ARENGUPSÜHHOLOOGIA (0)

Psühhodünaamiline - Käitumise põhjuseks inimese psüühikas 
toimuv liikumine.   S.Freud –  ID – MORAALITU. Sünnib kaasa, ta teenib alateadvuses selleks, et ellu jääda, primitiivsus, 
teenib mõnu printsiipe NÄIDE: söömine; TAHAB NÜÜD JA KOHE SÜÜA. EGO – ÜRITAB MORAALNE OLLA. Alateadvuse ja teadvuse vahepeale peaks jääma; 
õpib edasi lükkama mõnu NÄIDE: kõht tühi, aga lükkan edasi toidukorda. NÄIDE: PEAN 
OOTAMA, LÄHEN KUSKILE PAREMASSE KOHTA. SUPER EGO -  ÜLI MORAALNE. Tekib viimasena,  allasurutud viha, mis on suunatud 
täiskasvanute vastu. NÄIDE: POLE VIISAKAS SÜÜA HETKEL, EHK EI. Alateadvuse all. E.H.Erikson – Areng läbib teatud faasid, kõige suurem jõud on keskkonnal, tunnistab ID, EGO ja SUPER 
EGO, aga põhiliseks on tema arvates EGO. Selleks, et järgmisesse astmesse edasi minna, 
peab olem üks aste piisavalt lahendatud. Meeldiva ja ebameeldiva astmed. Positiivsed 
kogemused, ei ole ainult head, vaja halba ka. A.Adler – Esimene, kes hakkas rääkima alaväärsus tundest. Tunne tekib võrdluses lapsevanematega. 
Täiskasvanu eas on vaja see ületada, tekib võimutahe.  Negatiivne: ei suuda end reguleerida ühiskonnas ehk tekib domineerimine Positiivne kui oskab reguleerida. Alaväärsus töödeldakse läbi, et saaksid realiseerida end 
täiskasvanu eas. NÄIDE: Peab midagi pähe õppima; ja teine on tajumine. Ei saa arutleda 
tunnis seda, mida pidi õppima. M.Mahler –  Lapse normaalse arengu uurimine, mänguolulisust rõhutab? Lähedussuhe oluline; oluline, et 
laps kasvaks üles vaimselt ja füüsiliselt terve. Kuni 6’da eluaastani on väga oluline 
lähedussuhe. Biheiviorism – Käitumine oleneb keskkonnast, kus elatakse.   J.B.Watson  – Inimkäitumise põhjuseks on tingimine ja õppimisprotsessid. Tähtis, et on stiimul ja 
reaktsioon. Kuidas me saaksime suurendada mingit käitumist? NÄIDE I: Nägi rotti esimest korda ja oli heas tujus, samal ajal käis tugev häiriv heli ja laps 
ehmus. Tekkis reaktsioon, mistõttu laps kardab nüüd rotte. Operantse võrdlus: Õpib enda 
käitumise pealt, kuidas käituma peaks


NÄIDE II: Süstalt ja valget kitlit nähes on teada, et arsti kabinet. B.F.Skinner – Sotsiokultuuriline mõju inimese käitumisele ja mõtlemisele. Mis on uurimisobjektiks inimpsüühikas? Käitumist saab muuta läbi õppimise. Käitumis 
protsess. S-R reaktsioon on stiimulist tulenev reaktsioon. Teadusele ja rakenduslikule 
valdkonnale rõhutab objektiivsust. Ei võta arvesse evolutsioonilisi mõttelaade, kogemuseelset 
varieeruvust. Kasutatakse: pedagoogikas, meditsiinis, matemaatikas, kvantitatiivsed 
uurimused, efektiivsuse uurimine.  Kognitiivne – Ajutegevuse protsessid õppimise käigus.   J.Piaget –  Mõjutajaks oli Baldwin. Ta räägib astmelisest argenguteooriast, astmed on hierarhilised. Staadiumid ette antud järjekorras,  kuigi vanusepiirid võivad suhteliselt suurel määral 
kõikuda. Igal järgneval tasemel säilib võime kasutada eelmisel astmetel omandatud teadmisi 
ja oskusi, kuid neid kasutatakse teisel kombel. Teooria on kultuuriuniversaalne, ehk selliselt 
järjestatud areng toimub ka muudes kultuurides peale lääneliku.  Pedagoogikas kasutatakse palju Piaget. Teadmiste kätte saamiseks on vaja pigem aktiivsust 
(filmi läbi mängimine, mitte jutustamine), teadmisi ei saa hinnata ainult testidega. Etoloogia – Uurib liikide evolutsioonist käitumist nende loomulikus 
keskkonnas.   Aluse panid Tinbergea ja Lorentz C.Darwin – See käitumine mis suurendab ellujäämist jääb alles ja vastupidi. I.Pavlov –  Tingitud reflekside ehk Pavlovi reflekside avastajana.


