Hoolimata putukate väikestest kehamõõtmetest on nende siseehitus küllaltki keeruline. Pealt on putuka keha kaetud kitiinist välisskeletiga. Sellest ulatuvad keha sisse jätked, millele kinnituvad looma lihased. Nahklihasmõik puudub, nende lihastik esineb eristunud lihaste näol. Kokku on putukatel 1500-2000 lihast. Seedeelundkond on torujas ning läbib kogu putuka keha. Suu ümber asuvate suiste abil haarab ja tükeldab putukas toitu, mis seejärel suus süljega segatakse ning pugusse neelatakse. Sealt liigub toit edasi lihaselisse makku, kus sageli aitavad seda peenendada kitiinist maohambad. Lõplik toidu seedimine ja imendumine toimub kesksooles. Sooles liikuv toidumass ümbritsetakse tavaliselt õhukese valgukestaga, mis kaisteb õrnu soolerakke vigastuste eest. Mitmed putukad on võimelised toituma puidust, mõned ka sarvainest (nt. sarved, vill) ja isegi vahast. Nende ainete lagundamiseks vajalikke ensüüme toodavad nad kas
Toidu tähtsus? kasvamiseks ja elus püsimiseks, saadakse sealt energiat ja lähtaineid.Mõisted: Parasiit--teise organismi arvel elav organism.Peremees--organism,kellest parasiit toitub valmikuna.Seedimine--toidu järk-järguline lõhustamine väiksemateks koostisosadeks.Viljastumine--muna ja seemneraku ühinemine,mille tulemusena hakkab arenema järglane. Seedeelundid vihmaussil ja nende ül?Vihmausiil on kaheavaga seedesüsteem.Suust liigub toit söögitorru, sealt pugusse(ül:pehmendab ja talletab toitu).siis makku(ül:toidu segamine,peenestamine ja osaline seedimine). Siis soolde(ül:lõhustab toitu ja imendab toitaineid)ja lõpuks pärak(ül:väljutab seedumatud toiduained).Toitumistüübid ja kes nii toitub? Taimtoidulised(teod,meripurad),loomtoidulised(ainuõõssed,ämblikud,vähid,putukad ja nende vastsed),segatoidulised(prussakad),surnudorganismide jäänused ja väljaheited(vihmauss,lestad). Millega hingavad selgrootud
kinnihoidmiseks on lõugtundlad. Teine osa ämblikuid püüavad saaki luurates. 3. TOITUMINE JA SEEDIMINE Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on lõugtundlad, need lõpevad teravate küünisega, mille tipus avaneb mürginäärme juha. Hammustades valgub mürk ohvri kehasse ja surmab selle. Seejärel mähib ämblik ohvri võrku ja eritab suu kaudu tema kehasse seedenõret. Saak muutub vedelaks. Mõne aja pärast tuleb ämblik oma saagi juurde tagasi ja imeb toidu oma pugusse. Esmalt säilitatakse toit suures sopilises pugus. Ämblike tagakeha ei ole sklerotiseerunud, see lubab neil rohkem toitu säilitada. Seedenõresid eritab maks. Ämbliku lõugtundel 4. HINGAMINE Ämblik hingab raamatkopsudega. See koosneb paljudest lehekestest. Õhk kopsudesse pääseb tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu. Lisaks raamatkopsudele asuvad tagakehas
täidab mingit kindlat ülesannet See on kõige kõrgemale tasemele jõudnud ühiseluviis, kus koloonia enamik isendeid on sigimisvõimetud; nad elavad ja töötavad ainult oma ühise pere heaks ning hoolitsevad oma ema järglaste eest. Elutsükkel Toitumine toituvad lehetäide poolt eritatavast vedelikust, taimede nektarist, väikestest putukatest, seemnetest ja putukate jäänustest tähtis omapära on toidu pidev ringlus peres söödud toit jääb esialgu peatuma pereliikme pugusse, seal seedimist veel ei toimu, kui sipelgas tunneb nälga lastakse seda pugust välja väikeste annustena saavad toit suhu tagasi oksendada ning pesakaaslastele edasi anda Liigid Palukuklane Laanekuklane Arukuklane Karukuklane Kännukuklane Veerekuklane Liivakuklane Arukuklane (Formica rufa) pruuni värvi sipelgas, kelle tagakehal asub ühe lehtja lüliga varreke töösipelgas võib olla 810 mm pikk eelistavad elukohana puisniitu, rajab kolooniaid metsadesse õuedesse,
