nimede fikseerimise kord. Vastav reeglistik töötati välja ning 26. oktoobril 1834 ilmus sellekohane Eestimaa kuberneri poolt välja antud plakat. Tuli koostada uus nimestik hiljemalt esimeseks maiks, mis sisaldaks perekonnanime, järelvalve jäeti mõisavalitsustele. Paljudes mõisates on nimed ilmselt mõisniku või teda asendava ametiisiku poolt rutuga määratud. Torkab silma tervete nimesüsteemide olemasolu. Priinimede liigitus ennistähenduse järgi 1. Kohanimelähtesed priinimed. Munk, Linnamägi, Anijärv, Paenurme, Eomõisa, Narva, Jurjev, Lübek, Petlem, Muhu, Karjala jne. 2. Isikunimelähtesed priinimed. Adamson, Berendsen, Madisson, Peterson, Pärtelpoeg, Jüriado, Sillamik, Jurkatam, Metsamärt, Alajaan jne. 3. Loodussõnavara perekonnanimede allikana. Allikas, Järv, Kallas, Jõhvikas, Katai, Pihlakas, Karu, Naarits, Koger, Säär, Süda,
Talupojad said perekonnanimed 4. Haridus muutus talupoegadele kättesaadavaks Tervikuna jäi talurahva olukord raskeks. Sagedased ikaldused ja sellele järgnenud näljahädad viisid inimesed meeleheiteni. Õnneks päästis kartul kõige hullemast. Põllumajanduses toimus edasiminek. Tänu Lõuna-Eestis levivale linakasvatusele kogunesid taluperemeeste kätte vabad rahasummad, mida hiljem kasutati talude päriseksostmisel. Pärisorjusest vabastamise üheks väliseks märgiks oli perekonna- ehk priinimede andmine. Paljud perekonnad võtsid oma talu nime, sageli aga talitasid mõisnikud oma suva kohaselt. Pandi küllaltki palju saksapäraseid priinimesid, milledest enamik eestistati alles üle saja aasta hiljem, Eesti Vabariigi päevil.
Ka polnud vabadus täielik. Näiteks võisid talupojad küll teise mõisa kolida, kuid esialgu mitte linna või mõnda teise kubermangu. Kummatigi ei olnud "prii" inimese staatus siiski paljas sõnakõlks, isegi kui priius otsekohe rikkalikumat toidulauda või koormiste vähenemist kaasa ei toonud. Oli tõsiasi, et mõisnik talupoegi enam müüa ei saanud, ja 1830ndatest aastatest alates võis talupoeg ka linna kolida. Eneseteadvust lisas seegi, et vabakslaskmisega kaasnes perekonna- ehk priinimede panek. Kuna nimepanijad olid mõisnikud, siis omandasid eestlased palju saksapäraseid perekonnanimesid, mis alles 1930ndatel eestistati. Priikslaskmise tagajärjel arenes edasi juba eelmiste talurahvaseadustega alguse saanud kogukondlik omavalitsus. Ametisse astusid esimesed kogukonna (valla) ametimehed, kelle juhtimisel koguti ja hädaaegadel jagati magasiaitades hoitavaid viljavarusid, korraldati vaestehoolekannet, nekrutiksvõtmist jne. Esialgu
mida tagasi tasuda ei suudetud. Eesti maine Euroopas oli halb, kuna mujal oli pärisorjus kaotatud. Millal kaotati pärisorjus Eestis-selle tulemused-mis muutus? Pärisorjus kaotati 1818. aastal. Talupojad said isikliku vabaduse (e vabanesid pärisorjusest). Kogu maa jäi mõisnike omandusse ja talupojad pidid maad hakkama mõisnike käest rentima. Senised normeeritud koormised asendati vabade rendilepingutega. Isikliku vabaduse saamisega kaasnes nn priinimede e perekonnanimede panek. Millised uued kohustused tekkisid talupoegadel riigi ja mõisa ees? Kehtestati riiklikud maksud, mis said alguse pearahast. Mõisakoormised. Kogukondlikud koormised- teede korrashoid, koolide ehitamine Kirikumaksed Nekrutiandmise kohustus-sõjavägi (paljud mehed otsustasid saada õpetajaks/koolmeistriks, et ei peaks sõjaväkke minema) Milles seisnes: usuvahetusliikumine, talude päriseks ostmine?
