Poliitilised ideoloogiad (2)

Poliitilised ideoloogiad:
Parem- ja vasakpoolsus:
Liberalism ja neoliberalism: liberalism peab ülimaks vabaduseks indiviidi vabadust. Riigi peamine roll on vabaduse kindlustamine seaduste ja sõltumatu kohtusüsteemi abil. Majanduses pooldatakse vabaturumajandust, konkurentsi, avatud turgusid ja minimaalset riigi sekkumist.
Pole õiglane karistada rikkaid kõrgete maksudega. Inimesele peab jääma võmalus otsustada, millele ta teenitud raha kulutab .
Konservatism ja kristlik demokraatia: ühiskond tugineb traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikule moraalile. Pooldavad stabiilsust ja ettevaatlikke, järkjärgulisi reforme. Kollektiiv on tähtsam kui üksikisik. Konservatiivid pooldavad sotsiaalsete erisuste säilitamist nii rahvuslikul kui ka varanduslikul alusel. Majanduses riigi sekkumise vastu ning eraomanduse ning mõõdukate maksude poolt. Kaitstakse rahvusliku kapitali ja ettevõtajate huve.
Kohusetundlikult tööl käiv inimene peaks teenima piisavalt, et kindlustada nii enda kui ka oma pere toimetulek. Riik maksab abirahasid ja toetusi peamiselt nendele, kellel puudub perekonna tugi. Kohtusüsteemi ja korrakaitse arendamine on konservatiivide prioriteet.
Pehmem haru on kristlik demokraatia. Pöörab rohkem tähelepanu heaoluriigile ja kodanikuühiskonnale.
Sotsiaaldemokraatia ja uusvasakpoolsus: Sotsiaaldemokraatia keskseks väärtuseks on võrdsus – võrdsed võimalused kõigile. Ühisknd peab tagama kõigile võimaluse saada haridust, arstiabi , omandada elukutse ja leida töö. Majanduses pooldavad segamajandust. Valitsus reguleerib majandust maksusüsteemi abil. Suurema tulu saajad peavad maksma kõrgemaid makse. Riik peab pehmendama turukonkurentsi mõju ning tagama igale inimesele väärika elatustaseme.
Uusvasakpoolsus leiab, et heaoluriik peab muutuma paindlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks ning nõudma indiviidilt suuremat panustamist. Heaolu tuleb tagada koostöös era- ja kolmanda sektoriga.
Erakonnad tänapäeva poliitikas:
Erakondade funktsioonid: koondada teatud sotsiaalsete gruppide huve, propageerida valijate hulgas oma ühiskonnaprogrammi.
Erakondade kohanemine ühiskonna arenguga 20.sajandil: 1950.-1960. aastate erakondi hakati nimetama massiparteideks. Parteid jagunesid äratuntavalt vasak- ja parempoolseteks, mis vastas selgesti tolle perioodi suhteliselt selgepiirilisele klassijaotusele. 1970.aastast hakkasid kujunema populistlikud parteid, kes väitsid end esindavat kogu rahva, mitte mõne klassi huve. Massipartei taktikast öeldi lahti. Populistliku partei eesmärk oli võita valimised. Selleks püütakse saada valijate toetus, taotlemata nende astumist partei liikmeks. Tüüpiliseks jooneks on saanud bürokraatia ja valitsemisinstitutsioonide materdamine.
20.sajandi viimasel veerandil sai valijahäälte võitmisega sama oluliseks läbirääkimised teiste erakondadega võimu jagamise ja valitsemise põhimõtete üle. Kuna vasak- ja parempoolsus on teineteisele lähenenud, sobituvad ka erineva ideoloogilise taustaga erakonnad kergemini ühte valitsusse.
Vasak- ja paremerakonnad: Vasakparteide hulka kuuluvad Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Eestimaa Keskerakond . Mõlemad pooldavad astemilst tulumaksu ja eluliselt vajalike kaupade käibemaksumäära alandamist. Erakoole ja tasulist haridust ei propageeri. Sotsiaaldemokraate eristab keskerakondlastest tööhõiveküsimuste tugevam rõhutamine, samas kui Keskerakonna jaoks on esikohal toetuste ja sotsiaalteenuste osutamine.