Kontekstualism -  Rõhutavad ümbritsevat keskkonda, oluline see, 
mis tuleb väljaspoolt.   J.Valsiner –  Vaba Liikumise Tsoon: antud väga kindlad reeglid, hiljem manifitseerub tema teadmistesse, 
NÄIDE: Ahi on tuline, ära puutu. Ehk lapsel on vabadus, aga natuke piiratud reeglitega, mida 
ei tohi teha. Soositud tegevuste tsoon: toetav eesmärk, ta ei pea tegema või valima seda, aga see on 
soovituslik ehk ei ole kohustuslik. Lähima arengu tsoon: Lähima arengu tsoon: Õpetamise tase kõige mõistlikum. U.Bronfenbrenner –  Indiviid on keskkonna looja ja ka selle produkt. NÄIDE: Oled haridusminister, siis need süsteemid vahetuvad. Mind mõjutab ainult lähedase 
surm. Kõiki mõjutaks sõda ja looduskatastroof. Saab sisestada arengu ja sotsiaal 
psühholoogia. Olulised lapse arengufaktorid. Mikro: Mina kui üliõpilane.  Meso: Tallinna Ülikool, kursakaaslased. Ekso: EAP, haridussüsteem. Makro: Eesti riik ja kultuur, meie hariduse väärtused.  Krono: Lõpetamine.


C.Gilligan –  Eksisteerib põhimõtteline erinevus viiside vahel, kuidas mehed ja naised moraalset käitumist 
näevad. Naiste sotsiaalsus väljendub meeste omast erinevalt. Hoolivus teiste suhtes (toitvad, teenivad käitumisviisid, mis on seotud sotsiaalselt 
ettedikteeritud naiselike rollidega) takistavad naiste moraalsuse arengut sellisel kujul, nagu 
seda näeb ette Kohlbergi mudelil. L.Kohlberg –  Moraali areng. Haakub positivistide kui ka biheivioristidega. Esitades moraalse arengu teooria, milles olid 
ühendatud teaduse ja moraalsed väärtused ning mis põhines kognitiivsel põhjendatusel (s.t 
mitte käitumisel). Oluline ei ole see, kuidas inimene käitub, vaid see, miks ta nii käitub.  Jälgis 12 aastat poisse.  L.Võgotski –  Last ei saa vaadata eraldi seisvana, on vastastikunemõju. Oluline on, et kõik ümber ringi 
mõjutavad teda: keel, keskkond, kultuur. Räägib kahte tüüpi psüühilistest protsessidest:  1) Arenenud evolutsiooni käigus, kõrgematel loomadel ühine  2) Märgiliselt vahendatud, arenenud inimese arengu käigus.  Imikuiga ja seotusteooria   H. Harlow –  Katse leidis, et kui emast eraldi kasvatada ahvipoegi, siis hoolimata sellest, et teised inimesed 
hoolitsesid nende eest, olid nad ikkagi oma eakaaslaste arengus erinevad. Ahvi beebi katsetudsed: See kes toitis, ei ole oluline, häda olukorras ja turva tunnet tahtes 
läheb ahvipoeg selle teise juurde. Armastus tekib selle ema vastu, kes pakub emotsionaalset 
sidet, mitte selle ema vastu, kes rahuldab lapse vajadusi.


