Põhja-Iirimaa konflikt (0)

PÕHJA - IIRIMAA KONFLIKT

Põhja-Iirimaa konflikt on üks 20. sajandi kõige vastuolulisemaid ja määratlevamaid konflikte, mille mõju on tunda ka tänapäeval. See oli territoriaalne konflikt, mitte religioosne. Selle südames on kaks vastastikku välistavad nägemust rahvusliku identiteedist ja kuuluvusest.

TEKKE PÕHJUSED

Piirkonna probleemide põhjused ulatuvad sajandite tagusesse Iirimaa Anglo-Normani sekkumisesse 1167. aastal, kui Inglismaa esmakordselt selle piirkonna vallutas. Üheks peamiseks probleemiks oli Põhja-Iirimaa poliitiline kuuluvus. Unionistid/lojalistid, kes on peamiselt protestandid ja inglased , soovisid Põhja-Iirimaa jäämist Suurbritannia koosseisu, samas kui Iiri rahvuslased/ vabariiklased , kes on peamiselt katoliiklased ja iirlased , soovisid Suurbritannia koosseisust lahkumist , et ühendada Põhja-Iirimaa Iirimaaga.
Teiseks peamiseks probleemiks olid kogukondade omavahelised suhted. Protestantidest inglased diskrimineerisid katoliiklastest iirlasi ning neid tohtis arreteerida ilma määruseta ja ülekuulamisel võisid politseinikud Iiri rahvuslaste vastu kasutada piinamist.

AJALUGU

Kuidas Iirimaa kaheks jagunes? 12. sajand tõi Iirimaale mitmesajaks aastaks normannide võimu ja hiljem ka Inglismaa sekkumise Iirimaa asjadesse. Inglismaa kuningas Henry VIII, kes kuulutati ka Iirimaa kuningaks, viis 16. sajandil sarnaselt Inglismaaga ka Iirimaal läbi usureformi. Uus usk − protestantism − ei levinud aga laialt ja suuremal osal Iirimaast tegutsesid endiselt katoliku kloostrid .
16. ja 17. sajandil viisid Inglise kuningad läbi nn istanduste rajamise poliitika ( Policy of Planta­tions), mille käigus toodi Iirimaale tuhandeid asunikke Inglismaalt ja Šotimaalt. Katoliiklastest Iiri maaomanikelt võeti ära nende maa ja vara. Nendest moodustati istandused, mille valitsejateks pandi protestantidest uusasunikud. Iirlastest endised maaomanikud pidid asuma Lääne-Iirimaale, kus pinnas on soine ja viljatu , või pandi vangi või hukati. Katoliiklastel keelati osaleda Iirimaa parlamendi töös.
Ajalukku on läinud 12. juulil 1690. aastal toimunud lahing Boyne’i jõel, mille tulemusena Inglismaad parasjagu valitsenud protestandist Oranje William kihutas Iirimaalt välja oma katoliiklasest äia, võimust ilma jäänud Inglismaa endise kuninga James II.
Kuidas sai Lõuna-Iirimaast vabariik ja Põhja-Iirimaa kuulub siiani liitu? 20. sajandi alguseks oli katoliiklastel raske või võimatu saada korralikku haridust, tasuvat tööd ning kodu munitsipaalelamus. Puhkesid poliitilised rahutused , mille tulemusel moodustasid 26 maakonda 1922. aastal Iiri vabariigi. Kuus maakonda Põhja-Iirimaal, kus 60% elanikest olid protestandid, ei olnud aga nõus Ühendkuningriigi koosseisust lahkuma .
The Troubles Sellest ajast on Põhja-Iirimaa kannatanud paljude konfliktide tõttu, millest viimane poliitiline ja sõjaline koflikt The Troubles algas 1960-ndate lõpus. Protestandid kasutasid vägivalda katoliiklaste peal, kuna viimased nõudsid steikides nendega samaväärseid elamistingimusi. Protestante abistas Briti sõjavägi, kes tapsid Verisel pühapäeval palju inimesi. Vägivald suurenes, toimus pommitamisi, rüüstamisi ja selline elu sai Põhja-Iiirimaa rahvale igapäevaseks. 1970ndatel ja 1980ndatel röövisid vabariiklik ja lojalistlik relvarühmitus palju inimesi, piinati ja hiljem hukati, paljud jäid kadunuks. Tänavatel toimusid rüüstamised, mässud ja pommitamised. Samuti jäid paljud inimesed koduta, sest need põletati maha. Probleemiks oli meeletu vandalism ühiskonnas ja alkoholism teismelste seas. Kui parasjagu pommitamist ei toimunud, kannatas rahvas karmi ja ebaõiglase sõjalise korra all. Nende rohkem kui 30 aastat kestnud rahutuste käigus tapeti üle 3500 inimese, mis on Põhja-Iirimaa 1,6-miljonilisest elanikkonnast märkimisväärne osa ja mõjutas veel vähemalt 2korda sama palju inimesi psühholoogiliselt.
Suure reede rahuleping ehk Belfasti leping lõpetas pikalt kestnud konflikti 1998 aastal. See leping näeb ette, et Põhja-Iirimaal on oma parlament , mis otsustab kohaliku hariduse, tervishoiu, sotsiaalelu jms küsimusi . Põhja-Iirimaal on oma peaminister ( First Minister), kes peab alati olema protestant, ja asepeaminister (Deputy First Minister), kes peab olema katoliiklane.