." uue seadusega Loodi vallakohtud, kus kohtumeesteks olid talupojad ise Talupoegadele anti õigus talu kasutusõigust pärandada Mõisniku kodukariõigust piirati 1805 vastuhakk Kose-Uuemõisas Talupojad lootsid rehepeksust pääsemist Pärisorjuse kaotamine 1816 Eestimaal 1819 Liivimaal Talupojad said isiklikult vabaks Maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentjaks Teoorjus säilis Talupoegadele priinimede panek Ülesanded 1. Kelle initsiatiivil ja mis põhjusel kaotati Eesti- ja Liivimaal pärisorjus? Aleksander I 2. Miks puhkesid talurahvarahutused? Tõlgendati seaduseid valesti, arvati, et nende eest varjati midagi. 3. Analüüsige 19.saj eesti talupoegade majanduslikus ja õiguslikus olukorras toimunud muudatusi: millist kasu said neist eesti talupojad, millist mõisnikud, millist Vene keisrivõim?
/Eestimaa talurahvaseadus: Talude kasutamise pärandatav kasutamisõigus (kui peremehel on mõisnikule maksud makstud, võis talupoeg talu pärandada). Talup. õigus vallasvarale. 1819 Liivimaa talurahva vabastamine. / Pärisorjuse kaotamine, talup. oli vaba ja kuulus talurahvaseisusesse. Maa jäi mõisnike omaks ja talup. rentijaks, kuid kadus õigus talu pärandada. Teoorjus säilis. Talup. võis kolida teise mõisa, kuid mitte linna või kubermangu. Priinimede panek ja omavalitsuse loomine. 1821 O.W.Masingu õpetlik nädalaleht ,,Maarahva nädalaleht" Kuidas harida maad, ravida haigusi. Valgustuslik 1813 1832 H.Rosenplanter ,,Beiträge" baltisaksa ajakirjandus. keele ja kultuuriteaduslik. Mõeldud saksa pastoritele, et oskaks keelt. 1857 J.V.Jannseni ,,Perno Postimees" ,,Rahvuslik isa" 1857 1862 algas rahvuslik ärkamine. "Kalevipoja" ilmumine ÕES-i toimetistes 1861-1962
1802 võeti Eestimaal vastu talurahvaseadus"Iggaüks" ja 1804 ka Liivimaal( loodi vallakohtud, Talupoegadel õigus oma talu pärandada ja normeeriti koormisi.Kodukariõigusi piirati-mõisnik ei tohtinud talupoega karistada).Pärisorjuse kaotamine:Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819(talupojad isiklikult vabad, talurahvaseisusesse kuuluvad isikud, maa jäi mõisniku omaks, teoorjus säilis. 1830. Aastas võis talupoeg ka linna kolida. Vabaksaamisega kaasnes priinimede panek. Arenes kogukondlik omavalitsus, kes kogusid magasiaitades hoitavaid viljavarusid).1858-Mahtra sõda oli 1856 aasta talurahvaseaduse tagajärg.1868- keelati teorendi nõudmine eramõisas, 1860 said mitteaadlikud õiguse mõisaid osta.1866- vallaseadus- suurendas valdade õigusi. Tänu linakasvatusele said eestlased raha, et oma talud ära osta ja pärisperemeesteks saada.Hakkasid kujunema vabrikud(Sindis ja Kärdlas, Kreenholmi manufaktuur).1866 kaotati
Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks. Maa tunnistati mõisniku ainuomandiks. Seega pidi talupoeg ka edaspidi teokohustusi täitma. Normeeritud koormised asendati "vabade" rendilepingutega, mis andis mõisnikule võimaluse omi nõudmisi talupoegadele dikteerida. Talurahva liikumisvabadust piirati veel pikka aega. Linna asumiseks või oma kubermangu piirest lahkumiseks talupojal luba ei olnud. Pärisorjusest vabanemisega kaasnes perekonnanimede ehk priinimede panek. Nimed pandi enamjaolt mõisnike poolt ning seega leivisd eestlaste hulgas saksapärased perekonnanimed. Põllumajandus pärast pärisorjuse kaotamist. 19. saj esimesel poolel oli Eestis üle 1000 mõisa ning 60 000 talu. Mõis sai oma põhisissetuleku teraviljakasvatusest. Viljahindade langemine 1820.-1830. aastatel vähendas oluliselt mõisnike sissetulekuid. Püüti laiendada mõisapõlde. Uued põllud nõudsid rohkem töökäsi ning sundisid mõisnikke renti tõstma
