eitavalt seotud predikaadiga. Subjekt on mõtte põhielement, mida iseloomustab (ei iseloomusta) teatud predikaat. Predikaat on mõtte põhielement, mis väljendab subjekti teatud omadust. Koopula on otsustuse liige, mis väljendab subjekti ja predikaadi vahelist seost (tõlkes side). Operaatorsõna on otsustuse liige, mis asub subjekti ees ja väljendab selle mahtu, kogust, hulka või määra. Lihtotsustus on otsustus, mis koosneb subjektist, koopulast ja predikaadist. Liitotsustus on otsustus, mis koosneb kahest või enamast lihtotsustusest. Kategooriline otsustus on lihtotsustus, milles subjekt on/ei ole seotud predikaadiga. Otsustuse modaalsus ehk modaalne otsustus väljendab usaldusväärsuse taset hinnatuna formuleerija aspektist. Modaalsed otsustused on problemaatiline, assertooriline ja apodiktiline otsustus. Problemaatiline otsustus on lihtotsustus, kus subjekt on predikaadiga seotud kõige nõrgemalt ja
Qx. Predikaatide konjunktsioon – predikaat, mis muutub tõeseks lauseks nende indiviidide korral, mille korral muutuvad tõeseks lauseks nii Px kui ka Qx. Implikatsioon Px -> Qx, predikaat mis muutub vääraks lauseks nende indiviidide korral, mille korral muutub predikaat Px tõeseks lauseks ja Qx vääraks. Ekvivalents Px <-> Qx, mis muutub tõeseks lauseks nende indiviidide korral, mille korral Px ja Qx omandavad samu tõeväärtusi. Predikaadist Px järeldub predikaat Qx kui predikaat Qx muutub tõeseks vähemalt kõigi nende indiviidide korral ,mille korral muutub tõeseks predikaat Px. Üldisest väitest osalist järeldades me postuleerime objekti või objektide olemasolu ning sellega võime teostada vea – olemasolu impordi viga. Nt kõik marslased on rohelised -> leidub objekte, mis on marslased ja rohelised. Valemid p ja q on vasturääkivad, kui p = -q (kontradiktoorsus)
pidevat muutumist. Ideed on püsivad, ja nad eksisteerivad ka eraldi. Meelelise maailma objektid ’’jäljendavad’’ ideid, ja saavad nii ’’osalisteks’’ nendes. Metafüüsika Uurib kõige üldisemaid printsiipe, kõige üldisemaid põhjusi. Tema uurimisvaldkond ei erine põhimõtteliselt ühegi teise teaduse uurimisobjektist millegi muu kui oma üldistusastme poolest. Kategooriad- iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Esimene kategooria erineb kõikidest teistest oma positsiooni tõttu. See on olemise tasand. Aristoteles apelleeris rohkem tervele mõistusele. Selle tõttu tema arvates ka, kui ei ole esmaseid substantse (olemise tasandis subjekt), ei saaks olla ka midagi muud. Substantsid ei kujuta endast massi, vaid on individualiseerivad. Põhjused- teaduslik teadmine puudutab põhjuseid. Põhjus on vastus küsimusele miks. Põhjus võrdub liikumise allikas
mida millestki ei tuletata, siis viitab Aristoteles meie võimele lihtsa ja vahetu taju kaudu milleski midagi ära tunda, näiteks tunda vaadeldavas objektis ära Kalliase- nimeline inimene, ning moodustada selle tunnetuse alusel tajuotsustus. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007) Keelefilosoofias võttis Aristoteles Platonilt üle määratluse, mille kohaselt tõeväärtust omav lause koosneb subjektist ja predikaadist. Teisisõnu, lause, mis väljendab mõnda tõde, ütleb alati millegi (aluse) kohta midagi, erinevalt näiteks soovist või küsimusest. Lisaks sellele töötas ta oma teoses ,,Kategooriad" välja teooria, mille järgi kõik väitlausetes esineda võivad väljendid jagunevad järgnevateks pedikaaditüüpideks 6 (kategooriateks): substant, kvantiteet, kvaliteet, suhe, koht, aeg, asend, omamine, toime ja talumine
