Pingelõdvendusperiood kontrolltöö (0)

Pingelõdvendusperiood Kodune kontrolltöö  Tähtaeg: 12. märts  kell 17.00  Arutle või analüüsi:
1. Millist perioodi nimetatakse pingelõdvendusperioodiks (millega algas ja millal lõppes) ja millised
sündmused seda iseloomustavad? Pingelõdvendusperiood on ajajärk, mis kestis 1960ndate keskpaigast 1970ndate teise pooleni. See 
algas Prantsusmaa lahkumisega NATOst 1966. aastal. Samuti peetakse selle alguseks Saksamaa 
Liitvabariigi alustamist idapoliitikaga, mis toimus 60ndate ja 70ndate lähil. Pingelõdvendusperioodi
lõpuks sai aasta 1979 kui NSVL oma väed Afganistani viis. Sellel ajajärgul üritasid suurriigid oma suhteid parandada läbirääkimiste abil, üritati sõdasid pigem 
ära hoida. Üheks sündmuseks, mis seda perioodi iseloomustab, on võidurelvastumine. See oli kõige ohtlikum 
külma sõja vorm, kuid selle abil saavutati kokkuleppeid, mis olid olulised strateegilise relvastuse 
piiramise alal, nagu 1963. aastal tuumarelvakatsetuste osaline keelustamine.
Teiseks selliseks sündmuseks oli Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Nõupidamine, mis lõppes Helsingi
tippkohtumisega ja lõpuaktile alla kirjutamisega. Selle tagajärjel tekkis hiljem ka Euroopa 
Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE – Organization for Security and Co-operation in 
Europe), mis püüab konflikte ennetada, kriise ohjata ja aidata kaasa konfliktijärgsele sotsiaalsele 
taastustööle, sealhulgas inimõiguste tagamisele. 
Veel üheks sündmuseks oli uue idapoliitika alustamine Saksa LVs. Seda sellepärast, et ei nähtud et 
oleks võimalik Saksamaad ühendada nii mõndagi aega. Sealjuures ei soovitud ka, et Saksamaa kaks
poolt (SLV ja SDV) täitsa lahku kasvaksid, sest see teeks tulevikus nende poolte liitmise peaaegu 
täiesti võimatuks. Hallsteini doktriinist loobitu 1960. aastal. Hallsteini doktriin ei tunnistanud Saksa
Demokraatlikku Vabariiki ning keelas ära suhted SDVga ning seda tunnustavate riikidega. 2. Millised muudatused saabusid kahe Saksa riigi suhetesse uue idapoliitikaga? Hinda neid muutusi 
toetudes konkreetsetele ajaloofaktidele. Tänu uuele idapoliitikale muutusid kahe Saksa riigi vahelised suhted vähem vaenukamaks. Aastal 
1970 sõlmiti lepingud, mis kohustas edendama rahu ja desarmeerimist Euroopas ning SDV ja Poola
vaheline Oderi-Neisse piir ning SLV ja SDV piir kuulutati puutumatuks. Aastatel 1971 ja 1972 
reguleeriti transpordi ja majanduskokkulepetega liikumine ja kaubavahetus kahe Saksamaa vahel, 
mis võimaldas inimestel külastada oma peresid teisel pool piiri. Kui valdavalt sellised muudatused 
rõõmustasid inimesi ning nad toetasid seda, siis Lääne-Saksamaal oli ka palju inimesi, kes olid uue 
idapiiri tunnustamise vastu, sest nad olid pärast sõja lõppu Saksamaa idaaladelt põgenenud. 3. Võidurelvastumine oli külma sõja ohtlikuim vorm. Selgita, milles seisnes võidurelvastumine ja 
milliseid tuumarelvastuse piiramise kokkuleppeid sõlmiti? Too välja 2 sinu arvates kõige 
olulisemat kokkulepet ja põhjenda oma arvamust. 1950. aastate alguses oli rahvusvaheliste suhete üheks peamiseks valuküsimuseks 
võidurelvastumine. Nii Nõukogude Liidus kui ka Ameerika Ühendriikides kardeti vastase 
võimalikku sõjalist rünnakut. Samas üritati hoida vastaspoolt pidevas hirmus. Külma sõja aastail 
täiustati üksteise võidu kõiki massihävitusrelvade liike. 1950. aastail hakati Nõukogude Liidus 
tootma esimesi kontinendivahelisi rakette, mis võisid saata tuumalõhkelaengu igasse maailma 