Oli ilmne et reformidega tuleb edasi minna ja talupojad pärisorja seisundist vabastada. Sellele andis omapoolse tõuke teine keiser Napoleon. Pärisorjuse kaotamine Eestimaal kaotati see 1816. a ja Liivimaal 1819. a. maad talupoegadele kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentijaks. Kuna vastsetel rentnikel eriti muuga maksta ei olnud kui oma tööga, siis tähendas see, et teoorjus säilis või isegi raskenes. Vabakssaamisega kaasnes perekonna- ehk priinimede panek. Priikslaskmise tagajärjel arenes edasi juba eelmiste talurahvaseadustega alguse saanud kogukondlik omavalitsus. Ametisse astusid esimesed kogukonna ametimehed, kelle juhtimisel koguti ja hädaaegadel jagati magasiaitades hoitavaid viljavarusid korraldati vaeste hoolekanne. Isiklik vabadus 1865.a võeti mõisnikelt täielik kodukariõigus, 1866 said eestlased uue vallaseaduse, mis tunduvalt suurendas valdade õigusi. 1868 keelati teorendi nõudmine eramõisais
· moodustati vallakohtud, kus kohtunikeks olid talupojad ise · järgnesid talurahvarahutused, sest pärisorjust ei kaotatud 1816/1819 talurahvaseadused · 1812 Napoleoni sõjaretk Napoleon vabastas talupojad vallutatud aladel pärisorjusest · pärisorjusest vabastamine endiselt mõisniku käsu all · maa mõisniku ainuomand tuli rentida, teorent ja teoorjus · liikumisvabadust piirati endiselt linna, teise kubermangu minna ei võinud · priinimede panek 1849/1856 talurahvaseadused · üleminek teoorjuselt raharendile · renditalude kruntiajamine ühe talu maade ühendamine · magasivaru viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta VAIMUELU 19. SAJ I POOLEL Tartu Ülikool · 1802 taasavati · 4 teaduskonda usu-, arsti-, õigus- ja filosoofiateaduskond · õppetöö saksa ja ladina keeles · enamik õppejõude Saksamaalt valgustusideed
.." Tervikuna jäi talurahva olukord raskeks. Sagedased ikaldused ja sellele järgnenud näljahädad viisid inimesed meeleheiteni. Õnneks päästis kartul, mida Eestis hakati kasvatama 18. sajandi keskpaigast, kõige hullemast. Põllumajanduses toimus edasiminek. Tänu Lõuna-Eestis levivale linakasvatusele kogunesid taluperemeeste kätte vabad rahasummad, mida hiljem kasutati talude päriseksostmisel. Pärisorjusest vabastamise üheks väliseks märgiks oli perekonna- ehk priinimede andmine. Paljud perekonnad võtsid oma talu nime, sageli aga talitasid mõisnikud oma suva kohaselt. Pandi küllaltki palju saksapäraseid priinimesid, milledest enamik eestistati alles üle saja aasta hiljem, Eesti Vabariigi päevil. 1841. aastal levisid kuuldused väljarändamisvõimalustest Venemaale, kus pidi saama maad, mis ei kuulu mõisnikele. Liikumise haripunkt saavutati 1841. aastal Pühajärve sõjas. 19
mõisnike käest rentima. Senised normeeritud koormised asendati vabade rendilepingutega. Rendilepingut mittetäitva peremehe võis talust välja tõsta. - Säilitati talupoegade liikumispiirangud (neil keelati lahkuda linnadesse ja teistesse kubermangudesse), millega tagati mõisnikele odava tööjõu olemasolu. - Isikliku vabaduse saamisega kaasnes nn priinimede e perekonnanimede panek. 19.sajandi esimesel poolel oli umbes 1000 mõisa ja ligikaudu 60 000 talu. Tulenevalt viljahindade jätkuvast langustrendist üritas enamik mõisnikke suurendada oma tulusid mõisapõldude laiendamisega (e talude ja külade mõisastamisega) ja rendi tõstmisega. 1.2. Talurahva omavalitsuse kujunemine: Talurahva omavalitsus (e vallakogukond) kujunes välja 19.sajandi algul.
