Anthonis van Dyck (0)

Kuressaare Gümnaasium
Anthonis van Dyck
Referaat
Koostaja :
Klass:
Kuressaare 2009
Elulugu
Sir Anthony van Dyck (22 märts 1599- 9 detsember 1641 ) oli flaami barokkiajastu maalikunstnik , kellest sai juhtiv õuekunstnik Inglismaal. Ta on enim tuntud Charles I ja tema perekonna ning õukonna portreede poolest, mis olid tehtud rahuliku elegantsiga, mis jäi juhtivaks tunnusjooneks Inglise portree maalides järgmiseks 150 aastaks. Lisaks sellele maalis ta Piibli ja mütoloogilistel teemadel maale, näidates üles suurepäraseid oskusi kavandi tegijana ning oli väga oluline vesivärvide ja ofordi innovaator.
Van Dyck sündis jõukas perekonnas Belgia linnas Antwerpenis. Tema talent lõi välja juba väga varases nooruses .1609a. alates õppis ta maalimist Hendrick van Baleni juures . 1615 aasataks oli ta aga juba iseseisev kunstnik ning avas oma maaliateljee koos endast veel noorema sõbra Jan Bruegheliga. Mõne aasta pärast sai Van Dyckist peaassistent Rubensile, kes oli juhtivaks meistriks Antwerpenis ning kogu Põhja-Euroopas. Tema mõju noorele kunstnikule oli tohutu. Rubens pidas van Dycki oma parimaks õpilaseks.
1620 aastal suundus van Dyck esimest korda Inglismaale , kus töötas James I ja James IV jaoks. Neli kuud hiljem suundus ta aga Itaaliasse. Sinna jäi ta kuueks aastaks õppides Itaalia meistritelt ning alustades oma karjääri eduka portreteerijana. Enamuse ajast, Itaalias olles, veetis ta Genovas, kus ta jõudis ka oma stiili juurde. 1627 aastal läks ta tagasi Antwerpenisse. Seal sai temast mõne ajaga Flaami kuberneri õuekunstnik. Sel ajal tegi ta ka mitmeid religioosseid töid, sealjuures ka mitmeid altarimaale ja alustas ka gravüüriga.
Kuningas Charles I oli üks suurimaid kunstikogujaid briti monarhide seas. Ta üritas ka tuua mitmeid juhtivaid kunstnikke Inglismaale. Üks tema tähtsamaid sihtmärke oli Rubens, kes Inglismaal ka mõnda aega viibis . Charles I oli väga lühikest kasvu, mis tegi portreede loomise temast keeruliseks. Van Dyck oli siiani hoidnud häid suhteid inglise õukonnaga ning aitas Charlesi agentidel maale välja valida ja saatis ka mõned enda tööd. 1632 aasatal saabus van Dyck uuesti Inglismaale. Seal löödi ta koheselt rüütliks ja temast sai kuninga õuekunstnik. Kuningas ja kuninganna külastasid tihti van Dycki ateljeed ning van Dyck oli peaaegu ainuke kunstnik, kes Charles I st portreesid maalis.
Inglismaal tabas teda kohene edu. Ta maalis lühikese aja jooksul suure hulga portreesi kuningast ja kuninganna Henrietta Mariast ning nende lastest. Van Dyck on teinud umbes 40 portreed Charles I ja 30 portreed tema naisest. Inglismaal arenes van Dyckil välja uus varjant oma stiilist, mis oli kombinatsioon kergest elegantsist ning tema maalitateva alatähtsustatud autoriteedist, mis jäi juhtivaks inglise portreekunstis 18. sajandini.
1638 aastal abiellus ta Mary Lord Ruthveni tütrega, see võis olla õhutatud kuninga poolt, et van Dyck ei lahkuks Inglismaalt. 1640-1641 aastal Inglise kodusõja ajal oli ta mõnda aega Prantsusmaal ja Flandrias. 1640. aastal saatis ta ka mõnda aega Poola printsi John Casimiri, kes oli vabanenud prantslaste vangistusest ning maalis printsist portree. 1641 aastal jäi ta Prantsusmaal raskelt haigeks. Ta naases tagasi Inglismaale, kus ta ka suri.
Portreed ja teised tööd
