). 01.12
Teisal ehitati mammutiluudest või okstest karkass, millele laotati loomanahku või puukoort. Onni katusesse olid jäetud avad lõkkesuitsule. Onnid polnud kuigi korrapärased. Niisugustes onnides elas tavaliselt mitukümmend inimest, kes magasid lõkkeaseme ümber. Eluasemed ehitati tavaliselt veekogude äärde, jõgede ja järvede kaldale või mõne allika lähedusse. Siis veel puudusid veetorud ja inimestele oli vesi väga vajalik toiduks. Tarbeasjad. Terade ja juurikate hoidmiseks punusid inimesed vitsadest korve. Esimesed toidunõud õõnestati puust või vormiti savist. Algul valmistati savipotte ilma põletamata, sest savil on omadus vett kinni pidada. Savinõusse pandi tuliseid kive, et vett soojaks teha. Arvatavasti andis juhuslikult lõkkeasemesse jäänud, kõvakskuivanud savipott ürginimestele mõtte hakata teadlikult savinõusid põletama. Nii muutus savinõu vastupidavaks ning selles sai keeta vett ja valmistada keedetud juurikaid või teradest putru
«Noh, jumalaga siis.» «Jumal kaasa.» Kumbki ei tahtnud enne paigast liikuua. Mõned silmapilgud vältas sügav vaikus. Mõlemad seisid nagu tardunult ja vahtisid jumal teab kuhu pimedasse metsa. Vaikus läks koledaks, piinlikuks . . . «Head ööd, Villu!» «Head ööd, Maieke!» Lumi krabises väheke, nagu oleks keegi jalgu liigutanud. Sepa kehast käis värin läbi. Lähemal 145 silmapilgul surus ta sooja, tuksuvat keha oma rinna vastu ja kaks pehmet käsivart punusid endid tema kaela ümber . . . Taevast kustus viimane ehakuma ja paks pimedus kattis metsa, kui sepp Villu ja tema Maieke käsikäes Risti talu poole tagasi rändasid. Metsa serval oli lahkumine. «Et sa mind mu ema näo pärast vihkama ei hakkaks, siis. on parem, kui sa niipea meile ei tule,» ütles Mai kümnendat korda jumalaga jättes. «Aga kuidas ma sind näha saan?» päris sepp murelikult. «Eks mina siis pea ikka sinu juurde tulema,» vastas Mai õnnelikult naeratades.
annaabi.ee 
