...................................................................... 10 Allikate loetelu........................................................................................................... 12 2 Sissejuhatus Positivism on filosoofia vool, mis tekks 19. sajandi kolme-neljakümnendatel aastatel ning selle põhimõtteks on, et filosoofia peab olema vaba teaduslikest joontest ja peab toetuma vaid põhjendatud teadmistel. Positivistide arvates, filosoofia peab järgima vaid fakte(kuid mitte nende sissemist olemust), vabanema mingisugusest hinnangulisest rollist, olema juhitud uurimistel justnimelt keskkonna teaduslikul arsenalil(nagu ka iga teine teadus), põhineb teaduslikul meetodil. Positivismi tekkimine oli tihedalt seotud erinevate teaduste, nagu matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia arenemisega. Teadus muutus järk-järgult üha
lausete ülesanne ei ole aga käitumisega põhjuslikult seotud sisemiste, füüsiliste või mittefüüsiliste seisundite esinemisest raporteerimine. Taolised laused lubavad järeldada vaid seda, kuidas agent käitub juhul kui teatud tingimused on täidetud. Ryle jaoks on eeldus, et kogu mentaalse mõistestiku deklaratiivsel kasutusel on mingi fakte või nende esinemist kirjeldav ülesanne, kategooriavea tegemine. (Ryle 1949) Erinevalt loogiliste positivistide biheiviorismist ei nõua Ryle'i versioon mentaalse mõistestiku füsikalistlikku redutseerimist, piisab inimkäitumise tavakeelsest kirjeldusest. Tugevad biheivioristlikud sümpaatiad olid ka Wittgensteinil, kellel see seondus privaatkeele argumendiga. Oma "Filosoofilistes uurimustes" (Wittgenstein 1953) väidab ta, et mentaalset laadi terminite kasutamise episteemiline kriteerium ei saa olla privaatne. Introspektiivselt ligipääsetavad sisemised seisundid peavad olema seotud avalikult
võõraks, vaenulikuks tüüpilisele analüütilis-filosoofiale. Tractatuse põhiprobleem: kuidas on keel võimalik? Vastuseks on Wittgensteini pilditeooria. Wittgenstein oli vahepeal kadunud, siis naasis Cambridge. Tal oli uus teooria, mille aga Russell maha tegi. Russelli meelest on loogika filosoofia jaoks tähtis. Analüütilise filosoofia teiseks haruks on „teadusfilosoofia“. Selle juured ulatuvad Russelli, loogiliste positivistide ja noore Wittgensteini – ja üle nende filosoofia vanemate teadusliku suunitlustega traditsioonideni. On veel „pragmaatiline pööre“ ehk siis analüütilise liikumise osa. Selle juured on pragmatismis ja samas ka Wittgensteini hilisfilosoofia mõjudes. Analüütiline ja kontinentaalne: jaotus filosoofias 20saj Lääne filosoofia jaguneb – analüütliseks ja kontinentaalseks – esindajateks kaks suurjuku Gottlob Frege ja Edmund Husserl
See ei tähenda veel, et üksiklausetel tähendus üldse puuduks, kuna erinevus teoreetilise ning vaatlusliku vahel on kõigest määra küsimus. Nimelt jätavad holistliku teetähise ületamata vaatluslaused, mis tänu oma põhjuslikule seosele lähistiimulitega on seotud üksikute olukordadega. Kuid ka vaatluslaused ei jää puutumata holismist, kuna asjaolu, kas me neid aktsepteerime, sõltub ühtlasi tervikteooriast ning mitte ainult maailmast. Pealegi ei pea Quine mõttekaks positivistide varajast tugevat reduktsionismi, mis üritab taandada teoreetilised väited vaatluslausetele. Kokkuvõte Quine'i puhul oli tegemist uuendusliku filosoofiga, kes tõi lagedale uusi vaatlusprintsiipe ja kirjutas palju teoseid. Sellele pühendas ta isegi oma pensionipõlve. Kogu elu oli ta seotud Harvardi ülikooliga, andes seal loenguid ka kõrges eas. Tema kõige varasemad teesid ja publikatsioonid põhinesid formaalloogikal ja hulgateoorial