TÄNAPÄEV JA TULEVIK

Rahuleping küll sõlmiti, kuid relvad langetasid vaid katoliiklased. Seda küll ei öelda avalikult välja, kuid protestandid ja britid on endiselt valmis sõjaks ja sellele viitavad paljud märgid, mille maailmas elab Põhja-Iirimaa
Protestantlik või katoliiklane? See on Põhja-Iirimaal esimene info, mida inimesest teada on vaja. Kuid otse küsida ei tohi, tuleb esitada küsimusi nime ja elukoha kohta, samuti selle kohta, missuguses koolis on ta õppinud . On eraldi koolid katoliiklastele ja protestantidele ning vaid üksikud integreeritud koolid, kus õpivad nii katoliiklaste kui ka protestantide lapsed. Kui kellegi nimi on Emmet või Oonah, on ta tõenäoliselt katoliiklasest iirlane, Jennifer ja James on tõenäoliselt protestandid.
Mõned linnaosad on protestantlikud, samas kui teised katolikud. Sellest, et viibid protestantide linnaosas, saad aru majadel lehvivate Ühendkuningriigi lippude järgi. Alade märkimiseks on kasutatud ka suuri tänavamaale. On ka neurtaalseid piirkondi nt. Belfastis. Mõned nendest aladest on füüsiliselt jagatud seinaga , mida absurdselt nimetatakse rahuvalikuks.
2013 aasta eesti õpetaja artikkel, Kõige suurema šokina Belfastis mõjus 12 meetri kõrgune müür, mis eraldab katoliiklaste linnaosa protestantide omast. Müüri ülaosas on mitmekordne okastraat , jämedatest raudvarbadest kõrged väravad lukustatakse kell 23 ning avatakse hommikul kell 7. Kohalike sõnul loobitakse mitu korda nädalas protestantide poolelt üle müüri pudeleid, asju, mis põhjustavad väikeseid plahvatusi, ja muud säärast. Miks inimesed sellisest kohast mära ei koli ? Vastus on realistlik : need, kellel on piisavalt raha, et oma kodu maha jätta ja mujal uus osta, on seda juba teinud. Kellel nii palju raha ei ole, ei saa ka mujale kolida, sest maja siin keegi ei osta.
Organge festival Just võitu Boyne’i lahingus, on Põhja-Iirimaa protestandid tähistanud juba umbes sada aastat 12. juulil toimuva Orange festivaliga.
2013 artikkel, “Orange festival 12.juulil”? Sellel päeval põletatakse Iiri vabariigi lippe ja huligaanitsetakse tänavatel. Katoliiklased sellest rääkida ei taha. Nädal enne festivali käivad protestantide linnaosades ettevalmistused täie hooga . Ehitakse euroalustest tohutult kõrgeid torne. Kui tulevaste tornide kõrgusest on valmis umbes pool, on need juba kahekordsest majast kõrgemad. Tornide ehitamine on täiskasvanud meeste töö ja raha euroaluste ostmiseks annab valitsus. Ehitamise ajal lehvivad tornidel Ühendkuningriigi lipud, kuid 11. juuli õhtul asendatakse need Iiri vabariigi omadega ja tornid süüdatakse. Samuti toimub rongkäik, mille tarbeks suletakse kõik poed , pubid ja kohvikud , uksed ja aknad kaetakse metallist turvakardinatega.