Kui välja arvata saksa kunstnik Hans Holbein , siis van dyck ning ta eakaaslane Velázquez olid esimesed silmapaistva talendiga kunstnikud , kes töötasid põhiliselt õukonna portreteeriatena. Enamus kunstnikke pidasid sel ajal ajaloolise sisuga maale palju tähtsamaks, kui portreesi.
Mitmete faktorite koosmõjul oli just 17. sajandil suurem nõudlus portreede järele, kui teist tüüpi maalide järele. Van Dyck tahtis veenda Charlesi, et ta laseks tal teha suuremõõtelisi ajaloolise sisuga töid Whitehall Bankettide majale, kus Rubens oli varem teinud mitmeid laemaalinguid. Sketš ühele seinale sai tehtud kuid Charlesil ei olnud küllalt raha, et ta oleks saanud lasta van Dyckil seda tööd jätkata.
Mitmed van Dycki ajaloomaalid, mis ta tegi Inglismaal, ei ole säilinud, kuid on säilinud mitmed religioosse sisuga maalid. Varasemad neist sarnanevad väga Rubensi stiiliga, kuid mõned Sitsiilias tehtud maalid omavad vägagi individuaalset stiili. Väike kogus maastiku maale, mis van Dyck Inglismaal tegi mängisid olulist rolli Flaami vesivärvidega maastikumaalide tutvustamisel inglastele
Kunstiajaloos ei ole teist näidet, et andekas meister oleks oma õpetaja maalimisviisi nii suures ulatuses omaks võtnud kui van Dyck. Van Dyck pani maalidesse rohkem närvilisust ning teravust ja tugevdas figuuride väljenduslikku jõudu, näiteks maal “Kristuse taganutmine” (1628-1632, Berliin ), mis kuulub täiuslikemate hulka tema loomingus, maal “ Susanna suplemas” (umbes2-1623,München) ning “ Hieronymus ”(umbes 1620, Dresden). Täiuslikemate kirikupiltide hulka kuulub ka “Madonna põldpüüga” Peterburi Ermitaažis.
Van Dyck on väga peenetundeline meister, kelle pintslitehnika on paiguti kütkestavalt ilus, kuid tema kompositsioonidel puuduvad originaalsus ja dramaatiline jõud, joonistusel selgus ja pregnantsus, liikuva tegevuse kujutamisel on abitum ning ilmetum. Tema kunsti voorusi on õrn värviharmoonia, mille ta omandas veneetslastelt, ta portreekäsitlus võlub oma suursugususe ja psühholoogilise sügavusega; paiguti kaldub ta sealjuures ometi sentimentaalsusesse ja koketsusesse.
XVII sajandi esimesel poolel polnud peale van Dycki ükski kunstnik võimeline visandama ülipeene intellektiga, iseteadva, rahuliku, hästikasvatatud inimese kuju, nagu neid esineb tema parimatel portreedel, eriti aga joonistustel , kuid neis puudus jõud, temperament , vitaalsus ja elavus.
Tema kirikupilte mõjutas kunstnik Tizian, näiteks “Puhkus põgenemisel Egiptusesse” Müncheni Pinakoteegis. Itaalias maalis ta hulga portreid, mis panid aluse tema kuulsusele portreemaalijana.
Kõige täiuslikumad ja meisterlikumad pildid loob van Dyck viie aasta kestel (1628-1632), mis Itaaliast tagasituleku järel kodumaal veedab; need on ühtlasi väga produktiivsed aastad, mille jooksul loob rea suuri altarimaale. Ta eelistab kujutada madonnade kujutisi ja Kristuse taganutmise stseene. Tema tolle perioodi tüüpilisemaid ja paremaid töid on Maria Louise de Tassis' portree.
(Autoportree, 1621)
(Inglise Kuningas Charles I jahil, 1635)
(Noore kindrali portree 1622-1627)
Kasutatud materjal:
Internet :

Vikipeedia- http://et.wikipedia.org/wiki/Anthonis_van_Dyck

Wikipedia- http://en.wikipedia.org/wiki/Anthony_van_Dyck

paideyg- http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/barokk/dyck/tekst.ht m