hakkama mõisnike käest rentima. Senised normeeritud koormised asendati vabade rendilepingutega. Rendilepingut mittetäitva peremehe võis talust välja tõsta. - Säilitati talupoegade liikumispiirangud (neil keelati lahkuda linnadesse ja teistesse kubermangudesse), millega tagati mõisnikele odava tööjõu olemasolu. - Isikliku vabaduse saamisega kaasnes nn priinimede e perekonnanimede panek. 19.sajandi esimesel poolel oli umbes 1000 mõisa ja ligikaudu 60 000 talu. Tulenevalt viljahindade jätkuvast langustrendist üritas enamik mõisnikke suurendada oma tulusid mõisapõldude laiendamisega (e talude ja külade mõisastamisega) ja rendi tõstmisega. 1.2. Talurahva omavalitsuse kujunemine: Talurahva omavalitsus (e vallakogukond) kujunes välja 19.sajandi algul
mõisnikega pidid rajanema pooltevahelisel kokkuleppel. Maad tlp kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja tlp selle rentijaks. Teoorjus säilis või isegi raskenes, sest 1804.a seadustega koormistele pandud piirid kadusid. Kadus tlp õigus oma talu pärandada. Tlp ei võinud siiski kolida mujale linna või kubermangu (esialgu). Mõisnik tlp enam müüa ei saanud. 1830.aastatest alates võis tlp ka linna kolida. Vabakssaamisega kaasnes perekonna- ehk priinimede panek (saksapärased). Arenes edasi kogukondlik omavalitsus. Ametisse astusid esimesed kogukonna ametimehed,kelle juhtimisel koguti ja hädaaegadel jagati magasiaitades hoitavaid viljavarusid, korraldati vaestehoolekannet, nekrutiksvõtmist jm. Esialgu jäi vald siiski mõsniku eestkoste alla ja temast sõltuvaks. Ärevad neljakümnendad ja viiekümnendad (lk 151) 1840ndad algasid viljaikalduse, nälja ja tlp-de käärimisega. Levisid kuuldused, et Venemaal jagatavat
kuulus talurahvaseisusesse. Maa jäi mõisnike omaks ja talup. Meister müüs kauba vahetult ostjale. Vaatamata konkurentsi rentijaks, kuid kadus õigus talu pärandada. Teoorjus säilis. Talup. puudumisele ja tsunftide monopoolsele seisundile oli tollaste võis kolida teise mõisa, kui mitte linna või kubermangu. käsitöökaupade kvaliteet väga kõrge. Manufaktuurid hakkasid tekkima 16.-17. sajandil. Tegemist oli Priinimede panek ja omavalitsuse loomine. Talupojad said suurettevõttega, sest seal töötas kümneid/sadu palgatöölisi. Tööd perekonna nimed,Talupoeg pidi maad rentima tehti laias laastus käsitsi. Erinevalt eelnevatest olid manufaktuurid
Talup. õigus vallasvarale · 1813-1832- H.Rosenplanter ,,Beiträge" baltisaksa ajakirjandus. keele ja kultuuriteaduslik. Mõeldud saksa pastoritele, et oskaks keelt. · 1819- Liivimaa talurahva vabastamine. / Pärisorjuse kaotamine, talup. oli vaba ja kuulus talurahvaseisusesse. Maa jäi mõisnike omaks ja talup. rentijaks, kuid kadus õigus talu pärandada. Teoorjus säilis. Talup. võis kolida teise mõisa, kuid mitte linna või kubermangu. Priinimede panek ja omavalitsuse loomine. · 1821- O.W.Masingu õpetlik nädalaleht ,,Maarahva nädalaleht" Kuidas harida maad, ravida haigusi. Valgustuslik · 1838- Õpetatud Eesti Seltsi rajamine, ÕES-i asutajaliikmeteks olid Friedrich Robert Faehlmann, Dietrich Heinrich Jürgenson, Friedrich Georg von Bunge, Alexander Friedrich von Hueck, Friedrich Kruse ja 2 kooli- ning 12 kirikuõpetajat. Seltsi esimeseks presidendiks sai Carl Heinrich Constantin Gehewe
Külade asemele rajati palgatööjõul põhinevad suurmajandid, mis võimaldasid uuenduste kiiremat kasutuselevõttu. 51) Eesti- ja Liivimaa 1816/1819 talurahvaseaduste põhisisu? 1816; 1819- Pärisorjuse kaotamine, koormisenormid kaotati. Talupoeg sai isikliku vabaduse ja kuulus talurahvaseisusesse. Maa jäi mõisnike omaks ja talupoeg rentijaks, kuid kadus õigus talu pärandada. Teoorjus säilis. Talupoeg võis kolida teise mõisa, kui mitte linna või kubermangu. Priinimede panek ja omavalitsuse loomine. 52) Eesti- ja Liivimaa 1849/1856 talurahva seaduste põhisisu? 1849- Talude järk-järguline müümise korraldamine, mis pidi kaasa tooma teoorjuse kadumise. Talu võis osta ja müüa. Päriseksostmisega kaasnes kruntiajamine (tekkisid komplekssed maaomandid). 53) 1919. a maaseadus Eesti Vabariigis? Selle põhisisu? Selle käigus toimus suurmaaomanduste riigistamine, riigi tagavaramaa loomine ja uute talukohtade loomine.