Igasugune muutus eeldab asja, mis muutub. Sellel asjal on oma aineline koostis ja oma sisemine olemus. Miski käivitab muutuse;miski määrab tulemuse, mis muutuse käigus tekib. Aristoteles kategooriad. Kui me millestki mõtleme, kas me mitte kõigepealt ei erista mingit asja või objekti- seda, mida meie mõte puudutab, millest on jutt. Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused. Aristoteles arvab, et iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Subjekt on väljend, mis nimetab seda, millest on jutt. Predikaat omakorda väljendab seda , mida subjektis räägitakse. Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Olemise tasandil vastab subjekti mõistele substants, mis on Aristotelese esimene kategooria, mis oma positsiooni tõttu erineb kõigist teistest. Substants on see, millest ei räägita mitte üheski aluses ja seda ka ei ole üheski aluses nagu nt eriline inimene või eriline hobune. Ta tunnistab substantsiks ka liike
diakrooniline käsitlus- ajaloolisi arenguetappe jälgiv dialektsed teisendid- inimesest endast ja tema taustast tingitud variatiivsus üksikisikute vahel diatüüpsed teisendid- kui sama inimese keel varieerub sõltuvalt olukorrast diftong- kahe samasse silpi kuuluva vokaali järjend distinktiivne funktsioon- tähendust eristav funktsioon distributsioon- jaotumine dünaamiline modaalsus- viitab subjekti enda võimalusele, võimele või sisesunnile eksotsentriline tarind- subjektist ja predikaadist või kaassõnast ja selle põhisõnast koosnev tarind ekstensioon- lause tõeväärtus, mis selgitatakse välja nii, nii et võrreldakse väidetud olukorda keelevälises maailmas valitseva olukorraga ekstraverbaalne (keeleväline) kommunikatsioon- kehakeel, eelkõige ilmed, zestid, pilgud ja asendid element- üksuste, kategooriate ja nende realisatsioonide ühine nimetus endotsentriline tarind- üks tarindi osapooltest on juhtrollis- ses mõttes, et võib üksigi
Idee teooria raskused on ületamatud. Kuna meeleline maailm peegeldab igavest ja täiuslikku ideede maailma, nõuab iga peegeldus ka selle allikat ideed. Ei saa seletada meelelise tegelikkuse pidevat muutumist. Ideed eksisteerivad ka eraldi. Metafüüsika uurib kõige üldisemaid printsiipe ja põhjuseid. Uurimisvaldkond ei erine ühegi teise teaduse uurimisojektst muu kui üldistusastme poolest. Kategooriad iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. 1. Kategooria erineb 2.st oma positsiooni tõttu. See on olemise tasand. Apelleeris tervele mõistusele, arvas, et kui ei ole esmaseid substantse ei saa olla ka midagi muud. Substantsid ei ole vaid mass ja on individualiseerivad. Põhjused teaduslik teadmine puudutab põhjuseid. Põhjus on vastus küsimusele MIKS, on liikumise allikas. uut moodi väärtused, toimuvad muutused ja liikumine. Aristotelese eetika eudaimonistlik. Keskne on vooruseõpetus. Voorused jagunevad: 1
esmasematest põhjustest. Tarkus tegeleb põhjuste ja alustega. Metafüüsika on kõige üldisemate aluste ja esmaste põhjuste uurimine. Ta uurib olevat olevana. Põhjuste analüüs Teaduslik teadmine puudutab põhjuseid. Põhjus on vastus küsimusele miks. Ainelised, materiaalsed, vormiv, võimalikkuse põhjus. Toimiv põhjus, lõpp-põhjus. Igasugune muutus eeldab asja, mis muutub. Aristotelese kategooriad Iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Subjekt on väljend, mis nimetab seda, millest on jutt. Predikaat väljendab seda, mida subjektist räägitakse. Platonil ei ole üksikud asjad tõsiolevad, vaid ainult ideede ebatäiuslikud kujutised. Rohkem tervele mõistusele apelleeriv Aristoteles kirjutab, et kõik peale esmaste substantside kas omistatakse neile predikaadina või sisaldub see neis. Kui pole esmaseid substantse, ei saa olla ka midagi muud. Iga substants on mingi see. Substantsi olemus põhjustab teatud omadusi