Krono: Lõpetamine. C.Gilligan – Eksisteerib põhimõtteline erinevus viiside vahel, kuidas mehed ja naised moraalset käitumist näevad. Naiste sotsiaalsus väljendub meeste omast erinevalt. Hoolivus teiste suhtes (toitvad, teenivad käitumisviisid, mis on seotud sotsiaalselt ettedikteeritud naiselike rollidega) takistavad naiste moraalsuse arengut sellisel kujul, nagu seda näeb ette Kohlbergi mudelil. L.Kohlberg – Moraali areng. Haakub positivistide kui ka biheivioristidega. Esitades moraalse arengu teooria, milles olid ühendatud teaduse ja moraalsed väärtused ning mis põhines kognitiivsel põhjendatusel (s.t mitte käitumisel). Oluline ei ole see, kuidas inimene käitub, vaid see, miks ta nii käitub. Jälgis 12 aastat poisse. L.Võgotski – Last ei saa vaadata eraldi seisvana, on vastastikunemõju. Oluline on, et kõik ümber ringi mõjutavad teda: keel, keskkond, kultuur. Räägib kahte tüüpi psüühilistest protsessidest:
See aga tähendab, et analüütilisust ei saa defineerida mittetsirkulaarselt (st defineeriv pool sisaldab varjatult sama mõistet, mida defineeritakse) Sellest probleemist lähtudes lükkas Quine tagasi analüütiliste ja sünteetiliste väidete vahelise eristuse enda. Quine kritiseeris ka aprioorsuse mõistet. Ühest küljest langeb aprioorsus kriitika alla juba seeläbi, et meil puudub rahuldav analüütilisuse mõiste, mistõttu langeb ära loogiliste positivistide (sh Ayeri) katse seletada aprioorsust analüütilisuse kaudu. Revideerimatus Teisest küljest kritiseeris Quine aprioorsust ka otseselt. Nimelt peavad aprioorsed väited olema kogemuse poolt revideerimatud, st ei saa leiduda ühtegi empiirilist olukorda, mis sunniks meid revideerima (parandama, tagasi võtma) mõnda aprioorset väidet. Quine vaidleb sellele vastu - tema käsituses ei ole ükski väide revideerimatu
Filosoofia taustsüsteem nihkus. Viini ringiga tihedalt seotud Austria-Inglise filosoof Ludwig Wittgenstein (1889-1951) kirjutas oma Loogilis- filosoofilises traktaadis (selle traktaadi uurimine oli Viini ringi algusaastate üks põhitegevusi): ``Filosoofia eesmärk on mõtlemise loogiline selgitamine. Filosoofia on tegevus, mitte teooria. Filosoofiline teos koosneb peamiselt selguse toomisest. Filosoofia tulemus pole mitte hulk ``filosoofilisi väiteid'', vaid väidete selgus.'' Loogiliste positivistide olulisemad teesid kannavad endas Russelli-Whiteheadi logitsistliku programmi vaimu (praegusajal on muidugi kerge seda programmi naiivoptimistlikuks nimetada), ja üldistavad selle universaalseks eesmärgiks mujalgi peale matemaatika: 1. Mõtestatud tekst koosneb kas (a) loogika ja matemaatika formaalsetest väidetest või (b) konkreetsete teadusharude fakte esitavatest lausetest. 2
Inimese kirgede ja intellekti kirjeldamiseks teaduslik meetod. Kirjaniku silm kui fotoaparaadi objektiiv. · Romaanisari "Kolm linna". · Romaanisari "Neli evangeeliumi". Need olid ühiskondlikest probleemidest. Zola uskus tõe võidusse, inimkonna arengusse tõe ja õigluse poole. Zola osales ka poliitikas. See tõi talle probleeme. Ta põgenes Inglismaale. Surma põhjused pole päris selged, võis olla seotud poliitilise juhtumiga. Zola jagas positivistide seisukohta, et inimene sõltub ümbritsevast keskkonnast. Pärilikkus (+ keskkond) mõjutavad palju inimese intellekti. Inimpsühholoogia aluseks on füsioloogia ehk kehaprotsessid juhivad mõtteid ja tundeid. Zola ei liialdanud ja sünteestinud tealdlikult (nagu tavaliselt kirjanduses). Ta tundis hästi rahvamasside psühholoogiat. Andis hästi edasi vaheldumisi massistseene; oskas hästi jutustuse tempot aeglustada ja kiirendada. Maupassant Guy de Maupassant, 1850-1893, Prantsusmaa.
