Põhiseadus (1)

Tänu põhiseadusele
Leidmaks ja säilitamaks tasakaalu üksikisiku ja riigi vahel, võttis Eesti rahvas vastu 1992. aastal 28. Juunil rahvahääletusega vastu põhiseaduse. Sellega realiseeris rahvas oma suveräänset õigust enesekorraldusele ja seadis piirid sellele, kuidas rahvas kui riigiõiguslik subjekt oma kõrgeimat riigivõimu teostab . Kõik põhiseadused on lähtunud rahvasuveräänsuse põhimõttest, kuid selle põhiseaduslik sisu on aegade jooksul muutunud. 1992. aasta põhiseadus annab rahvale kõrgeima riigivõimu teostamiseks kaks otsese demokraatia vormi- Riigikogu valimised ja rahvahääletus. Rahvasuveräänsusel on kaks aspekti- rahvas kui riigivõimu kandja ja kui riigivõimu teostaja . Tuleb vahet teha, kas kogu võim lähtub rahvast või riigivõim on rahva käes. Parlamentaarse riigikorra väljendus on esindusdemokraatia , mis tähendab seda, et rahval on oma esindaja. Selleks on Riigikogu, mille rahvas valib otse. Riigikogu ülesanne on legitimeerida kogu riigivõimu teostamine . Riigikogu on ainus riigiorgan, kel on otsene rahva mandaat .
Eelkõige on põhiseadus õigusreformide alusaktiks. Uue põhiseaduse vastuvõtmisega 1992. aastal asendus riigikeskne mõttelaad isikukeskse mõttelaadiga. Orientatsioon oli inimesel ja tema põhiõigustel. Nüüdisaegse põhiseaduse vaimu järgi on igal inimesel olemas põhiõigused ja vabadused ning riik saab neid ainult põhiseaduse alusel seadusega piirata. Õigussüsteemi loomine ei tähenda põhiseaduse mõttes mitte saja seaduse vastuvõtmist, vaid põhiseadusega kooskõlas oleva terviksüsteemi loomist, mis oleks rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning mis pea tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Põhiseaduse preambulis sõnastatud riigi põhieesmärk oli ja jääb ülimaks õigusloomekäsuks. Praegune Eesti õigussüsteem ei ole tekitatud iseenese tarkusest, aga ka mitte mõne riigi seadusi kopeerides. Eeskujuks on võetud mitmete riikide õigussüsteemid. Eesti kuulub Mandri-Euroopa õigussüsteemi. Põhiseadus lõi uue aluse eelkõige avalikule õigusele, mis andis võimaluse reguleerida inimkeskselt riigi ja inimese suhted. Seaduse ülesanne on reguleerida ühiskonnas küpsenud suhted. Rahvas peab austama ja teadma seadusi ning täitma neid vabatahtlikult, riigi sunnita. Eesti õigusloome on olnud järjepidev ja suuremate suunamuudatusteta, mistõttu Eesti rahvas sellele ilma sunnita allubki. Omariiklik õigussüsteem valmis 2004. aastal kui me liitusime EL-ga. EL-i ainupädevus ja jagatud pädevus seavad rahvusparlamendi seadusloomele omad raamid, mis on ülimuslikud ka meie põhiseaduse ees.
Põhiseaduse roll õigussüsteemi loomise vundamendina on küll ajas muutunud, kuid pole kaotanud oma olemust. Põhiseaduse rakendamise seadus pidi personaalsel tasandil läbi lõikama võimaliku nõukoguliku järjepidevuse tekke. Loodud põhiseaduslikud institutsioonid moodustasid avaliku võimu ning põhiseadus välistas selle, et mõnel võimuharul või institutsioonil tekiks ülimuslikkus teiste ees- see tähistas kindlat kurssi demokraatliku õigusriigi suunas. Võimude lahususe põhimõte oli formaalselt rakendunud. Kui põhiseadus rakendus, loodi alus õigusriigi tekkeks. Õigusriik on tänu põhiseadusele pöördumatu väärtus.
Riigikogu kui rahvaesinduse roll on pidevalt vähenenud, võimukeskus on koondunud Vabariigi Valitsuse kätte. Kuid kui võim ei taha rahvast kuulata ja kaugeneb rahvast, saab ta selle eest järgmistel valimistel karistada . Parlamentaalse demokraatia eelduseks on see, et rahva esinduskogus on võimalikult proportsionaalselt esindatud kogu rahvas oma maailmavaateliste erisustega. Seetõttu tuleb ka riigi ja ühiskonna suhetes esile tõsta erakondi, kelle peamine eesmärk on osaleda riigielu korraldamises ja rahva tahte väljendamises esindusdemokraatia eri vormides . Riigi ja õigussüsteemi ülesanne on luua võrdsed tingimused kõikidele fraktsioonidele, sest riik ei saa kedagi eelistada. Esindusdemokraatia mõte ei seisne selles, et parlamendis esindatud poliitilised jõud viivad ellu oma partei eesmärke, vaid selles, et saanud rahvalt esindusmandaadi, viib erakond ellu oma valijate tahet. Ükski erakond ei saa valitsuskoalitsioonis realiseerida ainult oma valimislubadusi.