Igasugune muutus eeldab asja, mis muutub. Sellel asjal on oma aineline koostis ja oma sisemine olemus. Miski käivitab muutuse;miski määrab tulemuse, mis muutuse käigus tekib. Aristoteles kategooriad. Kui me millestki mõtleme, kas me mitte kõigepealt ei erista mingit asja või objekti- seda, mida meie mõte puudutab, millest on jutt. Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused. Aristoteles arvab, et iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Subjekt on väljend, mis nimetab seda, millest on jutt. Predikaat omakorda väljendab seda , mida subjektis räägitakse. Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Olemise tasandil vastab subjekti mõistele substants, mis on Aristotelese esimene kategooria, mis oma positsiooni tõttu erineb kõigist teistest. Substants on see, millest ei räägita mitte üheski aluses ja seda ka ei ole üheski aluses nagu nt eriline inimene või eriline hobune. Ta tunnistab substantsiks ka liike
tähega "p" selliselt: p. Otsustuse modaalsust märkivates tasemetes on äratuntav teadusliku mõtlemise kulg - hüpoteesi püstitamiselt (problemaatiline modaalne otsustus) faktoloogilise tõestusmaterjali kaasamisega (assertooriline modaalsuse tase) printsiibi formuleerimisele (modaalsuse apodiktiline tase). 3. 6. Liht- ja liitotsustus. Otsustused on liigitatud: a) lihtotsustus, mis koosneb subjektist, koopulast ja predikaadist (kõik seni käsitletud otsustused ongi lihtotsustused); b) liitotsustus, mis koosneb kahest või enamast lihtotsustusest (võrdluseks keeleteaduses: liht- ja liitlaused). Sõltuvalt lihtotsustusi ühendavatest sõnadest, eristatakse nelja liitotsustuse tüüpi: konjunktiivsed, disjunktiivsed, implikatiivsed ja ekvivalentsed. Konjunktiivne (ühendav) on liitotsustus, milles lihtotsustused on ühendatud sidesõna "ja", "ning" jms., või ka koma abil
üheks mõtteks. Näide: Koolis heliseb kell vahetundi. 18 o Kell. (Kas see on lause?) Mõttest saavad selles konekstis kõik aru, aga lauseks pidada ei saa! Vaeglaused, mis on ühesõnaga laused : sajab, pilvineb jne. Terviklikuks peetakse sellist väljendust, mis koosneb subjektist (see, mille kohta midagi väidetakse) ja predikaadist (see, mida subjekti kohta väidetakse). On aga lauseid, kus subjekt puudub. Näide: Minu õde (subjekt) vaatab telekat (predikaat). Vaadati telekat (predikaat). Lausele on antud üle 200 definitsiooni. Lause on keeleüksus (nii nagu sõna, häälik), mis väljendab ühte mõtet keeleliselt terviklikul kujul. Lause on kõige suurem keeleüksus, mida grammatika käsitleb. Lause tähendus on mitmekihiline. Lause väljendab mingit tegevust, protsessi
- emotsionaalne seisund - individuaalsus - situatsioon ja eelnev kontekst 1- Mõtte täpsustumise etapp ehk mõttesüntaks ehk mõtteprogramm ehk psühholingvistiline · Mõte= teave, mida tahan teistele edasi öelda: mõtte hargnemine · Tulevase ütluse sisu: propositsioonide(abstraktne infoühik, veel täpsemad infoühikud reema kohta) hierarhia. Propositsioon on aluseks baaslausele. · Propositsioon- abstraktne infoühik, koosneb predikaadist ja argumendist · TEEMA- teadaolev, topic (räägin koerast, kelle olemasolust teine teab) REEMA uus info, comment (koer on haigeks jäänud, seda teine ei tea) · Sõltub kognitiivsest arengust, ei saa öelda rohkem, kui on mälus või suheldes märkab · Opereeritakse sisemiste sõnadega (Võgotski) (keeleüksus iseenda jaoks), skeemide ja kujutlusega/stseenid Tuleb suunata lapse tähelepanu, olulise esiletoomine, skeemide, tugisõnade kasutamine jne.