Murdeiga   Murdeiga vanuseline piiritlemine on raske; esimene haisting (lõhna tundmine, nt lõhnaõli) 
annab märku, et midagi toimud muutused hormoonides; hüpotaalamus on seotud murdeea 
algusega, reguleerib murdeiga. HPG telg – Aktiveerub juba looteeas; lapseeas on telg inaktiivne.  Hüpotalaamilised muutused reaktiveerivad HPG võrgustiku, mis vallandab puberteedi alguse. 
On teada, et suudluspeptiin – hüpotalaamiline neurotransmitter – stimuleerib gonadotropiini 
vabastajahormooni (GnRH).  GnRH hulga tõus stimuleerib luteiniseeriva hormooni (LH) ja folliikuleid stimuleeriva 
hormooni (FSH) pulseerivat sekretsiooni adenohüpofüüsist. See stimuleerib gonaade 
(munasarju ja testiseid) suguhormoone sekreteerima.  Suguhormoonide kõrgenenud tase hommikuses uriinis on puberteedi märk. Naistel viib 
neuroendokriin-/reproduktiivtelgede areng menstruatsiooni alguseni, millele järgnevad 
regulaarsed menstruaaltsüklid. HPA telg – Hüpotalamus, hüpofüüs, stressitelg, on seotud androgeeni tootmisega. Varajases puberteedieas algab adrenaalsete androgeenide sekretsioon, mis on HPA-telje 
kontrolli all. Androgeenid vastutavad karvakasvu eest häbemepiirkonnas ning 
sensibiliseerivad hüpotaalamuse ja hüpofüüsi androgeeni retseptoreid, mis mängivad rolli 
puberteedi saabumises ja suguküpsuse saavutamises.  Häired HPG ja HPA radades võivad mõjutada puberteedi algamist.


J.Bowlby –  Kiindumusteooria. Kiindumus on positiivne emotsionaalne side, mis areneb lapse ja teatud 
isiku vahel. Kiindumuse kujunemine on sotsiaalse ja emotsionaalse arengu vorm. Lapsed arendavad ootused oma hooldajate kättesaadavusest. NÄIDE I: Olen väärtuslik ja 
teised on armastavad olevused. NÄIDE II: Olen väärtusetu ja teised on hoolimatud, äratõukavad. 1. Lapsel on kaasasündinud vajadus kiinduda ühte kindlasse objekti. Lapsel peab olema üks kiindumussuhe, mis on teistest tähtsam (tavaliselt emaga). Ta nimetas 
seda monotroopsuseks. Selline suhe on kvalitatiivselt erinev kõigist teistest suhetest ja selle 
mittetekkimine viib tõsiste negatiivsete tagajärgedeni, kaasaarvatud psühhopaatiani. 
Monotroopsuse teooriast arenes emaliku deprivatsiooni hüpotees, mis tähendab, et laps käitub
viisil, mis kindlustab kontakti ja läheduse hooldajaga. Kui laps tunneb ohtu, siis annab ta 
hooldajale signaali – selleks võib olla nutmine, naeratamine, liikumine vms. Hooldaja vastab 
sellele instinktiivselt. 2. Laps peab saama kiindumusobjektilt pidevat hoolitsust vähemalt esimesel kahel eluaastal. Olemas on kriitiline periood emaliku hoolitsuse saamiseks. Enamiku laste puhul on see 
vähemalt 12 kuud, kuid hoolitsuse pikkus võiks olla 2,5–3 aastat. Kui kiindumussuhe katkeb 
või saab häiritud esimese kahe aasta jooksul, siis kannatab laps pöördumatute pikaajaliste 
tagajärgede all. Selline risk võib kesta isegi viieaastaseks saamiseni. Termin nimega emalik deprivatsioon, et viidata ema kaotusele või temast eraldamisele, samuti
kiindumussuhte mitte tekkimisele. Emaliku deprivatsiooni hüpotees rõhutab, et pidevad 
häired kiindumussuhtes põhjustavad lapsel pikaaegseid kognitiivseid, sotsiaalseid ja 
emotsionaalseid raskusi. 3. Emaliku deprivatsiooni pikaajalised tagajärjed. Alaealiste õigusrikkumised,  vähenenud intelligentsus,  suurenenud agressiivsus,  depressioon,  psühhopaatia. 4. Lapse kiindumussuhe esmase hooldajaga soodustab sisemise töömudeli arengut. See mudel on kognitiivne raamistik, mis hõlmab representatsioone, mille kaudu mõistetakse 
maailma, iseennast ja teisi. Esmane hooldaja tulevaste suhete prototüüp, mida vahendab 
sisemine töömudel. Bowlby teooriad on tugevalt mõjutanud: psühholoogiat, haridust, laste eest hoolitsemist ja 
vanemlikkust.