Valitsusel peab olema parlamendi usaldus. Valitsuse elluviidavat poliitikat pead erakondliku demokraatia kaudu toetama parlamendi liikmete enamus. Avaliku võimu efektiivsuse tagab rahva enamuse mandaadile toetuv valitsus. Valitsuse teovõime ja toimekus sõltub koalitsiooni tugevusest. Mida ustavamalt koalitsioonierakondade fraktsioonid oma valitsust toetavad, seda nõrgem on Riigikogu kui institutsioon . Seadusloome protsessis, kus valitsuse käsutuses on praktiliselt kogu eelnõude ettevalmistamise potentsiaal, on parlamendil oht seaduse vastuvõtmisel taanduda templipanija rolli. Kuid tegelikkuses on valitsuse ülesanne seaduste täitmine, mitte seadusloome kaudu selle täitmise mugavaks muutmine. Parlamentaarse demokraatia käekäik sõltub suuresti sellest, kui demokraatliku mõttelaadiga peaminister valitsust juhib. Parlament ei saa muutuda naeruväärseks, sest selle kaudu naeruvääristab ja alandab ennast rahvas, kes esinduskogu valis. Riigikogu autoriteet on kõige otsesemalt seotud avalikustamisega.
Kohtuvõim on teistest võimudest lahutatud ja sõltumatu. Sõltumatu õigusemõistmine ei ole juriidiline abstraktsioon, vaid praktiline abinõu inimese põhiõiguste ja vabaduste kaitsel . Demokraatliku riigikorralduse eeltingimused on ajakirjandusvabadus ja õigusmõistmise sõltumatus. Õigusriigis on igaühel võimalus vaielda võimuga ning kaitsta oma seaduslikke huve, olenemata sellest, kas see tekitab võimukandjatele ebamugavust. Halduskohus on esmane õiguskaitseinstants, kuhu isik saab pöörduda ja peaks pöörduma, kui ta leiab, et avaliku võimu tegevusega on ebaõiglaselt või ülemääraselt sekkutud tema õigustesse või piiratud tema vabadusi. Riigikohus on riigi kõrgeim üldkohus, kõrgeim halduskohus ja ühtlasi ka põhiseadusliku järelevalve kohus. Demokraatlikes riikides seadusandja aktsepteerib ja täidab konstitutsioonikohtu lahendeid, sest need tuginevad põhiseadusele, millel rahva poolt vastuvõetuna on kõrgeim õigusjõud ja mis on siduv ka parlamendile. Kohus ei kirjuta seadusandjale ette, kuidas üht või teist suhet reguleerida, küll aga saab kohus öelda, et olemasolev regulatsioon või selle puudumine on põhiseadusega vastuolus . Konstitutsiooniline õigusemõistmine on orienteerunud õigushüvedele, väärtustele, millest tähtsaimad on inimõigused.
Põhiseadus ei ole püsinud sellepärast, et selle muutmise kord on keeruline ja nõuab poliitikute üksmeelsust, vaid seetõttu, et see on toimiv väärtuseline ühisloomind, mis vastab rahva arusaamisele ühiselu korraldusest ning püsib rahva tahtel, toel ja vaimul. Muutumatu põhiseadus on üks olulisi garante ühiskonna stabiilsuse tagamisel . Eesti põhiseaduse olemust ei ole aegade jooksul muudetud. Põhiseadust vaid kohaldatakse. Nii pidi Eesti oma seadusi kohaldama kui liitusime Euroopa Liiduga. Euroopa Liiduga ühinemine oli vajalik omariikluse kindlustamiseks ja arendamiseks .
Probleem seisneb selles et, kas riik kui selline ei suru maha üksikisikut, vaba inimest? Arvan, et just tänu põhiseadusele on inimeste vabadused üldse säilinud. Põhiseadus seab piirid, mis takistavad vabaduse piiramist. Põhiseaduse järgi on igal inimesel olemas põhiõigused ja vabadused. Samuti on tänapäeval probleemiks riigikogu kui rahva esinduskogu roll vähenemas. Mis tähendab seda, et rahvas võtab oma esindajate kaudu üha vähem osa avaliku võimu teostamisest. Kuid arvan, et see kõik on tulenenud inimeste enda laiskusest või siis vähesest huvist riigikorra vastu. Kuna tegelikult oleme me võimule lähemal kui kunagi varem. Meil on võimalus ise valida oma esindajad. Ja kui me seda võimalust ei kasuta, on paratamatu see, et suurema võimu omab Vabariigi Valitsus. Inimesed peaksid põhiseadusest kinni pidama ja täitma oma kodanikukohust, et me saaksime ka aastate pärast väita, et Põhiseadus on Eestit hästi teeninud .
Keit Kallas