Leidsid 20 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Powerpoint esitlus Oravast". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
orava, oravad, sigimine, otsingumootorid, imetaja, poega, vulgaris, punakaspruun, kõht, kehapikkus, kehamass, meelsasti, korjab, peidab, sambla, okstest, suuremaid, kirbud, vahetama, poegib, tiinus, vastsündinud, paljad, pimedad, poegade, avanevad, metsnugis, kanakull, kassikakkkõrvadega ja eesjalgadest pikemate tagajalgadega nõtke loomake.Orava saba on kehast veidi lühem ja kaetud pikkade karvadega. Saba on oraval tüürikas puult puule hüppamisel. Kõrva otstes on karvatutid, mis talikarvastikus on pikemad ja mõrgatavamad. Varbaid on kõigil jalgadel viis, kuid eesjalgadel on viies varvas vähe arenenud. Oraval on 12 lõikehammast, mitte ühtegi silmahammast, 18 purihammast ja kokku 222hammast. Orava keha on 2025cm pikk, saba, aga 2030cm. Orav kaalub umbes 170400g. Suvel on orava karvastik ülapoolelt erkpunakaspruun, kahkjas või koguni hallikas.Selja keskel karv tumeneb. Alapoolelt ehk kõhu alt ja käpa sisekülgedelt määrdunud kollakasvalge. Talvel on orav ülapoolelt mitut tooni hall, alapoolel endine. Parasvöötmes vahetavad oravad kaks korda aastas karva, kuid sabakarvad vahetuvad selle aja jooksul vaid üks kord.Tavaliselt
okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda.
.................8 ÜLDISELOOMUSTUS Orava kehamõõtmed on:Tüvepikkus 20…25cm,saba 19…..31cm. Kehamass on 170..400g Orav on oranžikas,pruunikas,kollakas väike loom. Tal on suur saba mis ulatub ta peani ja pikad,taeva poole püsti suured kõrvad.Oraval on teravad küüned millega ta saab hästi puude otsas ronida. Orava karvastiku värvus varieerub ka Eesti ulatuses: Saaremaal on see valdavalt hallikam, mandril punakam. Elab 7 aastaseks. Orava ladina keelne nimetus on Sciurus vulgaris L.Rahvas kutsub Oravat “Käbikuningaks” TOITUMINE Oravad söövad männi- ja kuuseseemneid, tammetõrusid, marju, seeni, puukoort ning puumahla.. Suurem osa oravate aktiivsusajast möödubki toitudes, halb ilm võib oravate tegevust tugevasti pärssida, sest nad suudavad ilma toiduta vastu pidada kõigest paar päeva. Sügisel hakkab orav talveks toiduvarusid koguma. Ta matab need salajastesse peidikutesse 20-30 cm sügavusele mulla alla, varud leiab ta tänu suurepärasele haistmisele
Magavad sageli kuid lühiajaliselt. Neile on iseloomulik väga kiire ainevahetus, mis on vajalik kehatemperatuuri hoidmiseks. Rangelt loomtoidulised. Söövad kõiki loomi kellest jõud üle käib. Peamise toidu moodustavad putukad. Söömata ei suuda olla kauem kui ööpäeva. Ööpäeva jooksul söövad ära rohkem toitu kui ise kaaluvad. Sigivad 2 kuni 3 korda aastas. Eestis kestab sigimisperiood aprillist septembrini. Tiinus kestab 21 päeva. Ühes pesakonnas on tavaliselt 7 kuni 9 poega. Pojad on sündides paljad, pimedad ja välja arenemata kärsaga. Silmad avanevad 18 päeva vanuselt. Imetatakse poegi kolm nädalat. Ühe kuu vanuselt saavad noored juba iseseisvateks. Maksimaalne eluiga on 18 kuud. On tähtsal kohal mitmete putukate arvukuse reguleerijatena. Samal ajal on ka ise toiduks paljudele röövloomadele ja -lindudele. Metsnugis: Eestis on metsnugis tavaline liik nii mandril kui ka saartel. Arvukus umbes 4000. Üksiku eluviisiga
kuuseriisikat just kuuskede ümber. Kuusepuu tihedas võras pesitsevad paljud linnud, kes kõik toovad puule kasu kahjurputukate hävitamisega. Mõnel suurel kuuseoksal, tüve lähedal, võib asuda orava pesa. Kuuski kasutatakse Eestis tarbepuiduks. Ehitusmaterjalina on ta viletsam kui männipuit, sest selles on rohkesti oksakohti. Kuusepuit on pehme ning kerge ja hea kõlaga. Vanematel aegadel tehti temast seetõttu krappe lehmadele kaela ning lokulaudu. Tänapäevalgi on kuusepuit hinnatud muusikariistade valmistamisel, neist tehakse kandlete ja viiulite kõlalaudu. Kuusepuidust valmistatakse uksi ja aknaid, põrandaid ja lagesid, aga ka majade puitseinad tehakse peaaegu alati kuusest
