Pidusöök Tekst räägib Agathoni ja Sokratese vahelisest dialoogist. Agathon on just lõpetanud Erose kirjeldamise ning Sokrates hakkab tooma näiteid selle kohta, et ihaldatakse seda, mis puudub ja ei ihaldata seda, millest puudust ei tunta. Kui inimesel on midagi juba olemas, siis ta sellest puudust ei tunne. Kui ta aga ihaldab seda, mis tal juba olemas on, loodab ta sisuliselt olemasoleva säilumisele. Sokratesel õnnestub lõpuks Agathoni veenda selles, et ta jutus ei peitu täit tõde. Kui Eros vajab ilu, hea aga on ilus, siis tal on ka head vaja. Lisaks räägib Sokrates Agathonile loo ühest naisest, kes sarnaselt Sokratesele oli tema jutu ümber lükanud. Naine tõestab, et Eros ei pruugi üldse olla hea ega halb ega midagi konkreetset, vaid võib olla midagi vahepealset. Eros ei pruugi samuti olla jumal, vaid võib olla midagi sureliku ja surematu vahepealset. Teda peetavat üldse deemoniks, kes
Mõlemasoolise olendi üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naissoost olendi pooled on lesbilised. Meessoost olendi pooled armastavad noorukina mehi ja mehena noorukeid. Nemad on parimad, sest nad on kõige mehelikumad. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole. Pärast Aristophanest kõneleb Agathon, kelle kõne on eelviimane ja pärast teda peaks kokkulepitud järjekorrale vastavalt kõnelema veel Sokrates. Kõik pidulised on Agathoni kõnest vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp. Kõnelema peab hakkama Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega rumal, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, st vahepealolekut
kammerliku akustikaga väikesesse saali. Aile Asszonyi astus lavale Arvo Pärdi teosega ,,L'abbé Agathon" sopranile ja kaheksale tsellole. Teos on dateeritud aastanumbriga 2004, mil esiettekande tegi Barbara Hendricks koos Beauvais' tsellistidega. Teos on ootamatult väga kirgliku helikeelega ja seetõttu ka väga sobiv Asszonyile, s.t vastab esitaja temperamendile, professionaalsusest ei pea siin rääkimagi. Igal juhul kujunes ,,Isa Agathoni" esitus üheks õhtu tippudest. Kava teine pool algas John Taveneri teosega ,,Ahmatova laulud" sopranile ja tsellole või keelpillikvartetile (19931995) ja sedagi oli põnev kuulata. Kuuest laulust koosnev tsükkel on väga-väga kammerlik ja ses mõttes kontrastne eelnenuga, kuid seda komplitseeritum esituslikult. Komplitseeritud on ka laulja kõlaline vahekord tselloga, aga see just oli absoluutselt paigas. ,,Ahmatova lauludes" on tekst vaata et olulisemgi kui ,,viis" ja seega
Antiikkultuur oli võrdlemisi meestekeskne. Tähtis on meestevaheline armastus ja üksteise jaoks oma parima andmine ning teise õpetamine. Sellist suhet peeti ülimaks. Tol ajal arutleti palju asjade olemuse üle. Ei mõistnud, mis tolku nad saavad sellest jumalate ülistamisest. Anne ja Maria tõlgendasid natuke tolleaegset tagapõhja lahti, just seda meestevahelise armastuse värki. 14. Üks kõne Erosele Platoni ,,Pidusöögist" Valisin Agathoni kõne, sest tema ülistas just Erost, mitte neid inimesi, kellele on saanud hüveks õnn ja hüved Erose kaudu. 1. Eros on kõige noorem ja kõige õrnem jumal, lisaks veel nõtke kehaga. Kui ta niisugune ei oleks, vaid jäik, poleks ta võimeline igale poole sisse hiilima ning igasse hinge algul salaja sisse pugema ja pärast seal niisama vargsi väljuma. 2. Eros ei tee ülekohut jumalale ja inimesele ega kannata ka ise mõne jumala või inimese
E.Saarinen Tipult tipule kokkuvõte Sokrates Platon kirjutas Sokratesest. Need kaks olid omavahel nii kokku loodud, et ei saanud aru, kust algas 1 või lõppes teine. Sokratest kirjeldati inetuna. Ta hukati süüdimõistetuna väärate jumalate kummardamise ja noorsoo rikkumise pärast. Platoni Pidusöögi dialoogi jutustuse moodustab pidu, mille Agathoni nimeline luuletaja on korraldanud. Ka Sokrates kuulub piduvõõraste hulka. Ta on sel peol elavam kui kunagi varem. Peol otsustati, et keegi ei joo end purju. Sokrates võiks palju juua, sest kannab palju. Öö möödudes avaldavad mehed oma versiooni armastuse olemusest. Sokratese arvates kuulu armastus tarkusele, sest tarkus on üks kõige kaunim hüve. Pärast kõnet pidu katkeb ja sisse astub Alkibiades koos joobnud seltskonnaga, ta ülistab Sokratest, et kui vapper ja kui palju
üritasid kokku kasvada. Zeus viis suguelundid keha teisele küljele, nii et mõned inimesed said teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Mõlemasoolise olendi (varem kesksooline) üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naisolendi pooled on lesbilised. Meesolendi pooled armastavad noorena mehi ja mehena noormehi (homod on parimad, sest nad on mehelikemad). Armastus on terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole. Kõik on Agathoni kõnest vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede tipp. Agathon: Eros on noorim jumal (sest Eros ise vihkab vanadust), kuidas armastus on täiuslik. Sokrates: parandab Agathoni, rõhutades, et armastus ei saa ise olla täiuslik, sest siis ei hakataks armastust tundes kuhugi püüdlema, vaid jäädaks paigale. Tuleb välja, et armastus pole hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega nõme, vaid vahepealne, sest armastus eeldab püüdlust - vahepealsust
annaabi.ee 