vähemalt nii predikaat Px kui ka predikaat Qx. Predikaatide Px ja Qx implikatsioon on predikaat Px Qx, mis muutub vääraks lauseks nende ja ainult nende indiviidide korral, mille korral muutub predikaat Px tõeseks lauseks ja predikaat Qx vääraks lauseks. Predikaatide Px ja Qx ekvivalents on predikaat Px Qx, mis muutub tõeseks lauseks nende ja ainult nende indiviidide korral, mille korral predikaadid Px ja Qx omandavad samu tõeväärtusi. Predikaadist Px järeldub predikaat Qx, kui predikaat Qx muutub tõeseks vähemalt kõigi nende indiviidide xX korral, mille korral muutub tõeseks predikaat Px. Üldisuskvantori rakendamine ühekohalisele predikaadile Px, kus xX, muudab selle predikaadi lauseks: Igal x-il on omadus Px ehk Iga x korral P. Näiteks võtame predikaadi A(x), kus xN (,,x on algarv", x kuulub naturaalarvude hulka). Üldisuskvantori rakendamisel saame lause: x(xN)Ax ehk x(xN)A(x) ehk x Ax, mida võiks
Tõene oli kolmas väide: Kadi pea ei olnud sinine. Kuigi tegemist on üksteist välistavate väidetesüsteemidega, saab lahendusvalemis kasutada tavalist disjunktsiooni. Võib küll tekkida lahendeid, mis ei klapi ülesande algtingimustega (nn võõrlahendid), kuid neid saab algtingimustega võrreldes kõrvale jätta. 1 7. PREDIKAATLOOGIKA (PREDIKAATARVUTUS) Traditsioonilises loogikas uuritakse atributiivset lihtväidet kui objekti, mis koosnes kvantorist, subjektist, koopulast ja predikaadist. Lausearvutuses aga ei tunta huvi lihtlause sisemise struktuuri vastu, lihtlauset käsitletakse kui tervikut, millel on tõeväärtus vastavalt interpretatsioonile. Tehete abil moodustatud liitlausete struktuuri võetakse küll mingil määral arvesse, ent valemites esinevate lihtlausete puhul oluline vaid nende tõeväärtus. Kuna traditsiooniline loogika suutis uurida seda, mis toimub lause sees – kuidas predikaati
osalemise) kujundamise eelduseks. Küsimused tekstitasandil: Põhjaliku ülevaate teksti mõistmiseks kasutatavatest kognitiivsetest strateegiatest on esitanud T van Dijk ja W. Kintsch (1983). Monograafias kirjeldatud strateegiad on järgmised: Propositsioonistrateegia — kujutab endast minimaalsete teabeüksuste mõistmist. Propositsioonid on abstraktsed kognitiivsed üksused (koosnevad predikaadist ja argumendist või argumentidest). Tüüpiliseks propositsiooni vasteks keeles on baaslause ehk tuumlause. Vabade laienditega laused, rääkimata liitlausetest, sisaldavad enamat kui ühte propositsiooni ehk teisisõnu, moodustavad liitpropositsiooni. Traditsioonilise terminoloogia järgi kujutab propositsioonistrateegia endast operatsioone lausetähenduse mõistmiseks. Tasub veelkord meelde tuletada,
kasutada tavalist disjunktsiooni. Võib küll tekkida lahendeid, mis ei klapi ülesande algtingimustega (nn võõrlahendid), kuid neid saab algtingimustega võrreldes kõrvale jätta. 1 7. PREDIKAATLOOGIKA (PREDIKAATARVUTUS) Traditsioonilises loogikas uuritakse atributiivset lihtväidet kui objekti, mis koosnes kvantorist, subjektist, koopulast ja predikaadist. Lausearvutuses aga ei tunta huvi lihtlause sisemise struktuuri vastu, lihtlauset käsitletakse kui tervikut, millel on tõeväärtus vastavalt interpretatsioonile. Tehete abil moodustatud liitlausete struktuuri võetakse küll mingil määral arvesse, ent valemites esinevate lihtlausete puhul oluline vaid nende tõeväärtus. Kuna traditsiooniline loogika suutis uurida seda, mis toimub lause sees kuidas predikaati
annaabi.ee 
