Barrokiaja maalikunst (0)

Barokkiaja maalikunst
XVII ja XVIII sajandi algul ei kujunenud Euroopas ühtset kunstivoolu. Seda perioodi hakati tähistama üldnimetusega barokk . Maalikunst puhkes barokiajal õitsele. Eelistatud olid seina- ja laemaal – kirikute seinu ja lagesid katsid suured usulistel teemadel loodud kompositsioonid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, maalikunsti ja skulptuuri vahel, püüdis neid liita orgaaniliseks tervikuks. Barokse dekoratiivmaali üheks nimekamaks meistriks Itaalias oli Andrea del Pozzo ( Sant `Ignazio kiriku laemaal), Hispaanias El Greco ja Diego Velazquez , kes on üks tuntumaid hispaania kunstnikke üldse. Tema portreed on tõetruud ja humaansed. Tema suurimad kompositsioonid on “Kojadaamid” ja “Vaibakudujad”. Flandria kunstnik Peter Paul Rubens oli oma ajastu feodaalse ülemkihi taotluste kõige tüüpilisem väljendaja maalikunstis. Tema maalides on hoogu, liikumist, jõudu, elulusti (“Leukippose tütarde röövimine”, Helene Fourment`i portreed, kus ta kujutas oma abikaasat).
Hollandi maalikunsti tippudeks kujunesid kaks maalijat, kes elasid ja töötasid üheaegselt – Frans Hals (üks kõigi aegade suuremaid portreemeistreid) ja Rembrandt, kes oskas anda nii piiblistseenidele kui igapäevase elu sündmustele üldinimliku, sügavalt tunnetatud ja haarava tähenduse. Ta maalis umbes 700 maali, kuulsaim on “Kadunud poja tagasitulek ”, mis oli ta viimane maal. Prantsusmaal olid barokse suuna peaesindajaks Nicolas Poussin .
Peter Paul Rubens
Rubens sündis 1577 . aastal Antwerpenist usupõgenikuna Saksamaale lahkunud juristi perre . Kunstniku lapsepõlv möödus Kölnis. Kaks aastat peale isa surma, 1589. aastal, naases Rubensi perekond Antwerpeni.Hariduse sai ta ladina koolis. Aastal 1598 võeti Rubens vastu linna maalikunstnike gildi . Aastal 1600. läks Rubens Itaaliasse Mantova hertsogi Vincenzo I Gonzaga teenistusse. Aastal 1603 reisis Hispaaniasse. Seejärel veetis mõned aastad Roomas. 1608 . aastal naases kodumaale ning asus alaliselt elama Antwerpeni. Siin sai temast Hispaania Madalmaade asehaldurite hertsog Albrechti ja printsess Isabella õukonnakunstnik. Samal ajal asutas ka maaliateljee. Ateljee kujunes tohutult edukaks ning sellesse tööle saamist peeti suureks õnneks ja auasjaks. Tuntumatest kunstnikest töötas siin Anthonis van Dyck. Peale ema surma abiellus Rubens 18-aastase Isabella Brantiga. Isabella suri 1625. aastal. 6. detsembril 1630 abiellus 53-aastane Rubens 16-aastase Helene Fourmentiga. Aastal 1635 sündis perre kolmas laps. Sellest ajast alates elas kunstnik alatiselt oma Steeni maalossis.
Rubens oli kunstnikuna äärmiselt produktiivne . Seda soosisid ka ta diplomaadivõimed, mis olid ta Euroopas tuntuks teinud ja kindlustasid tohutu tellimuste hulga. Kuna tal oli suur ateljee, juhtus tihti, et Rubens tegi ainult visandid, viimased viimistlevad pintslitõmbed ja kirjutas alla enda nime, tema abilised tegid ülejäänu. Tänapäeval hinnatakse umbes 500 teost nii öelda tõelisteks Rubensiteks. Perekonnaportreed ja kodused olmestseenid on need, mille puhul võib kindlam olla, et õpilased meistrit abistanud pole. Tema maalilaadi iseloomustavad lopsakate figuuridega jutustava sisuga suurkompositsioonid. Värvid on säravad, kujutatud tegelaste poosid dünaamilised. Eriti armastas Rubens kujutada täidlasi alasti naisfiguure. Tema maalid olid: "Kristuse ristilt mahavõtmine", 21 kolossaalsest kompositsioonist koosnev seeria Henri IV abikaasa kuninganna Marie de' Medici ülesandel 1621–1625 – naise elu kujutavad pildid on barokk-kunsti suurimad meistriteosed, "Jeesuslapse kummardamine", "Autoportree Isabella Brantiga", "Viimane kohtupäev", "Maa ja vee liit", "Õlgkübar", "Kolm graatsiat", "Maria Medici sabumine Marseille'sse" jne.
Frans Hals
Haarlemi kunstnike koolkonda kuulus Frans Hals ( 1581 - 1666), kelle elust on teada vähe. On vaid märgitud, et ta oli inimene, kes kõige meelsamini viibis Haarlemi kõrtsides. Frans Hals oli pidevalt võlgu oma pagarile ja kingsepale. Ometi oli tegemist andeka kunstnikuga, ühe kõigi aegade suurima portreemeistriga, kes täitis enamjaolt tellimustöid. Vanas eas sai ta linna vaestemajalt väikese pensioni. Oma lähedasi inimesi, sealhulgas joomakaaslasi, maalis kunstnik mõnikord klaasi veini eest. Tema molberti ees on istunud kaupmehed, ohvitserid , aadlikud , juristid , arstid, palgasõdurid, kogukad emandad. Aga ka trahterite "elanikud": mustlastüdruk, kitarrist ja Malle Babbe - Haarlemi nõid, kelle õlal istub öökull. Üsna palju maalis Frans Hals lapsi. Küpse kunstnikuna hakkas Hals huvi tundma grupiportreede vastu. Gombrich ütleb, et Halsi portree on täpne kui foto. Temast elavamalt ja vaimukamalt pole keegi suutnud kujutada naeru - alates kergest muigest kuni südamest tuleva rõkatuseni. Frans Halsi kunsti elujõud põhineb eelkõige eelarvamustevabas suhtumises portreteeritavatesse, nende miimika tabamises ja loomuliku elurõõmu kujutamises.
2