M.Ainsworth –  Pani lapsed stressi olukorda ja vaatas, kuidas lapsed reageerivad.  Ainsworth ja Wittig koostasid võõra situatsiooni katse uurimaks individuaalseid erinevusi 
kiindumuskäitumises. Võõra situatsiooni katse on jagatud kaheksasse episoodi.  Esimeses episoodis sisenevad väikelaps ja tema vanem meeldivasse labori keskkonda, kus oli 
palju mänguasju. Minuti möödudes siseneb ruumi imikule võõras inimene, kes üritab tasapisi 
tutvust teha. Lapsevanem lahkub seejärel ruumist ning naaseb kolme minuti möödudes. 
Seejärel lahkub võõras ja lapsevanem teist korda ja jätab lapse kolmeks minutiks üksi, 
seejärel siseneb taaskord võõras, kes üritab last lohutada. Lõpuks naaseb lapsevanem ning 
võtab lapse sülle. Episoodide arenedes kasvab tasapisi lapse stress ning vaatleja saab jälgida 
lapse liigutusi eri käitumuslike süsteemide siseselt – uudistamist ning kiindumuskäitumist – 
lapsevanema olemasolu või puudumise korral. Käitumise põhjal jagati Ainsworthi uuringus osalenud 26 last kolme rühma. Iga grupp 
peegeldab eri tüüpi kiindumussuhet lapsevanemaga ning viitab eri suhtluse-, 
emotsiooniregulatsiooni vormidele ning viisile, kuidas reageeritaks tajutud ohule. Vältiv ebakindel kiindumus (A) Laps väldib või ignoreerib lapsevanemat – ilmutab vähe emotsioone kui lapsevanem lahkub 
või naaseb. Laps ei uudista eriti keskkonda hoolimata sellest, kes ruumis viibib. Emotsioonid 
on samuti ühetaolised hoolimata sellest, kes on ruumis või kas ruum on tühi. Nad ei ilmutanud
distressi lahkuminekul ning kas ignoreerisid naasvat lapsevanemat või ambivalentselt 
ilmutades mõningat kalduvust läheneda lapsevanemale kohati ignoreerides ja 
eemaletõmbudes. Turvaline kiindumus (B) Laps, kes on turvaliselt oma emasse kiindunud, uurib lapsevanema kohalolul vabalt ümbrust 
kasutades lapsevanemat turvalise paigana, mille najal uudistada. Laps suhtleb võõraga ema 
kohalolul, kuid muutub nähtavalt häirituks, kui lapsevanem lahkub. Lapsevanema naastes 
rahuneb märgatavalt. Lapsed on hilisemas eas kohanemisvõimelised, edukamad suheldes 
eakaaslastega. Tõrges ebakindel kiindumus (C) Lapsed ilmutasid distressi juba enne vanemast lahutamist, ning olid klammerduvad ja raskesti 
lohutatavad. Lapsevanema puudumisel ilmutasid kas minnalaskmist või abitut passiivsust. 
Kui ema naaseb, on ülimalt distressis, mis väljendub ka näiteks ambivalentses käitumises. 
Näiteks kallistab ja siis lööb ja siis kallistab. Teoreetikud selgitavad, et see kiindumusstiil võib
välja kujuneda olukorras kus ema vastab vajadustele kui lapsel midagi vaja pole ja kui laps 
annab signaale, et tal on midagi vaja, siis ema ei reageeri.


Kõige hullem mida ema saab teha on see, et ära hiilida nt lasteaias. Ema peaks ikkagi laskma 
näha lapsel, et lahkud, siis õpib oma emotsioone reguleerima muidu tekib ärev kiindumissuhe.
Seetõttu võib laps kogu aeg olla valvel. Keel ja mõtlemine   E.Sapir –  B.Whorf –  Sapiri–Whorfi hüpotees ehk keelelise relatiivsuse hüpotees ütleb, et inimese ettekujutus 
maailmast ja tema mõtlemisviis on mõjutatud sellest, missugust keelt ta kõneleb. Selle hüpoteesi pakkusid välja indiaani keeli uurides. Nad panid tähele, et maailma 
kujutamine nendes keeltes erineb sellest, kuidas inglise keel maailma kujutab. On loodud mitmeid versioone, sh tugev (keel määrab) ja nõrk versioon (keel mõjutab ja 
suunab mõtlemisprotsesse). Keele seos on mõtlemise, teadmiste ja kogemuste omandamisega. Keele puuduse korral 
teatud protsesse ei ole võimalik ellu viia. Oluline ei ole mitte ainult see, mida keel võimaldab 
öelda, vaid ka see, mida pole võimalik ütlemata jätta. Afaasia   Kõnehalvatus on kõnetegevuse aspektide (rääkimine, arusaamine, kirjutamine, lugemine) 
häire, mis tuleneb vasaku ajupoolkera (paremakäelistel) lokaalsest kahjustusest või mõnikord 
vaimuhaigusest. P.P.Broca –  Leidis kahjustuse vasakus ajupoolkeras, kui patsient teadis ainult ühte sõna, mida nimetati 
Broca alaks – asub vasakus ajupoolkeras, mis on oluline kõne moodustamisel. Carl Wernicke –  Wernicke piirkond – avastas aju ala, kus on kriitiline keskus kõne mõistmiseks samuti 
vasakus ajupoolkeras. Ei mõista kõnet – selle tagamõtet, emotsioone ja tähendust.