mõistmist ja seletamist usu abil. Teist astet nimetas ta metafüüsiliseks. Sellel etapil püüti maailma seletada filosoofiliselt, otsides nähtuste seoseid ja põhjusi arutluste abil. Teaduse 6 arengu eesmärk on aga kolmas etapp milleks oli positiivne staadium, mil teadus tegeleb ainult positiivsete ehk olemasolevate faktide ja konkreetsete nähtustega. Positivismi pärast loodi kõikjal laboratooriume. Positivistide arvates oli positiivsesse staadiumi jõudnud matemaatike, osalt ka astronoomia, füüsika ja mõned teised loodusteadused. Kõige kaugemal sellest staadiumist oli sotsioloogia. Selle mõiste võttis kasutusele samuti Comte märkimaks teadust ühiskonnas. Positivism aitas välja kujundada realismi kunstis ja kirjanduses. 19. sajandi kuulsaim bioloog oli Karl Erns von Baer kelle juhtimisel toimusid mitmed geograafilised uurimisreisid . Ta avastas jõgede kallaste uhtumise seaduspärasuse:
seaduspärasuse mis lähtus maakera pöörlemisest. Evolutsioon. 1830.-1840.a. välja töötatud uus filosoofiline suund, mille rajaja oli prantsuse filosoof Auguste Comte (1798-1857). Tema eraldas inimmõistuse ja vastavalt sellele ka teaduse arenguloos kolm astet. Esimene oli teoloogiline, teine oli metafüüsiline ja kolmas positiivne staadium. Positiivses staadiumis tegeles teadus ainult positiivsete ehk olemasolevate faktide ja konkreetsete nähtustega. Positivistide arvates oli positiivsesse staadiumi juba jõudnud matemaatika, ka astronoomia, füüsika ning mõned muud loodusteadused. Positivistlik mõtteviis sundis ajalugu, keeleteadusi ning teisi humanitaarteadusi pühendama senisest suuremat tähelepanu uute faktide väljaselgitamisele mitte enam vanade dogmade uskumisele ja soosimisele. Inimesed hakkasid soosima fakte üldarvamustele ja senistele iganditele.
loomuõiguse elementidega. Nimelt loomuõiguslased on püüdnud lähtuda sellest, mille jaoks õigus üldse olemas on. Seetõttu aga ongi nad vaadelnud õiguse ja eetika vahekorda selle ideaalis. Herbert Lionel Adolphus Hart positsioon tänapäevases õigusfilosoofias on omamoodi kompromislik. Ühelt poolt positivisti ja analüütikuna, Hart oli enne õigusteadusesse siirdumist filosoofiaõppejõud ja pidas loenguid analüütilise filosoofia alal ka USA-s, on ta tuntud mees positivistide leeris. Teiselt poolt aga Benthami ja Austini reformijana ja vana positivismi kriitika hea tundjana on ta populaarne ka positivismi vastaste seas Harti üks radikaalsemaid samme on loobumine positivistlikust printsiibist, mille kohaselt on õiguseks kõik see, mida käsib poliitiline suverään või seadusandja. Sellega astub analüütiku kõrvale võimaliku voluntarismi ja fatalismi teelt, mida Austini teooria ei välistanud. Sest juhul, kui õigus
filosoofilisse uurimisse. Wittgensteinil on olnud suur mõju loogilisele positivismile ning analüütilisele ja postanalüütilisele filosoofiale. Teda peetakse üheks 20. sajandi tähtsamaks filosoofiks. Eluajal avaldas Wittgenstein ühe raamatu ("Logisch-philosophische Abhandlung"; "Loogilis-filosoofiline traktaat"), mis oli väga mõjukas Viini ringi loogiliste positivistide seas, kuigi Wittgenstein ise ei pidanud end Viini ringi kuuluvaks. Hiljem kritiseeris ta ise seda tööd oma postuumselt avaldatud märkmetes ("Sinine ja pruun raamat") ning postuumselt avaldatud raamatus "Philosophische Untersuchungen" ("Filosoofilised uurimused"). Teda võib arvata nii loogilise positivismi kui ka analüütilise keelefilosoofia rajajate hulka. "Loogilis-filosoofiline traktaat" (algne saksakeelne pealkiri Logisch-philosophische Abhandlung, hilisem ladinakeelne