tuleviku tarbeks toidu- tagavaradega (nt nektari või putukatega). Astlaliste pesad on mõnikord hämmastavalt keerukad paberimassist, vahast või savist ehitised. Tarus teevad mesilased vahakärgi, mis koosnevad paljudest kuuetahulistest kärjekannudest. Mesilased käivad korjelennul - korjavad karvaste jalgade külge õite tolmukatelt õietolmu. Suistega imevad mesilased õitest nektarit. Õitelt imetud nektar läheb mahukasse pugusse ja segatakse pugunäärmete eritistega. Korjelennult naasnud mesilane asetab nektari vahast kärjekannudesse, kus see segu muutub meeks. Paljunemine *Mesilaste elutsükkel hakkab, kui emane muneb igasse kärjekannu muna. Viljastatud munadest sünnivad emased, viljastamata munadest aga isased. Kolme ööpäeva pärast kooruvad munadest vaglad, keda algul toidetakse toitepiimaga, hiljem aga mee ja õietolmu seguga. Järgmise 6-7 päeva jooksul ajavad vaglad neli korda kesta ning
Neil on 8 lülilist jalga Neil on 8 lihtsilma, millega nad näevad vaid mõne cm kaugusele Neil on lõugtundlad, mis lõpevad terava küünisega, mille tipus on mürginäärme juha Toiumine ja seedimine Ämblikutel on kehaväline seedimine: 1) hammustab ohvrit lõugtundlatega 2) surub temasse mürgi 3) surnud ohvri mähib võrku 4) eritab ohvri kehasse seedenõret 5) kui see on saaklooma sisemuse lagundanud, imeb ta selle suurde sopilisse pugusse. Hingamine Hingab raamatkopsudega Raamatkopsud ämblike raamatukujulised kopsud Tagakehas trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde Trahheed torukesekujulised hingamiselundid, mis juhivad väliskeskkonnast õhuhapniku elunditeni Ämblikute tähtsus Ämblikud on väga olulised organismid Nad on olulised putukate arvu reguleerijad, ilma nendeta oleks putukaid liiga palju. Nad on olulised lülid ka toiduahelas, kuna nad on ka ise toiduks
suletud kärje- kannudesse ning varustatakse tuleviku tarbeks toidu- tagavaradega (nt nektari või putukatega). Astlaliste pesad on mõnikord hämmastavalt keerukad paberimassist, vahast või savist ehitised. Tarus teevad mesilased vahakärgi, mis koosnevad paljudest kuuetahulistest kärjekannudest. Mesilased käivad korjelennul - korjavad karvaste jalgade külge õite tolmukatelt õietolmu. Suistega imevad mesilased õitest nektarit. Õitelt imetud nektar läheb mahukasse pugusse ja segatakse pugunäärmete eritistega. Korjelennult naasnud mesilane asetab nektari vahast kärjekannudesse, kus see segu muutub meeks. Paljunemine Mesilaste elutsükkel hakkab, kui emane muneb igasse kärjekannu muna. Viljastatud munadest sünnivad emased, viljastamata munadest aga isased. Kolme ööpäeva pärast kooruvad munadest vaglad, keda algul toidetakse toitepiimaga, hiljem aga mee ja õietolmu seguga. Järgmise 6-7 päeva jooksul ajavad vaglad neli korda kesta ning
Mõne aja pärast kooruvad kookonist noored ussid. Teisi rõngusse Mudatuplased (paar cm) elavad veekogude põhjas põhjasetetesse kaevununa. Toituvad lagunevatest taime- ja loomajäänustest, oluliseks toiduks kaladele. Kaanid elavad mageveekogudes, nende keha on lame, harjasteta, keha mõlemas otsas on iminapp. Kaaniliike - hobukaan, ahaskaan, lamekaan, kalakaan. Apteegikaan toitub selgroogsete loomade (sh imetajate) verest. Veri koguneb mahukasse pugusse. Hulkharjasussid elavad meres - nende keha igal lülil on 1 paar nähtavaid harjaseid. Igal lülil on ka hingamiseks lõpused. Osa liike toitub mudas, vetikates, osa on rööveluviisiga. Võivad toituda ka kalamaimudest.
öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib
tunderakkudega. Sihktiivalised hingavad trahheedega, mis ulatuvad kõigi seedeelunditeni. Vereringe on avatud. Süda paikneb kehaõõne seljaosas ja juhib vere pea piirkonda. Erituselunditeks on kehaõõnes paiknevad eritustorukesed, mis juhivad eritatavad ained tagasoolde. Seedeelundkond on torujas ja läbib kogu keha. On nii taim- kui ka loomtoidulisi sihktiivalisi. Suud ümbritsevate suistega hammustab putukas taimedelt lehetükke ja peenestab need, siis segab suus süljega ja neelab pugusse. Hulgipaljunemise korral tekitavad kõrbetes ja steppides suurt kahju rändtirts ja kõrbetirts, kes võivad suurel alal hävitada kogu taimestiku (EE nr. 8). Paljunemine Sihktiivalised on lahksugulised. Paarumisel viib isane oma seemnerakud emase suguteedesse. Umbes nädal pärast paaritumist muneb emaputukas munad mulda ja kasutab seemnerakke munarakkude viljastamiseks. Need jäävad sinna kogu talveks. Kevadel kooruvad vastsed, kes ronivad maapinnale ja alustavad toitumist
Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab
Vähene niiskus: muna massi vähenemine, koorub varem, tibu kuivab koore külge Puudulik ventilatsioon: Vaike munade kaalu kahanemine, Verine amnionivedelik, Tibude vaarasendid munas, Koore praostumine algab enamasti muna teravas otsas. Kui päraku luude vahele mahub 3 muna, siis on tal kindlasti muna sees Miks lõigatakse sulgi- lennuvõimetuks teha TOIUD TEEKOND: Söök läheb pugusse( ainult kanalistel) näärme magu (proteiini seedimine)- lihasmakku (linnu hambad, seede kivikesed jahvatavad)- peensoolde (kõhunääre toodab vajalikke ensüüme, et seedida)( ning toiteainete imendumine)- jämesool- umbsooled Lindudel pole põit- tuleb koos jämedaga Muna morfoloogiline koostis: rebu, munavalge, koorealused kiudkestad ja lubikest (munakoor) Munavalge ja rebu on arenevale lootele toitainete tagavaraks.
Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi
liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad või hilissügisel lendavad liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C. 4 1.4. Sise- ja välisehitus Siseehitus: Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi
kuid hapniku ei transpordi. · Hingamiselunditeks on trahheed, üks ots avaneb putuka keha küljel, teine haruneb peenemateks torukesteks, mille kaudu liigub õhk putuka elundite juurde. · Tiibu ja tagakeha liigutades pumpab putukas hapnikurikast õhku trahheedesse ja süsihappegaasi välja. · Toitub taimedest: o Suistega hammustab lehe tükke ja peenestab need o Segab suus süljega ja neelab pugusse o Toit läbib ma ja soole, kus see seeditakse o Tahked seedimisjäägid väljutatakse pärakust · Tagasooles imendub suurem osa veest tagasi, putukas peab läbi ajama ainult selle veega, mis sisaldub toidus. · Lahksugulised · Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad
madal. Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi
~3~ Röövlinnud Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Röövlindude nokk, millega ta saaki tükeldab, on terav ja kõveraotsaline. Väiksema saagi neelavad nad tervelt, suurema rebivad nad enne aga tükkideks. Seedimatud osad (nt. suled, luud) kogunevad pugusse ja oksendatakse välja räppetompudena. Ka merelinnud on röövlinnud, aga nad toituvad kaladest. Röövlinnud käituvad väljakujunenud moel. Neil on jahi pidamiseks oma kindel territoorium, kuhu nad teisi liigikaaslasi ei pruugi lasta. Päevased röövlinnud Päevastel röövlindudel on tugev keha ja väike pea. Nad on päevase eluviisiga, seetõttu püüavad nad saaki valgel ajal. Sõltuvalt röövlinnu suurusest, langevad ta saagiks väga erineva suurusega imetajad ja linnud
9. Mittesöödavatest osadest toodetakse valgu rikkast söötasi. Lindude erinevused võrreldes imetajatega. · luustik- luud on kerged ja õhukeseseinalised toruluudespuudub üdi. · Toruluud sisaldavad hargnenud õhukotte mis on sinna tunginud kopsubronhide kaudu. · kodustamise tagajärjel on lennuvõime tublisti vähenenud. · Lendamist soodusatab kiilu kujuline keha. · Puuduvad hambad. Nokaga võetud sööt satub eeskätt pugusse, seal sööt pehmeneb, kuid põhiline peenestamine toimub lihasmaos liihaste, kruusa ning liiva kaasabil. Normaalseks seedetegevuseks vajavad linnud kruusa või liiva. · Puuduvad piima näärmed võimalus tibusid kunstlikult üles kasvatada. Neerud on paarilised ja suhteliselt suured. Uriin väljutatakse koos väljaheidetega. · Loode areneb lindudel väljaspool emaorganismi, mis võimaldab kasutada kunstlikku hautamist
Toit peab olema mitmekesine. Ainult teri või kartuleid andes ei saa kana kõiki vajalikke aineid. Ta sööb kartuleid küll hea meelega, kuid mune siis ei saa. Vabapidamisel kanu jälgides on võimalik aimu saada ainetest, mida kana vajab. Õues siblides otsib ta ussikesi, tõuke, kärbseid-putukaid ja sipelgate mune. Vahel leiab ka mõne konditükikese, kivikese, söe- või lubjatüki. Murust nokib ta söögiks rohulehti, seemneid, juuri. Põlluäärest viljatera leides kaob seegi kohe pugusse. Kana on kõigesööja, seetõttu saab ka kõik kodused toidujäätmed lindudele sööta. Ajalugu Kornisi kanatõug on aretatud Inglismaal ja USA-s. Möödunud sajandi II poolel Gornwallis Inglismaal vanainglise võitluskana ristamisel malai ja asiili võitluskanadega saadi kornisi võitluskanatõug, keda tuntakse ka vana-india võitluskanatõuna. 1987. a. viidi kornisid USA-sse, kus tumeda sulestikuga kornisid standardiseeriti tõuna 1893. a. Valge sulestikuga
miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/loomad/kristelilehed/8-6- 23-1.htm 36. Ämblike toitumine ja seedimine. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on lõugtundlad. Need lõpevad terava küünisega, mille tipus avaneb mürginäärme juha. Hammustades valgub mürk ohvri kehasse ja surmab selle. Seejärel mähib ämblik ohvri võrku ja eritab suu kaudu tema kehasse seedenõret. Saak muutub vedelaks. Mõne aja pärast tuleb ämblik oma saagi juurde tagasi ja imeb toidu oma pugusse. Esmalt säilitatakse toit suures sopilises pugus. Seedenõresid eritab maks. Ämbliku lõugtundel 37. Kuidas ja millega ämblikud hingavad? Ämblik hingab raamatkopsudega. See koosneb paljudest lehekestest. Õhk kopsudesse pääseb tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu. Lisaks raamatkopsudele asuvad tagakehas veel lühikesed hingamistorukesed ehk trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde. 38. Vähilaadsed
võrku kinni jäänud objekt nendesse tagakeha alapoolel paiknevate kompides teeb ta kindaks kas on sõõdav.siis hingeavade kaudu.lisaks raamatkopsudele hammustab ta ohvrit lõugtundlatega ja surub asuvad tagakehas veel lühikesed temasse mürgi.ohvri mähib ämblik võrku ja hingamistorukesed e.trahheed.mis juhivad eritab tema kehasse seedenõret.ta imeb õhu otse siseelundite juurde poolseeditud toidu sopilisse pugusse. paljunemine Ämblikud on lahksugulised.isasäblikust suurem emasäblik muneb munad võrguniidist valmistatud kookonisse.munadest kooruvad väikesed äblikud.st ämblikel on otsene areng. Tähtsus looduses Püüavad putukaid ,siis on vähem
miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/loomad/kristelilehed/8-6- 23-1.htm 36. Ämblike toitumine ja seedimine. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on lõugtundlad. Need lõpevad terava küünisega, mille tipus avaneb mürginäärme juha. Hammustades valgub mürk ohvri kehasse ja surmab selle. Seejärel mähib ämblik ohvri võrku ja eritab suu kaudu tema kehasse seedenõret. Saak muutub vedelaks. Mõne aja pärast tuleb ämblik oma saagi juurde tagasi ja imeb toidu oma pugusse. Esmalt säilitatakse toit suures sopilises pugus. Seedenõresid eritab maks. Ämbliku lõugtundel 37. Kuidas ja millega ämblikud hingavad? Ämblik hingab raamatkopsudega. See koosneb paljudest lehekestest. Õhk kopsudesse pääseb tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu. Lisaks raamatkopsudele asuvad tagakehas veel lühikesed hingamistorukesed ehk trahheed, mis juhivad õhu otse siseelundite juurde. 38. Vähilaadsed
Kanad söövad nokkides, enne kui alla neelavad, purustavad nokaga väiksemaks. Keel aitab toitu neelu lükata. Täidavad suuõõne veega ja siis tõstavad noka üles ja vesi läheb neelu. Teised loomad imevad vett, koer ja kass joovad keelega. Nokk: seemnesööjatel purustavad, lihatoidulistel lõikavad. Nokk on kaetud tiheda keratiiniga. Hambad puuduvad. Keel on keratiniseerunud. Süljenäärmetes on nii mutsiini ja mõnel amülaasi. Söögitoru kannab peristaltiliste lainetega toidu pugusse. Pugu – söögitorulaiend, hoiustab toitu. Neutraalne pH. Magu jaotub näärme- ja lihasmaoks. Näärmemaos keemiline seedimine ja lihasmaos väikeste kivide abil toidu mehhaaniline purustamine * toit läbib seedekanali kiiresti * roe ning kusi segunevad kloaagis Taimtoiduliste lindude umbsool on suur, seal toimub fermentatsioon. Röövlindudel on seedetrakt lihtsam ja jämesool väiksem. 35. Pugu, näärmemao ja lihasmao talitlus.
Raamatkopsud koosnevad paljudest lehekestest ning õhk pääseb sinna tagakeha alapoolel paiknevate hingeavade kaudu. Hingamistorud ehk trahheed, mis asuvad ka tagakehas, juhivad õhu otse siseelundite juurde. Ämblik seedib toitu kheast väljas (kehaväline seedimine). Ta mähib püünisvõrku kinni jäänud söögikõlbliku saagi peale mürgitamist võrku ja eritab temasse seedenõret. Kui see on kookoni sisemuse vedelaks seedinud, imeb ämblik poolseeditud vedela toidu sopilisse pugusse. Osa pugu jätkedest ulatub isegi jalgadesse. Nii saab ämblik koguda palju toitu ja seda järk-järgult sooles edasi seedida. Ämbliku siseehitus silmad, peaaju, närvisüsteem, pugu, veresoon, pikk torukujuline süda, sugunääre, erituselunditeks on peened torukesed, mis asuvad tagakehas ja suubuvad tagasoolde, pärak, võrgunäsad, trahheed, raamatkops. Ämblikud on lahksugulised. Emane ämblik on tavaliselt palju suurem kui isane. Pärast
annaabi.ee 