Paremparteid ei ole ideoloogilise platvormi poolest nii ühtsed. Reformierakond tugineb liberalismile, IRL aga kristlikule demokraatiale ja rahvuslusele. IRL- ga suhteliselt lähedased on Rahvaliidu seisukohad. Rahvaliit väärtustab Eesti küla, sealhulgas Eesti põllumajanduse kestmist. Rahvaliit näeks meelsasti kodumaise kapitali eelistamist majanduses. Reformierakond on avatud turumajanduse poolt.
Survegrupid ja sotsiaalsed liikumised:
Survegrupi ja erakonna erinevused: Erakonna eesmärgiks on luua poliitikat, survegrupi omaks mõjutada poliitikat. Erakond soovib selleks tulla võimule, survegrupp tahab avaldada survet võimulolijatele. Erakond haarab poliitika kõiki valdkondi, survegrupp käsitleb üht valdkonda või probleemi. Erakonna teavitamise sihtgrupp on valijaskond, survegrupi oma võimueliit. Erakonna teavitamise viisiks on avalik tähelepanu meedias, surverupi oma lobism .
Survegruppide liigid: Kategooriakaitse grupid ( kaitsevad mingi kindla sotsiaalse kategooria huve. Huvituvad eeskätt enese elu- või äritingimuste parandamisest).
Edendamisgrupid edendavad väärtusi või tegevusi, mis on kasulikud kogu ühikonnale, mitte üksnes selle grupi liikmetele .
Poliitika mõjutamise viisid: Kaudset survet saab avaldada avaliku arvamuse kujundamisega, näiteks räägitakse ühel teemal korduvalt massimeedias, korraldatakse kampaaniaid ja massiaktsioone. Eeskätt edendamisgruppide tegutsemisviis. Teine kaudne tee on koostöö mõne erakonnaga valimiste ajal. Ühest küljest saab partei endale juurde valijahääli ning rahalist toetust, teisest küljest on survegrupil valimisedu korral rohkem lootust tulemuslikuks tegutsemiseks.
Otsest survet kasutades püüavad survegrupid mõjutada parlamendiliikmeid, ministreid ja tippametnikke. Selline käitumistaktika iseloomustab eeskätt ärilisi gruppe, kes ühendavad mõne majandusala eliiti.
Sotsiaalsed liikumised: sotsiaalsed liikumised on killustunud võrgustikud, mitte selge ülesehitusega organisatsioonid . Nende toetajaskond on laialivalguv ja muutub kiiresti. Nad on probleemipõhised, tekivad ja kaovad vastavalt probleemi aktualiseerumisele või hääbumisele. Nende tegevus ei puuduta ega muuda otseselt osalejate sotsiaal-majanduslikku positsiooni, vaid edendab ideid või väärtusi. Nad eelistavad otseseid aktsioone, mitte lobismi. Nad on sageli riigiülesed, vahel isegi üleilmse ulatusega. Nt: naisliikumine, gei- ja lesbiliikumine , rahuliikumine, keskkonnaliikumine.
Poliitiline kultuur ja kodakondsus :
Kultuurile omased tunnused: kujuneb pika ajaloolise arengu jooksul, on omane suurele sotsiaalsele grupile (rahvusrühmale, ühiskonnaklassile, kogu rahvale), mitte üksikutele indiviididele; on jäik poliitiliste muutuste suhtes; suudab püsima jääda vaid pideva taastootmise korral.
Poliitilise kultuuri spetsiifilised jooned: hõlmab mitmesuguseid teadmisi ja oskusi, mida läheb vaja igal kodanikul ühiskonnas elades . Võimude aktiivne ja sihiteadlik osalus poliitilise kultuuri suunamisel ning juurutamisel. Poliitiline kultuur koosneb teadmistest, hinnangutest, väärtusest ning käitumismallidest.
Mis mõjutab poliitilise kultuuri arengut: valitsejate ja alluvate üksmeel põhiväärtuste, ühiskonna arengustrateegiate ja rahva osaluse suhtes.