Pikk tee endani (6)

Pikk tee endani
Püüdlus eraklikule eluviisile on saanud üpris võimatuks- me elame üksteisega külg-külje kõrval. Me sünnime maailma olles enamjaolt ümbritsetud rohkearvulisest toetajaskonnast, kellest osa aastaid meie eest, meile endilegi teadmata, distsiplineeritult hoolt kannavad. Kasvades ja arenedes taolises ühiskonnas, jõuame ühel hetkel mõistmiseni, et meid on jäetud ihuüksinda, me oleme alati seda olnud. Kõige hirmutavam avastus on see, et üksindus, millest vabaneda soovime , on meie endi süü. Kaob toetajaskond, muutume iseenda vangideks. Toimib justkui kahekõne iseendaga - juba lapsepõlvest saati, mil laususime oma esimesed sõnad. Ma olen sündinud ja hakkan kasvama ja arenema nii kaua kui olen leidnud tee endani. Täiuslikku mina ei serveeri kandikul ette mitte keegi. Pean ennast leidma, tundma õppima. Olen kui käimasolev protsess ning veel lõpetamata teos.
Luuletaja Gustav Suits ütleb oma luuletuses “Nooruse aeg”, et inimesel on aeg antud naermiseks ja nutmiseks, elamiseks ja suremiseks. Elu on aeg, mil õitseda, õnne maitsta ning armastada . Noorelt unistatakse ja arutletakse tuleviku üle. Noorelt loodetakse ja püütakse, tahetakse saada suureks ja edukaks. Inimese südameasjad aitavad suuresti kaasa mina-kujunemisel. Kõige tähtsam on tahtmine, mis inimese elukäiku mõjutab. Inimesel peab olema eesmärk ning ootused tuleviku suhtes. Elus toimuvad läbikukkumised seavad meid peatselt jalule, õigele elurajale ning pikk tee endani võib alata .
Inimese elukäik algab eneseteostusega….. Elu on kui ekslemine labürindis. William Shakespeare ’i “ Hamlet ” sarnanebki justkui labürindiga: see on keerukas, salapärane ning mõistatuslik, sisaldades raskeid otsuseid. “Hamlet” on tragöödia, milles saavad paljud inimesed läbi valede otsuste hukka, läbimata seejuures labürindi õnneliku lõpu.
Inimest suunavad teda ümbritsev ühiskond ning valikud , mis ta oma elu jooksul teeb. Alati loodetakse parimat - ühiskonnas käib pidev võimuvõitlus. Üliinimeseks püüeldes on tähtsal kohal võimupüüd ehk üleolekusoov. Filosoof Nietzsche üliinimesega annab võrrelda vaid väikest murdosa rahvast. Üliinimeseks saavad vaid vähesed, sest teiste jaoks muutub eneseleidmine väga keeruliseks protsessiks . Justkui J. Kafka “Protsess”, millel lõppu ei näigi tulevat. Nimitegelane Josef K. põgeneb hirmu eest ning toimub eneseotsimine läbi teiste inimeste. Protsess areneb, keerleb, seisab- see on teadmata. Kuna protsess on pidev sündmuste teke, siis on ta jäänud Kafka teoses lõpetamata- Josef K. süüdimõistmise tegelik põhjus ei ole teada ka teose lõpuks.
W.Shakespeare on öelnud, et elu on kui rooside ja okastega palistatud tee. Arvan, et ka eneseleidmisega on nii. Ühel hetkel näib tunduvat, et oleme ennast leidnud, teisel hetkel see tunne kaob ja muutub keeruliseks end jälle uuesti leida. Paljud inimesed ei üritagi, kuid on ka neid, kes hakkavad ennast otsima alles elu lõpul. Sündmused on inimese eneseleidmise aluseks. Olgu need siis halvad või head- alati on midagi sellist, mida annab täiuslikumaks teha. Halbade tegude tõttu õpivad inimesed enda paremini tundma. Toimub tugev mõttetöö ja ajutegevust ummistavad mitmed küsimused: miks ma seda tegin ning mis minust edasi saab- kas kurjategija ?
Üks piibli kümnest käsust ütleb: “Sa ei tohi tappa!” Ometi leidub väära maailmavaatega inimesi, kes leiavad eneseteostuse just tapmises. Üheks selliseks on Raskolnikov Dostojevski teoses “Kuritöö ja karistus ”. Noormees tappis süütuid inimesi. Ta tappis õilsal eesmärgil liigkasuvõtja ning hiljem mõrva tunnistaja. Noormees oli veendunud, et ühe “kohutava maailma” elaniku tapmine on heategu kõigile, kes oma unistusi teostada tahtsid. Edaspidi lootis ta elada ausat elu, töötada meeletult, uskudes, et kuritegu siis hüvitub. Võõrad teod ei vii eesmärgini. Seneca on öelnud: “Kuriteo sooritab see, kes sellest kasu saab.” Kindlasti õppis Raskolnikov mõrvast nii mõndagi, kuid jäi siiski vaevlema süümepiinadesse ning oli täielikus hingeummikus. Samuti Emile Zola romaani “ Therese Raquin” peategelased Therese ja Laurent elasid tervenisti oma elu läbi valede. Nemad isegi surid süümepiinadesse. Kadus igasugune soov armastada ja olla armastatud . Ehk tuleb ummikust vabanemiseks leida hingesugulane ?
Armastus paneb tegema meeletuid tempe. Inimesed on kogenud tõelist armastust, sellega kaasnevat õnne ja valu. Siseheitlust pidas ka Lev Tolstoi romaani “Anna Karenina” nimitegelane, kes jäi truuks oma armastusele, mis talle hiljem ohtralt piina ning kannatusi põhjustas. Ka puhtad ja siirad tunded võivad muuta elu, kui inimese hingeseisund hell ja kiiruga on tehtud nii saatuslik otsus. Levinud on ütlus: “Armastuses ja sõjas on kõik lubatud!” Mainitust esimese pärast on inimesed võimelised isegi tapma , kusjuures teise puhul tehakse seda nagunii. Armastus on paljude inimeste üks eneseteostuse viise.
Me kõik püüdleme millegi poole, st üritame end kuidagi moodi teostada. Me seame eluteel paika väärtushinnangud, mis osutuvad kas valeks või õigeks. Vajame eneseotsinguid, kus tulemuseks vabadus ning rahulolu iseendaga. Kinnisilmi ei avasta me midagi. On ka eneseteostuse halvem pool- eneseleidmise teel kaua kannatades võib inimene avastada , et eneseotsingule on liiga palju aega elust kulunud. Vältimaks sellist olukorda ja anda eneseleidmisele vajalik kurss, on vaja prioriteedid juba varakult paika panna.
Elu on müstiline ja keeruline. Selle mõistmiseks peab inimene täiel rinnal elama- end leidma, sest elus olemine on tohutu õnnistus ning elu ise ja viis, kuidas me seda elame, meie lõuend, millest me meistritööd vormime- täiuslikku eluteed . Kõik meie ebaõnnestumised, valikud, tegemised on vaid osake lõpmatust mosaiigist. Kogemused elutee jooksul- jõuan lõpusirgele. Tänu endale proovilepanekus igas olukorras, ennast otsides , olengi nii kaugele jõudnud. Elulõng on pikk- liigun aina edasi, täiuslikkuse poole, et ühel hetkel saaksin öelda: pikk tee endani- tehtud!