Albert Bandura –  Sotsiaalse õppimise teooria. Kasutatakse tasustamist. Inimesed õpivad uusi käitumisviise ilma, et nad saaksid mingit 
tasustamist. Sotsiaalse õppimise teooria ühendab endas käitumuslikud ja kognitiivsed teooriad õppimise 
kohta, et pakkuda ulatuslikku mudelit, mis arvestaks väga erinevaid igapäevaselt ette tulevaid 
õppekogemusi. Sotsiaalse õppimise teooria põhiseisukohad on järgmised: 1.Kognitiivne protsess, mis leiab aset sotsiaalses keskkonnas. 2.Toimub ka läbi käitumise vaatluse ja käitumise tagajärgede vaatlemise (asendav 
kinnitamine). 3.Hõlmab vaatlust, vaatlusest saadud info eristamist ja otsust käitumise tulemuslikkuse kohta. 
Seega õppimine võib toimuda ka vaadeldava muutuseta käitumises. 4.Kinnitamine on oluline osa õppimise juures, kuid ei ole täielikult vastutav õppimise 
toimumise eest. 5.Õppija ei ole vaid informatsiooni passiivne vastuvõtja. Tunnetus, keskkond ja käitumine 
mõjutavad üksteist vastastikku. Kolm stiimulit, mida kasutatakse mudeldamiseks: 1.Elus mudel – kus reaalne inimene demonstreerib soovitud käitumist. 2.Verbaalne juhendamine – kus inimene kirjeldab verbaalselt soovitud käitumist ja seda, 
kuidas käitumist sooritada. 3.Sümboolne – kus mudeldamine toimub meedia vahendusel (sh teleka, interneti, raadio ja 
kirjandus). Stiimul võib olla nii reaalsete kui ka väljamõeldud tegelaste kujul. J.Dewey –  Propageeris vaadet, et haridusel peab olema praktiline väärtus. See, mida õpitakse koolis peab
olema rakendatav ka kooli keskkonnast väljapoole. Tõeline õppimine seisneb eluprobleemide 
lahendamises. Haridusel on ka ühiskondlik väärtus ja sotsiaalne funktsioon. Kasvamine läbi 
vabaduse, loovuse ja dialoogi on ideaal ja arengul pole lõppu.  Progressiivse lähenemise puhul annab õpetaja õpilastele praktilisi teadmisi ja õpetab 
probleemi lahendusoskusi, mis on vajalikud ühiskonna muutmiseks. Põhiline ülesanne on saada õppimisel erinevaid kogemusi, et uued teadmised ja arusaamad 
liita oma metatunnetusse. Tuleb arvestada sotsiaalset keskkonda, isik peab alustama õppimist 


probleemi lahendamist ehk küsimustele vastamisest. Seega esmalt tuleb tekitada õpilases 
teadmatuse seisund, siis õppija peab hakkama teadmatuse seisundit lahendama.  J.S Bruner –  Õppimisel peab olema nii ligidasem kui kaugem eesmärk, õppijast peab saama probleemide 
iseseisev lahendaja. Õppimine peaks sisaldama nelja tunnusjoont: 1.Esimene neist on aktiivne viis, mis hõlmab inimeste motoorset võimekust ja tegevusi, nagu 
näiteks abivahendite kasutamist.  2.Teine on ikooniline viis, mis seostub sensoorse võimekusega.  3.Kolmas on sümboliline viis, mis hõlmab arutlemist, mida näitlikustab keel ning millel on 
ühtlasi keskne roll Bruneri kognitsiooni- ja arenguteooriates 4.Tagasiside – kiitus ja karistus Õppida saab ainult aktiivse osavõtu läbi.