*Napoleoni sõjad eestis otseselt Eestit ei puudutanud *1806 vallutas Napoleon Preisimaa *Venemaa kuulutas välja mobilisatsiooni(Sõjaväe kokkukutse) *Lahinguid ei toimunud, Aleksander I ja Napoleon sõlmisid kokkuleppe euroopa *Napoleon oli vallutatud aladel talurahva vabastamine *Vene tsarism oli sunnitud tegema järelandmisi Baltikumis *1816 kaotati pärisorjus Eestimaal (1819 liivimaal) *Pärisorjuse kaotamine tõi kaasa perekonnanimede ehk priinimede paneku *Eestlaste hulgas levisid Saksa pärased nimed *1930. Hakati nimesid eestindama Kordamisküsimused. * Põhjasõja järel oli kogu maa laastatud, rahvaarv väljasuremise äärel ja linnad häbinenud. Linnakodanikud ja aadlikud said suured privileegid. Kehtima hakkasid endised seadused. * Umbes 500 000 Elanikku * Nekturid- algaja sõdur Aadlimatrikke- Tõestati ära oma seisus Hääber- kallis elamu
.." Tervikuna jäi talurahva olukord raskeks. Sagedased ikaldused ja sellele järgnenud näljahädad viisid inimesed meeleheiteni. Õnneks päästis kartul, mida Eestis hakati kasvatama 18. sajandi keskpaigast, kõige hullemast. Põllumajanduses toimus edasiminek. Tänu Lõuna-Eestis levivale linakasvatusele kogunesid taluperemeeste kätte vabad rahasummad, mida hiljem kasutati talude päriseksostmisel. Pärisorjusest vabastamise üheks väliseks märgiks oli perekonna- ehk priinimede andmine. Paljud perekonnad võtsid oma talu nime, sageli aga talitasid mõisnikud oma suva kohaselt. Pandi küllaltki palju saksapäraseid priinimesid, milledest enamik eestistati alles üle saja aasta hiljem, Eesti Vabariigi päevil. 1841. aastal levisid kuuldused väljarändamisvõimalustest Venemaale, kus pidi saama maad, mis ei kuulu mõisnikele. Liikumise haripunkt saavutati 1841. aastal Pühajärve sõjas. 19
3.2 Isikunimekorralduse areng 3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani 1888. a avaldatud senati otsuse kohaselt võimaldati perekonnanime muuta, kui see oli inetu ja sündsusetu ning andis kaaskodanikele alust nimekandjat pilgata. Avaldus tuli esitada keisri nimele, kes otsustas nimemuute ( , 87, 1888, . 799). Asjaajamise keerukus ja tasulisus ilmselt hoidis ära massilised nimemuuted (Prii- ehk liignimede muutmisest, kaotsi-läinud priinimede kui ka vanade maksmapanemisest. Olevik 7.04.1904, nr 14). 3. juunil 1891 kinnitas keiser riiginõukogu otsuse, mille kohaselt tuli alates 1. jaanuarist 1892 hakata ev. luteriusu kogudustes kirikuraamatuid vene keeles pidama. Dokumentide väljastamisel varasemate kirikuraamatute põhjal tuli saksa- või muukeelsele originaalkirjapildile lisada venekeelne vaste (W. R., Kirikuraamatute ärakirjade keel. Postimees 1915, nr 294). Seega suurenes segadus eesti nimede kirjapildis veelgi
annaabi.ee 