Väljavõte ühe aasta korraldusest: Kui rongkäik oli linnast lahkunud, avati mõned poed. Rongkäik marssis linnaäärsele aasale, kus toimus piknik. Üles olid seatud lavad, kus iga soovija sai sõna võtta, ja kui kell kolm piknikust osavõtjad linna tagasi hakkasid tulema , algas festivali järgmine osa. Eelmisel aastal oli see seisnenud selles, et liinibussid peeti kinni, kõik inimesed käsutati bussidest välja ja bussid süüdati põlema. Sellel aastal võis õhtul kohalikest teleuudistest näha, et kinni peeti ja süüdati sõiduautosid.
Miks annab valitsus raha lõkete jaoks euroaluste ostmiseks? Miks seda ülepea ära ei keelata? Seda festivali on tähistatud umbes sada aastat. Rongkäigus osalejate arv ja nende vägivaldne käitumine on aastate jooksul märgatavalt vähenenud . Kui festival ära keelata, hakataks tegema midagi muud, kuid valitsusel on kergem toime tulla üritusega, mille kohta on juba ette teada, mida kavatsetakse. Seepärast antakse ka umbes 2000−3000 naela lõkkematerjali ostmiseks − muidu võetaks see kusagilt mujalt ja lõkked süüdataks niikuinii. Valitsus püüab festivalile natuke teist nägu anda: nimelt esinesid pärast rongkäigu suundumist piknikule kesklinnas mitmes kohas tsirkuseartistid, müüdi suupisteid ja jäätist ning linnas mängis lõbus muusika .
BREXIT «Brexiti korral ei ole ainult nii, et EL jääb 28 riigi miinus ühe liiduks,» ütles Steinmeier Euroopa tulevikku käsitlevas debatis ja hoiatas, et vallanduda võib ohtlik areng. Saksa ministri sõnul öelnud üks Iirimaa esindaja talle kord, et Põhja-Iiri konflikt on praegu rahulik ainult sellepärast, et Iirimaal ei ole piiri. Kui aga Ühendkuningriik EL-ist välja astub , tekib Iirimaa ja Põhja-Iiri vahele taas piir. «Ja see võib vähemalt potentsiaalselt taassüüdata konflikti, mis näib olevat vaibunud.»
2017 aasta märtsis valimistel võitsid Põhja-Iirimaal esimest korda rohkem hääli natsionalistlikumalt ja separatistlikumalt häälestatud parteid kui traditsioonilised, Suurbritanniaga ühtsust propageerivad parteid. Kui enne Brexitit olid ülekaalus poliitilised hääled , kes nägid pigem ühist tulevikku Suurbritanniaga ning sellel mõtteviisil oli ka suur katoliiklaste toetus, siis nüüd on arusaam hakanud murenema.
Lahendus Paljud Põhja-Iirimaa elanikud on sündinud ja kasvanud skeptitsismi ja isegi vihaga teisel poolel. Loodetakse, et integreeritumad koolid ja vägivaldsete väsitavate inimeste olukord võib viia leppimiseni, kuigi see võib saada võimalikuks alles põlvkonna või rohkem pärast.