nurka. Kohe asuti ka Ameerika Ühendriikides selliseid rakette valmistama. Üha võimsamaks 
muutus tavarelvastus: tankid, suurtükid, lennukid jms. Võisteldi ka õhu- ja raketitõrjerelvade 
väljatöötamises. Kuna relvad muutusid aina saastavamaks ja ohtlikumaks, otsustati sõlmida 
järgmised kokkulepped: Aastal 1963 kehtestati Moskvas tuumarelvade katsetuste osalise keelustamise leping, mis lubas teha
katsetusi ainult maa all, keelas neid teha maa peal, vees ja õhus.
Aastal 1968 kehtestati tuumarelva leviku tõkestamise leping (Ameerika Ühendriikide, Nõukogude 
Liidu ja Ühendkuningriikide vahel). Selle eesmärgiks oli ära hoida tuumarelvade levimist 
riikidesse, kus neid veel pole.
SALT I kehtestati aastal 1972, see oli tähtajatu leping raketitõrjesüsteemide rajamise piiramiseks. 
See leping oli USA ja NSVL vaheline. Selle kohaselt võisid mõlemad osapooled omada ühte 
raketitõrjesüsteemi. Lisaks piiras see ka muud relvastust, mille kohaselt võis USA ja NSVL omada 
kuni 2400 kandurit.
SALT II kehtestati aastal 1979. See kohustas vähendama kandurite arvu 2250-le.
START I leping allkirjastati aastal 1991 (samuti USA ja NSVL-i vahel). See kohustas osapooli 
vähendama tuumalõõhkepeade ja –pommide arvu umbes kolmandiku võrra.
START II leping sõlmiti aastal 1993 ning see kohustas vähendama tuumarelvade arvu poole võrra. Minu arvates on üheks kõige olulisemaks lepinguks tuumarelvade leviku tõkestamise leping (1968),
sest tuumarelvad teevad väga suurt kahju, aastal 1945 oli juba päris kaootiline olukord kui neid oli 
ainult ühel riigil. Olukord võib ikka päris hulluks minna kui ka teised riigid saavad tuumarelvad 
oma kätte. Teiseks olulisemaks lepinguks on minu arvates tuumarelvade katsetuste osalise keelustamise leping 
(1963). Ma küll ei tea palju tuumapommidest, kuid kindlasti on maa all nende õhkamine turvalisem 
ning vähem saastavam kui maa peal seda tehes. 4. 1975.a. toimus Helsingis tippkohtumine, kus kirjutati alla Euroopa Julgeoleku- ja 
Koostöökonverentsi lõppakt. Võrdle nõupidamise tulemusi külma sõja osapoolte seisukohast:
NSVL     -le       positiivne: Lõppakti kohaselt tunnustati kõikide Euroopa riikide piire ja see meeldis NSVL-ile, sest 
sellega tunnustati NSVL-i sõjajärgseid piire, see tähendab et NSVL-i alla kuulusid ka Baltimaad.
negatiivne: NSVL-i häiris kõige rohkem inimõiguste küsimus, sest kõik lõppakti
allkirjastanud riigid olid kohustatud neid järgima ja moodustati ka Helsingi grupid, mis teavitasid 
NSVL-i rikkumistest.
Lääneriikidele 
positiivne: Algas Euroopa riikide koostöö poliitika, majanduse, keskkonna ja inimõiguste osas. 
Inimeste, ideede ja informatsiooni vaba vahetus kõikide nõupidamisest osa võtnud riikide vahel.
negatiivne: Anti liiga palju järele NSVL-i soovidele, kehtestati sõjajärgsed piirid. Seetõttu oli 
pagulasi Balti riikidest väga palju ning pagulaste küsimus tegi lääneriikidele muret ning USA 
president ütles, et ei tunnusta kunagi Balti riikide inkorporeerimist NSVL-i. 5. Seleta mõisted:
finlandiseerumine (milles seisnes, mida taotleti)
SALT-I
Finlandiseerumiseks ehk soometumiseks nimetatakse Soome poliitikat, mil pärast vaherahu 
sõlmimist Nõukogude Liiduga Teises maailmasõjas tegi Soome iseseisvuse säilitamise nimel ja 
hiljem majandusliku kasu nimel tihedat koostööd Nõukogude Liiduga, hoidudes vastandumistest 
Nõukogude Liidule ja sotsialismileeri riikidele (Saksa Demokraatlikule Vabariigile, Poola 


Rahvavabariigile, Tšehhoslovakkiale), hoolimata oma ametlikust neutraliteedipoliitikast.
Selle tõttu sai Soome oma tooteid müüa ja turustada idaturul ilma suurema raskuseta ja vastutasuks 
saadi kaupa, mida mujalt oli raskem või kallim saada (tehnoloogia, toorained, näiteks 
tuumareaktorid). Soome ja Nõukogude Liidu nn eriliste suhete aluseks oli 1948. aastal sõlmitud nn 
sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise leping, samuti Soome kogemused Talvesõja päevilt, kui 
Soome oli sunnitud, vaatamata Euroopa ja Skandinaavia riikide abilubadustele, pidama sõda oma 
iseseisvuse eest üksinda. SALT-I ehk strateegilise tuumarelvastuse piiramise leping (Strategic Arms Limitation Talks) on 
1972. aastal USA ja Nõukogude Liidu vahel allkirjastatud leping, mis koosneb kahest osast, 
kusjuures esimene oli raketitõrjesüsteemide rajamisega seotud, mille järgselt võis
kumbki osapool rajada ühe süsteemi ja sellel lepingul pole tähtaega. Teine on strateegilise 
relvastuse piiramise leping, mille kestvuseks lepiti 5 aastat, kuid riigid toimisid selle järgi kauemgi. 
See leping ütles, et kumbki riik ei tohtinud omada enam kui 2400 kandurit.