realiseeritud loomuõigus). Pole erilist loomuõigust, on vaid riigi kehtestatud positiivne õigus. Tõeliselt vooruslik on vaid tegutsemine üldistes huvides, mida tagab riik (lahustunud indiviidide ühendus). Õigus on riigi, mitte rahva tahe ja tuleb uurida, kuidas ja miks riik õigust loob. Riik on üldistes huvides totaalne kõlblus, ühendades nii moraali kui õigust. 11. Sotsioloogilised õigusteooriad. Sotsiloogiliste teooriate loojatena pakuvad huvi positivistide (19.saj. II poole õigusteooria ühe valitseva suuna esindajate) ning realistide käsitlused. Juba ajaloolise koolkonna teoreetikud pöörasid 19.saj. erilist tähelepanu õiguse mõistetele ja nende süsteemile (mõistejuris- prudents). Ajaloolise koolkonna mõistejurisprudents valmistaski ette pinnase õiguspositivismile. 12. Positivistide teooriad. Positivistid tegelesid eelkõige ülipuhaste teoreetiliste konstruktsioonide ja süsteemidega. Nad
Ta töötas peamiselt keelefilosoofia, loogika aluste, vaimufilosoofia ja matemaatikafilosoofia alal ning andis suure panuse loogika, keele ja vaimu filosoofilisse uurimisse. Wittgensteinil on olnud suur mõju loogilisele positivismile ning analüütilisele ja postanalüütilisele filosoofiale. Teda peetakse üheks 20. sajandi tähtsamaks filosoofiks. Eluajal avaldas Wittgenstein ühe raamatu ("Loogilis-filosoofiline traktaat"), mis oli väga mõjukas Viini ringi loogiliste positivistide seas, kuigi Wittgenstein ise ei pidanud end Viini ringi kuuluvaks. Hiljem kritiseeris ta ise seda tööd oma postuumselt avaldatud märkmetes ("Sinine ja pruun raamat") ning postuumselt avaldatud raamatus "Philosophische Untersuchungen" ("Filosoofilised uurimused"). Teda võib arvata nii loogilise positivismi kui ka analüütilise keelefilosoofia rajajate hulka. "Loogilis-filosoofiline traktaat" on filosoof Ludwig Wittgensteini ainus eluajal
Positivismi esindajad – 19. sajandil. Metafüüsika hülgamine positivismi näol. Kolm lainet positivismis: esimene on 19. sajandil Comte, Milli, Spenceri poolt. Teine laine on Mach, Avenarius (psühholoogiline positivism). Kolmas on loogiline positivism, 20 sajandil (loogiline osutab tema eripärale, toetutakse kaasaegsele loogikale). Järjepidevus on anti-metafüüsilisus. Metafüüsika on midagi, mida tuleb ületada ja tänu loogika arenemisele on see võimalik. Loogiliste positivistide silmis 19. sajandi positivism ei ole metafüüsika vaba ja eelistatakse loogilise positivismi nime. Välja kasvas see Viini ringist (loogiline positivism). Metafüüsika varju oli raske välja suruda – arutlus võis kõlada nagu metafüüsika. Postmetafüüsika ajastu – mida filosoofia siin tegema hakkab ja milles see seisneb kui metafüüsika saab ületatud. 20. sajandil lõdvenes 19. sajandil määratletud filosoofia identiteet (teaduse kaudu)
Encyclopædia Britannica Online. <❤tt♣✿✴✴♠❡♠❜❡rs✳❡❜✳ ❝♦♠✴❜♦❧✴t♦♣✐❝❄❡✉❂✶✷✺✽✵✺✫s❝t♥❂✶ > [Accessed November 4 2000]. Lisa B Mõisted epistemoloogia — vt gnoseoloogia gnoseoloogia — tunnetusteooria, filosoofia distsipliin, mis käsitleb tunne- tust ning selle võimalikkust, suhet reaalsusega, allikaid, meetodeid Positivism — Kõige märkimisväärsem ja vaieldavam loogiliste positivistide panus oli nn faktilise tähenduslikkuse verifitseeritavuse kriteerium 47 Indeks Inimesed Plehhanov, 12 Aristoteles, 23 Popper, 8, 14, 46 Avdjejev, 21 Ranke, 12, 26 Beard, 26 Ricket, 29, 31 Bernheim, 8 Rorty, 9 Collingwood, 9, 23, 25, 29, 31, Ryding, 30
Kui tahtevabadust pole olemas, on subjekti käitumine determineeritud ja seda ei saa nagunii rikkuda. Vaba tahte eitamine viib teatud tüüpi paradoksideni (nt Newcomb'i paradoks). 30 (L12) POSITIVISM. ANALÜÜTILINE FILOSOOFIA Positivismi rajas Auguste Comte (1798 - 1857). Ta vaated on lähedased empiristide vaadetele. Teaduse ülesandeks pole mitte selle väljaselgitamine, miks üks miski toimub, vaid selle uurimine, kuidas see toimub. Metafüüsik, kes tahab teada asjade olemust, on positivistide arvates lihtsalt poeet või lugulaulik. Filosoofia ülesanne on aidata teadust: analüüsida ja korrastada mõistete süsteemi, mida loodusteadlased oma uurimistöös kasutavad. Tõe monopol on teadlaste käes. Teadus muudkui avastab üha uusi ja uusi tõdesid, ja iga tõde on põhimõtteliselt teaduslikul teel avastatav, ehkki see võib olla töömahukas ja keeruline. Inimkond läbib kolm uskumuste staadiumi: teoloogiline, metafüüsiline ja positiivne.
annaabi.ee 
