arv (12). Tavaliselt on noored emised vähemviljakad, 3.4. poegimisel saadakse aga kõige suuremad pesakonnad. Suhteliselt lühike tiinusperiood: Keskmiselt 111117 päeva, kõikudes. Pesakonna suurus ja loodete sugu ei mõjuta emisel praktiliselt tiinuse kestust. Ka ei sõltu kandeaja pikkus tavaliselt emise vanusest. Varavalmivus: Varavalmivust väljendatakse päevades, millal siga saavutab teatud kehamassi, peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis-pidamistingimustes kulub selleks 67 kuud. Füsioloogiline suguküpsus saabub sigadel juba 45-kuuselt. Kõrge tapasaagis: (7585%, veistel 5565%). Tapasaagis oleneb sea toitumisest ja kehamassist. Raskematel ja paremas toitumuses sigadel on tapasaagis suurem. Hea söödaväärindus: Eestis aretatavatel seatõugudel on 1 kg kehamassi juurdekasvuks peekoninuumal kulunud keskmiselt 3-3,5 kg jõusööta. Sead on kõigesööjad: Sead tarbivad, seedivad ja omastavad mitmesuguseid taimseid
ülekaalus. Melanhooniline ehk melanhoolik-nõrk,ülekaalus pidurdusprotsessid. 15. Varavalmivus, suguküpsus, esmakordse seemendamise vanus. Varavalmimus on oganismi omadus kiiremini kasvada ja arendada tasemeni,mis võimaldab looma kasutada järglaste ning toodangu saamiseks, ilma et edasine arenemine ja eluea pikkus selle all kantaks.Lehmadel varavalmimuse näitajaks on esimese seemenduse vanus ja esmapoegmise iga. Suguküpsus saabub veistel heades söötmis-pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt.Selles vanuses ei ole õige noorloomi veel seemendada,sest noorloomade organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Esmakordse seemendamise vanus Eesti veiste tõugudel on 15…18 kuud.Optimaalne esmapoegmise vanus on 24 kuud. 16. Ind, tiinestamine, kunstlik seemendus, embrüosiirdamine. Ind on emaslooma füsioloogiline seisund,kus ta otsib isaslooma lähedust ja laseb ennast paaritada.
_ Enese hammustamine, liigne lakkumine _ Enese esemete või piirete vastu hõõrumine _ Endalt sulgede või karvade välja kitkumine Keskkonnale suunatud käitumishälbed _Piirete lakkumine või imemine _ Mittesöödavate esemete närimine _ Mulla või rooja söömine Teiste loomade vastu suunatud käitumishäired _ Üksteise imemine _ Villa kitkumine ja söömine _ Munade söömine _ Sulgede nokkimine 61. Kannibalism, millest tingitud Koduloomadel tekib halbades pidamistingimustes _ liiga tihe asustus _ vähe toitu 62. Ebanormaalne agressioon, millest tingitud Enamasti seotud domineerimissuhetega karjas _ Stabiilses ja vähemuutuvas grupis on agressiivsus madal _ Soodustab liigne asustustihedus pidev gruppide segamine ja ümberpaigutamine 63. Stress (äge ja krooniline), mõju loomade käitumisele Akuutne stress Lühiajaline Aktiveerub sümpaatiline närvisüsteemi osa Kortisooli taseme mõõtmine Farmis tehtavad protseduurid
mõtlemisega 3.koleeriline-sõjakas, kohaneb hästi:valvekoerad, kiirushobused, võitlushärjad 4.melanhoolne- ülekaaslus pidendusprotsessiga, põeb iga asja pärast. 15. Varavalmivus-organismi omadus kiremini kasvada ja areneda tasemini, mis võimaldab looma kasutada järglaste ning toodangu saamiseks, ilma et edasine arenemine ja eluea pikkus selle alla kannataks, taotletakse suuremat majanduslikku efektiivsust, lühema elueaga, lihaloomad , Suguküpsus- heades sõõtmis-pidamistingimustes saabub 6-8 kuuselt, organism ei ole veel järglase saamiseks valmis, esmakordse seemendamise vanus- eesti veisetõugudel 15..18kuud. kehamass peaks moodustama vähemalt 65% täiskasvanud lehma kehamassist. 16. Ind- emaslooma füsioloogiline seisund, kus ta otsib isaslooma lähedust ja laseb ennast paaritada, on seotud munarakkude valmimisega munasarjas. Lehma tunnus on see, et laseb teistel endale selga hüpata. Periood kestab 12-20tundi , tiinestamine- Reguleeritud paaritus-
Varavalmivuse määramise aluseks võib olla suguküpseks saamise aeg, sugulise kasutamise algus, piima- või lihatootmiseks kasutamise algus või kasvuintensiivsus.. Põllumajandusloomade juures taotletakse enamasti seda, et noorlooma saaks võimalikult varem kasutada produktiivloomana, selleks et vähendada üleskasvatamise kulutusi. Lihaloomade puhul püütakse vähendada aega tapaküpseks saamiseni. Suguküpsus: veistel saabub heades söötmis-pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt. Selles vanuses ei ole õige noorloomi veel seemendada, sest noorloomade organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi siis, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu
1)sangviiniline tüüp e sangviinik tugev, tasakaalukas, elavalt liikuv loom 2)flegmaatiline tüüp e flegmaatik tugev, tasakaalukas, rahulik, väheliikuv loom 3)koleeriline tüüp e koleerik tugev, tasakaalutu, rahutu, sõjakas loom 4)melanhoolne tüüp e melanhoolik nõrk, halvastikohanev loom 15. Varavalmivus, suguküpsus, esmakordse seemendamise vanus. Suguküpsus on veistel heades söötmis-pidamistingimustes 6-8 kuu vanuselt. Paaritada võib noorloomi, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate optimaalne esmakordse seemendamise vanus eesti veisetõugudel peaks olema 15...18 kuud. 16. Ind, tiinestamine, kunstlik seemendus, embrüosiirdamine. Ind on emaslooma füsioloogiline seisund, mil ta otsib isaslooma lähedust ja laseb ennast paaritada. Ind on seotud munarakkude valmimisega mun asarjas
nuumakonditsioon(rasvkude paks), patoloogiline konditsioon a) ületoitumus, b) nälgimine. 13. Temperament flegmaatik, koleerik, sangviinik ja melanhoolik. 15. Varavalmivus, suguküpsus, esmakordse seemendamise vanus Varavalmivus organismi omadus kiiremini kasvada, et saada järglasi. Nad saavutavad kiiremini täiskasvanu faasi ja nende eluiga on lühem kui hilisvalminud loomadel. Veistel SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes 6-8 kuu vanuselt. Siis ei ole õige noorl. veel seemendada, organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate
Varavalmivus on bioloogiline omadus, mis on seotud sigade tõu, ea, kasvu ja arengu ning söötmis- ja pidamistingimustega. Tehakse vahet majandusliku ja füsioloogilise varavalmivuse vahel. Füsioloogilise varavalmivuse all mõistetakse sugusigade suguküpseks saamise ja esmakordse paaritamise iga. Majanduslikku varavalmivust mõõdetakse päevade arvuga, millal siga saavutab teatud kehamassi peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis-pidamistingimustes kulub selleks olenevalt tõust ja ristamiskombinatsioonist 5-7 kuud (seega 150-210 päeva). Tapasaagis on searümba massi suhe tapaeelsesse kehamassi %-des. Sigade rümbamassi hulka arvatakse Euroopa Liidus kasutatava rümba viimistlusstandardi järgi searümp koos pea, jalgade, naha ja sisemise rasvaga, eraldatud on seedeelundid, veri ja harjased. Enamuses Eesti lihatööstustes eraldatakse rümbast pea, esijalad ja
1. Sigade suur viljakus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8-kuuselt ning korraliku söötmise ja pidamise puhul on nende kehamass 110–120 kg ümber. 2. Suhteliselt lühike tiinusperiood. Emise kandeaja kestus on keskmiselt 111–117 päeva. 3. Varavalmivus. Sead saavutavad suhteliselt noores eas nii füsioloogilise kui ka majandusliku küpsuse. Varavalmivust väljendatakse päevades, millal siga saavutab teatud kehamassi, peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis-pidamistingimustes on selleks kulunud 6–7 kuud. 4. Kõrge tapasaagis – sigadel 75–85%. 5. Sealiha kõrge toiteväärtus ja selle head kulinaarsed omadused. 6. Hea söödaväärindus – 1 kg kehamassi juurdekasvuks kulub peekoninuumal keskmiselt 3– 3,5 kg. 7. Sead on kõigesööjad. 2) Imetavate emiste söötmine ja pidamine. Üldjuhul söödetakse imetavaid emiseid puderja söödaga. See eeldab, et emise küna asub söödakäigu ääres, ulatudes servaga söödakäiku. Poegimissulg
Varavalmivamad loomad saavutavad kiiremini organismi täiskasvanu faasi ning neil on lühem eluiga kui hiljavalmivatel loomadel. Seepärast taotletakse kiiret varavalmivust just lihaloomadel (tarbeloomadel), kelle eluiga on lühike. Piimaveistel, kelle eluiga peaks olema pikem, taotletakse mõõdukat varavalmivust (toidetakse normaalsel tasemel ja välditakse organismi ületoitmist ja kasvamist). Veistel saabub suguküpsus heades söötmis-pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt. Selles vanuses ei ole õige noorloomi veel seemendada, sest noorloomade organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi siis, kui nad on saavutanud teatava arengu.