...................8 Lendorava kaitse...................................................................................................................................9 Sissejuhatus Referaat on koostatud selleks ,et rohkem lendoravast endast ja tema eluviisist teada. Lendorav on oravast väiksem, halli värvi näriline. Ta on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa- ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde- ja Edela-Eestis. Nagu nimigi ütleb, on ta orava sarnane. Kõigile tuntud oravast on ta pisut väiksem. Karvavärvuse järgi pole aga orav ja lendorav üldse sarnased. Orav on tavaliselt ikka pruun, talvekarvas veidi hallikapoolne. Aga lendorav on aastaringi halli karva, täiskasvanud haava koore värvi. Just haabade otsas see loomake enamasti ringi askeldab ja selline kasukas peidab teda vaenlaste eest kõige paremini. Kui ta juhuslikult peaks meile vastu tulema, siis tunneb ta ära ka suurte mustade silmade järgi, millesse võib lausa ära
Emasloomad elavad enamasti kauem kui isasloomad. Vaenlased - Põdra suurimaks vaenlaseks on inimene, kes kütib põtra liha ja trofee saamiseks. Looduslikke vaenlasi on põdral küllaltki vähe. Peamisteks vaenlasteks on karu ja hunt. METSKITS (Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukond, metskitse perekond, sõraline. Välimus - Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kahe harulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu
Sellegipoolest ei pruugi ta Eesti imetajate faunast veel kadunud olla. Pähklinäpp on lihtsalt väga varjulise eluviisiga loom, keda ei ole niisama lihtne kohata. Välimuselt meenutab pähklinäpp hiirt, ainsa erinevusena on tal saba erinevalt hiirtest kohevate karvadega kaetud. Värvus on tal roostjaskollasest oranzikani. Kõht on heledam kui selg. Tal on suured silmad, ümarad kõrvad. Omapärane on neile veel see, et esijäsemetel on neil 4 ja tagajäsemetel 5 varvast. Elutseb leht- ja segametsades, alusmetsa põõsastes. Aktiivsed on pähklinäpid öösiti. Suveks valmistavad nad endale keraja pesa põõsastesse või puuokste vahele umbes 1...2 meetri kõrgusele maapinnast. Pesamaterjaliks on süljega kokkukleebitud rohukõrred. Talvel magab ta talveund maa-aluses urus kännujuurte all.
varjepaikades ning murrab võimaluse korral rohkem kui jaksab ära süüa.Nad suudavad joostes kanda liha, mille raskus on pool nende kehamassist. Sellega toob ta inimesele suurt kasu. ( Loomade entsüklopeedia). Järglased Nirkidel pole kindlat jooksuaega; väikesed nirgid võivad ilmavalgust näha isegi talvel. Tavaliselt sünnitab emasloom ühe suve jooksul mitu pesakonda. Tiinus kestab viis nädalat ja ühes pesakonnas on 3- 7 poega. Pojad sünnivad pimedatena ning jäävad pessa kolmeks kuuks. Pärast jäävhammaste tulekut on pojad võimelised ise endale toitu otsima ning suudavad edukalt saaki murda juba 8 nädalaselt. Suguküpsus saabub kolme- nelja kuuselt (kui pesakond sünnib varakult ja toitu on palju siis samal aastal). Silmad avanevad nelja nädalaselt ning emapiimast võõrduvad pojad 3-4 nädalaselt. Poegi hooldab ainult
kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata. Kassikakk on looduskaitse all. Hakk Hakk on varesest väiksem, üleni mustja, kõhu alt natuke heledama - musthalli -sulestikuga lind. Haki tunneb ära silma värvuse järgi, mis on helehall ning paistab tumeda sulestiku taustal hästi silma. Eestis on hakk levinud kõikjal, kuid on ilmselge, et elupaigana eelistab ta inimasulaid, isegi linnasid, kus parkides võib teda esineda suurel hulgal. Looduses elab ta peamiselt sega- ja
LAGRITS (ELIOMYS QUERCINUS) Lagrits ehk oravhiir ehk aedunilane. Rahvapäraseks nimeks on veel tammehiir või aiahiir. Saksamaal on ta nimeks Gartenschläfer, mis tähendab tõlkes aiamagajat. Välimus Lagrits on omapärase välimusega noore roti suurune loom. Tüvepikkus on 10 ... 18 cm, saba 8 ... 15 cm. Kehamass 80 ... 150 grammi. Selja poolt on ta punakaspruun, kurgualune, kõht ja käpad on valged. Lagritsal on pikad vurrud, kõrvad ja saba. Lagritsale omase ilme annab talle must vööt, mis ulatub silmast kõrvani ja moodustab seega nagu maski lagritsa näole. Selle musta vöödi eesmärk on aga hoopiski suurte säravae silmade varjamine vaenlaste eest. Vaenlaste petmiseks on ka lagritsa saba silmatorkavalt värvunud: üldiselt must, otsast valge tipuga. Vaenlane, kes märkab saba, ründab seda ja seega pääseb lagrits ainult sabanaha kaotusega (see tuleb tal
kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires
Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Ta kasvab nii happelisel mullal kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Muldadest on esindatud liivmullad, turvasmullad, leetmullad, gleimullad jt. Hariliku männi puit on heade mehaaniliste omaduste tõttu väärtuslik tarbepuit. Maltspuit on kollakasvalge, lülipuit punakaspruun ja hakkab intensiivsemalt tekkima pärast 40. eluaastat[14]. Kvaliteetsel puidul on ühtlase laiusega aastarõngad, mis tekivad siis, kui puu kasvab kuivadel ja keskmise viljakusega muldadel. Viljakatel või niisketel muldadel kasvavate mändide puit on oluliselt kesisemate mehaaniliste omadustega. Puitu kasutatakse laialdaselt kergetes ja rasketes ehituskonstruktsioonides, raudteeliiprite, sildade, mastide ja postide,
punakaspruun, esineb ka heledamaid ja hästi tumedaid nn musti ondatraid. Levik: pärit Põhja- Ameerikast. Levinud Euraasia põhjaosas ja Kesk-Euroopas. Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu. Pilliroog, järvekõrkjas, tarnad, hundinui, limused. Sigimine; Monogaamne. Sigimine algab kui veekogud jääast vabanevad ning kestab kuni sügiseste külmade saabumiseni. Suve kestel poegivad 2-3 korda. Poegade arv 7-9. Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline
Roomajad Arusisalik Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla.
kokkukasvanud lülidest koosnev tundlapiug. Tirdiliste nokk on pea külge kinnitunud pea eesservast kaugele, peaaegu eespuusade vahele. Jalad on tugevad, tagajalad on sageli eriti hästi arenenud ja muutunud hüppejalgadeks. Käpalülisid on kolm. Eestiivad on tagatiibadest tugevamad. Tiibade aluse vahel paikneb kilbike, mis on selja poolt selgesti nähtav. Tirdiliste kehamõõtmed varieeruvad väga laiades piirides, mõnest millimeetrist 10 cm-ni. Eesti suurimate tirtide kehapikkus on kuni 1 cm. Praeguseks tuntakse umbes 40 sugukonda tirdilisi (Eesti punane raamat, 2011) Lutikalised (Heteroptera) Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga
On ka tagasihoidliku tumeda või heleda värvusega poilasi. Näiteks vesiroosimardikad (alamsugukond: roomardiklased), kelle keha on rohekas, punkteeritud ülakülg helgib metalselt, keha alakülg on kaetud tihedalt paiknevate karvakestega ning paistab seetõttu valkjas pikk ja üsna sihvakas. Nii meenutavad nad välimuselt siklasi. Mõned poilased on üleni või osaliselt täpilised. Enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad. (http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) 18 Poilased on taimetoidulised. Kui poilasi on palju, võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida (kartulimardikas).( http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) Poilaste vastsed on jässaka ja kohmaka kehaga tõugud. Nad on väiksemate jalgade ja
ELUSLOODUS SISUKORD ELUSLOODUS......................................................................................................................................................4 Eluslooduse tunnused:........................................................................................................................................4 RAKK....................................................................................................................................................................5 Loomarakk..........................................................................................................................................................5 Taimerakk..........................................................................................................................................................6 KOED.................................................................................................................................
Kala tunneb toidu maitset isegi saba y. pinnaga ja pöörab ennast sinna poole. Hästi tunneb kala magusat ja soolast maitset. z. Kompimiselundid on kaladel nõrgalt arenenud. Kala nahas on retseprotid, mis aa. tunnetavad kokkupuudet kõvade esemetega. Kõige enam on kompimiselundina toimivad bb. poised säga, karpkala, tuur. Merikukk uimekiired. cc. Varjevärvused: · avavees kõht hele, selg tume; · põhjas vastavalt põhja värvile ja mustrile. dd. Veekogudes, kus värvusega antavad signaalid on tähtsamad kui varjumine, on eredad ee. värvid tavalised. ff. Värvinägemine vaidlusküsimus!!!!! Kõhrkalad värve ei nägevat. Luukalad nägevat kollast gg. ja rohelist, punast mitte. Kalade tohutu värvikirevus ja lantide punased värvid, milleks siis hh. need????? 34
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