tuhande ümber. Nendest alla poole tuhande on tõupuhtad põlvnemisandmetega loomad. Väikese arvukuse tõttu kuulub ta ohustatud tõugude hulka. Sellele vaatamata on väike, nudipäine, valkjaspunane veis leidnud veisekasvatuses oma kindla koha juba 1977. aastast moodustab see tõug stabiilselt 0,4% kõigist Eestis peetavatest piimaveistest. Alates 2000. a on maatõugu veiste kasvatamist riiklikult toetatud. Tegelik geneetiline toodanguvõime heades söötmis- pidamistingimustes on aga eesti maakarjal 5000-10 000 kg piima. Piim on kõrge rasva,- valgu- ja suhkrusisaldusega ja väga head laapumisomadustega. Iseloomult on maatõugu veis sõbralik, uudishimulik, kuid isepäine, tugeva karjainstinktiga. Teiste piimaveisetõugudega koospidamisel on sageli karja juhiks. Sööda suhtes on nad valivad ja seetõttu esineb vähem ainevahetushaigusi. Tüüpilisteks omadusteks on veel vähenõudlikkus, haigustele vastupidavus (leukoos, jalahaigused) ja
Kehamõõtmed Eesti holsteini tõug Eesti punane tõug Ristluu kõrgus (rk), cm 141,8 135,0 Turja kõrgus (tk), cm 134,4 127,0 Kere põikpikkus kepiga (kppk), cm 155,0 149,0 Rinna ümbermõõt (rü), cm 194,5 182,0 Laudja laius 1 (ll1), cm 50,2 46,9 Laudja laius 2 (ll2), cm 47,6 43,7 Laudja laius 3 (ll3), cm 30,2 29,1 Laudja pikkus (lp), cm 49,1 46,0 Kehamass, kg 592,6 485,0 9. SUGUKÜPSUS JA ESMAKORDSE SEEMENDUSE IGA Veistel SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes 6-8 kuu vanuselt. Siis ei ole õige noorl. veel seemendada, organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate
Organismi mõõtmed, kaal, toodang muutuvad sagedamini kui näiteks tema morfoloogilised omadused (tunnused) - karvavärvus, karva pikkus, lokkis - sile karv jne. Kasvavat (arenevat) organismi saab keskkonnatingimustega mõjutada ning üht või teist tunnust soovitud suunas juhtida. Põllumajandusloomadel võib kohata (pikaajalisi) modifikatsioone, mis võivad esineda mitmes põlvkonnas. Näiteks: kui looma (vasika) ema oli üles kasvanud väga kehvades söötmis-pidamistingimustes ning loom (vasikas) oli sellepärast tugevasti alaarenenud, siis ka selle looma enda järglane võib kanda mõningaid alaarenemise märke. See avaldab mõju järgmisele põlvkonnale. Kulub mitu põlvkonda, kuni looma tervis ja toodanguvõime normaliseerub. b) Paratüübiline muutlikkus on tingitud looma vanusest, tervisest, sugupoolest. Pärilik muutlikkus jaguneb: a) kombinatiivne c) korrelatiivne b) mutatsiooniline 1. Pärilik muutlikkus
Geneetiliselt on nendele tõugudele lähedane ka Hollandist pärit tekseli lihalambatõug, kes umbes 100 aastat tagasi meenutas välimikult friisi piimalambaid, keda aga hiljem on aretatud lihalambaks. (http://www.ansi.okstate.edu/breeds/sheep/). Kõige olulisemaks friisi tõugude seast peetakse saksa ida-friisi piimalammast. Ida-friisi piimalambaid peetakse üle kogu maailma väikeste karjadena. Praktika on näidanud, et see tõug ei kesta ekstensiivsetes pidamistingimustes ja suurtes karjades. Ida-friisilammastel on suur viljakus (keskmiselt 2,25 talle) ja piimajõudlus. Kaheksa kuulisel laktatsioonil saadakse 500-700 kg piima, piima rasva sisaldus on 6-7 % ja valgu sisaldus 5,2%. Uted kaaluvad 70-90 kg ja annavad 4,5 kg villa aastas. Sageli võrreldakse ida-friisi piimalambaid holsteini piimalehmadega, sest nende uted püstitavad 28
Geneetiliselt on nendele tõugudele lähedane ka Hollandist pärit tekseli lihalambatõug, kes umbes 100 aastat tagasi meenutas välimikult friisi piimalambaid, keda aga hiljem on aretatud lihalambaks. (http://www.ansi.okstate.edu/breeds/sheep/). Kõige olulisemaks friisi tõugude seast peetakse saksa ida-friisi piimalammast (Deutsches Friesisches Milchschaf). Ida-friisi piimalambaid peetakse üle kogu maailma väikeste karjadena. Praktika on näidanud, et see tõug ei kesta ekstensiivsetes pidamistingimustes ja suurtes karjades. Ida-friisi piimalammastelon suur viljakus (keskmiselt 2,25 talle) ja piimajõudlus. Kaheksakuulisel laktatsioonil saadakse 500-700 kg piima, piima rasva sisaldus on 6-7 % ja valgu sisaldus 5,2%. Uted kaaluvad 70-90 kg ja annavad 4,5 kg villa aastas. Sageli võrreldakse ida-friisi piimalambaid holsteini piimalehmadega, sest nende uted püstitavad piimajõudlusrekordeid, mil parematelt uttedelt saadakse kuni 1000 kg piima aastas.
Piimaveistel, kelle eluiga peaks olema pikem, taotletakse mõõdukat varavalmivust. Samuti piimaveistel eelistatakse mõõdukat varavalmivust. Seepärast ei taotleta noorloomade üleskasvatamisel maksimaalseid massi-iibeid, vaid toidetakse normaalsel tasemel ja välditakse organismi ületoitmist ja kasvamist. Lehmadel on varavalmivuse näitajaks tavaliselt esimese seemenduse vanus ja esmaspoegimise iga (EPI). Veistel saabub SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt. Selles vanuses ei ole õige noorloomi veel seemendada, sest noorloomade organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi siis, kui nad on saavutanud teatava arengu
160 grammist kuni lihasuunaliste 330 grammini). Isasvutid on mõnevõrra kergemad. Täiskasvanud vutid ei talu pidamistingimuste järske muutusi. Munemist alustanud vuttide ümberpaigutamine, ruumi t° järsk muutus, vali müra, sööda koostise järsk muutumine võivad munemise päevapealt lõpetada. Noored vutid 55 KALAKASVATUSE ERIALA on kohanemisvõimelisemad. Vutte saab küll kasvatada ka kesistes pidamistingimustes, kuid maksimaalset toodangut saab neilt ainult optimaalsetes tingimustes. Eesti vutifarmide kogemused on näidanud, et vutitibude kasvatamisel on oluline isegi valgustuse värvus ja allapanukihi paksus, rääkimata siis t°, vaikusest või sööda koostisest. 2.2.2. Eesti vutitõu iseloomustus Eesti vutid on ümara kehaga, lühikese saba ja lühikese kaelaga. Selja eesosa on kõrgem, moodustades kühmu. Sulestiku põhivärvus on tuhmjas oonükspruun,
annaabi.ee 
